Peategelane

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • See raamat on draama, milles peategelaseks on lõpmatus. Inimene esineb ainult kõrvaltegelasena.


  • [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
    • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road", 1958).


  • Keskmisel Euroopa aktimaalil jäetakse peategelane alati kujutamata. Peategelane on pildi ees seisev vaataja ning eeldatavasti on ta mees. Kõik on talle suunatud. Kõik peab tunduma justkui tema kohalolu tulemusena. Just tema jaoks esinevad figuurid aktidena. Kuid tema on olemuslikult võõras - võõras, kellel on riided veel seljas.
  • John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, 2019, lk 54


  • Kui vaataja samastub meespeategelasega, projitseerib ta ennast endasarnasele, oma ekraaniasemikule, nii et sündmusi kontrolliva meespeategelase võim langeb ühte erootilise pilgu aktiivse jõuga ning need mõlemad loovad rahuldust pakkuva kõikvõimsuse tunde. Meessoost filmistaari glamuursed jooned pole mitte erootilise vaatamisobjekti jooned, vaid ta on täiuslikum, täielikum, võimsam ideaalne ego, mis loodi tol esimesel äratundmishetkel peegli ees. Loo tegelane suudab paremini sündmusi käivitada ja olukordi ohjeldada kui subjekt/ vaataja, nagu suutis ka kujutis peeglis paremini oma liigutusi valitseda.
  • Naine on üksi, glamuurne, vaatamiseks esitatud, seksualiseeritud. Narratiivi kulgedes aga armub ta meespeategelasse ja saab tema omaks, kaotades oma välise sära, üldistatud seksuaalsuse ja aimatavad show-girl<nowiki>ile omased jooned; tema erootilisus on allutatud üksnes meestähele. Mehega samastumise kaudu, tema võimust osasaamise kaudu saab naine kaudselt ka vaataja omaks.


  • Näidendi peategelasteks on oma looga saanud, nagu ikka, enamasti mehed. Suurest naistest on peategelastena esil näiteks Koidula, Under, Alver, Villmer, Taarka... ning naismaadlejad ja mõisaprouad. Ühelt poolt madonnalikud kultuurinaised, meie kultuuriloo tüvikujud, kelle elulookaanonis on osa nii sotsiaalsel kui ka isikliku elu kannatusel; teisalt mõnikord meelelahutuslikust vaatevinklist esitatud marginaalid. Stereotüüpne naisekujutus on suhtekeskne — naist defineerib tihti õnnestumine traditsioonilises naiserollis ja suhted partneritega (nt Mart Kivastiku "Külmetava kunstniku portree" Elo, tegelaskuju, kelle kohta pole öelda muud peale selle, et ta on Tuglase naine).
    • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 73


  • Eeposes figureerib suure jõu ja tagasihoidlike kognitiivsete võimetega tegelane, kes suurema osa ajast õnneks magab. Kogu eepose tegevus on jampslik, faabula pendeldab sihitult surnukskusemise ja surnukspeeretamise vahel, mis viissada aastat tagasi oli ilmselt jube naljakas. Eepose lõpus peategelane tükeldatakse.


  • Viimastel aastakümnetel toimunud ühiskondlikud muutused on näidanud inimeseks olemist uue nurga alt. See, mida seni on peetud iseenesestmõistetavaks, on muutunud küsitavaks. Üks osa sellest on järkjärguline privileegide kadumine, ning filmikunstis avaldub see selles, et muutub linateose võimalik peategelane, kelle muresid ja probleeme näidatakse. Kõigepealt loovutab peategelase keskse koha valge mees, siis omakorda valge naine, misjärel aga juba ka mustanahaline, sest selgub, et pea­tege­lane ei pea olema isegi mitte inimene. Kui aastakümneid tagasi – näiteks filmis „Terminaator“ – oli peategelane valge noormees, mitte android terminaator, siis tänapäevases sarjas on keskne tegelane just nimelt seesama android, ning inimene koos oma traditsiooniliselt inimlikuks peetavate emotsioonide puudumisega muutub antagonistiks.



  • Meestele ei anta üksnes rohkem filmirolle, vaid nad veedavad ekraanil ka kaks korda rohkem aega — meessoost peategelasega filmides (ehk enamiku filmide puhul) koguni ligi kolm korda rohkem. Üksnes juhul, kui peategelane on naine, ilmuvad mehed ja naised ekraanile sama sageli (ja naised ei veeda ekraanil meestest rohkem aega, nagu võiks ehk eeldada). Ühtlasi on meestel rohkem repliike ning filmide puhul, kus on nii mees- kui ka naispeategelane, räägivad mehed peaaegu kaks korda rohkem kui naised. Jällegi on meeste ja naiste ekraanil viibimise aeg võrdne vaid naispeategelastega filmide puhul.
    • Caroline Criado Perez, "Nähtamatud naised: andmelüngad meestekeskses maailmas", tlk Epp Aareleid, Tänapäev, 2021 lk 20



  • Pilved on pilved — vahel ei tea isegi suured meistrid, mida nendega peale hakata. Raffaelile on nad üksnes dekoratsioon, päris kangelaste tähtsusetu tagaplaan. Ruisdaeli jaoks on pilved ise peategelased, nad on elus, tõelised ja ähvardavad. Nagu need siin. Neist võib kõike oodata.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Peategelane&oldid=123050"