Friedrich Engels

Friedrich Engels (28. november 1820 Barmeni linn – 5. august 1895 London) oli saksa filosoof, kes on tuntud kui Kommunistliku partei manifesti kaasautor, samuti Karl Marxi "Kapitali" teise ja kolmanda osa kirjutaja.

"Kommunistliku partei manifest" (1848)

"Kommunistliku partei manifest" on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teos, mis ilmus esimest korda 21. veebruaril 1848 Londonis saksa keeles. Eesti keeles avaldati "Kommunistliku partei manifest" esimest korda 1917 Hans Pöögelmanni tõlkes.

Tsitaadid

Eessõna Karl Marx "Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär" kolmandale trükile (1885). EK(b)P Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, ÜK(b)P Keskkomitee Marxi-Engelsi-Lenini filiaal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952 lk. 7-8

• Selleks oli aga tarvis tunda Prantsuse ajalugu nii põhjalikult, nagu seda tundis Marx. Prantsusmaa on maa, kus ajaloolist klassivõitlust on enam kui kuskil mujal peetud iga kord otsustava lahenduseni ja kus sellepärast kujunesid kõige teravamalt välja ka need vahelduvad poliitilised vormid, mille piirides arenes klassivõitlus ja milles avaldusid klassivõitluse tulemused. Prantsusmaa, kes oli keskajal olnud feodalismi keskkohaks, renessansiajast alates ühtse seisusliku monarhia musterriigiks, purustas suures revolutsioonis feodalismi ja rajas kodanluse puhta võimu sellise klassikalise selgusega, nagu mitte ükski teine Euroopa maa. Ja ka tõusva proletariaadi võitlus valitseva kodanluse vastu esineb siin nii teraval kujul, nagu seda mujal ei tunta. See oligi põhjus, miks Marx mitte ainult uuris Prantsusmaa möödunud ajalugu, seda eriti eelistades, vaid jälgis ka üksikasjaliselt selle maa jooksvat ajalugu ning kogus materjali edaspidiseks kasutamiseks, mistõttu sündmused iialgi ei tabanud teda ootamatult. lk. 7-8

Sissejuhatus 1895. aastal. Karl Marx, "Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850". EK(b)P Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, ÜK(b)P Keskkomitee Marxi-Engelsi-Lenini Instituudi filiaal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951 lk. 3-25

• Käesolev uuesti väljaantav töö oli Marxi esimene katse selgitada üht teatud ajaloojärku oma materialistliku käsitusviisi alusel, lähtudes antud majanduslikust olukorrast. "Kommunistlikus Manifestis" rakendati seda teooriat üldjoontes kogu uue ajaloo suhtes; Marxi ja minu artikleis „Neue Rheinische Zeitung'is“ kasutati seda pidevalt jooksvate poliitiliste sündmuste selgitamiseks. Siin aga seisis asi selles, et näidata seesmist põhjuslikku seost aastatepikkusel, kogu Euroopale kriitilisel ja ühtlasi tüübilisel arenemisperioodil, niisiis autori mõtte kohaselt, seletada poliitilisi sündmusi lõppkokkuvõttes majanduslike põhjuste mõjuga.

Kaasaja ajaloo sündmuste ja sündmusteridade üle otsustamisel ei suudeta kunagi tungida majanduslike algpõhjusteni. lk. 3

• Kõigi seniste revolutsioonide tulemuseks oli ühe teatava klassi ülevõimu asendamine teise klassi ülevõimuga; ent kõik senised valitsevad klassid kujutasid enesest, võrreldes valitsevate rahvahulkadega, ainult tähtsusetut vähemust. Niisiis üks valitsev vähemus kukutati, teine vähemus võttis tema asemel riigitüüri enda kätte ja kujundas riigikorra oma huvide kohaselt ümber. See oli igakord see vähemusrühm, kes antud majanduslikul arenemisastmel oli võimeline ja kutsutud valitsema, ja just sellest – ja ainult sellest – tuligi, et valitsetav enamus kas võttis pöördest osa selle rühma kasuks või vähemalt pöördega rahulikult leppis. Aga kui me ei võta arvesse iga üksikjuhtumi konkreetset sisu, seisis kõikide nende revolutsioonide ühine vorm selles, et nad olid vähemuse revolutsioonid. Kui enamus võttiski neist osa, tegi ta seda – teadlikult või ebateadlikult – ainult vähemuse kasuks; aga see asjaolu või ka ainult enamuse passiivne hoiak, vastupanu puudumine enamuse poolt sünnitaski illusiooni, nagu oleks vähemus kogu rahva esindaja. lk. 8
• 1848. a. revolutsiooni hauakaevajaist olid saanud tema testamenditäitjad. Ja nende kõrval tõusis juba ähvardavalt 1848. a. pärija, proletariaat Internatsionaali näol. lk. 12
• Sest siingi olid võitlustingimused oluliselt muutunud. Vana tüüpi ülestõus, barrikaadidega tänavvõitlus, millel 1848. aastani oli igal pool otsustav tähtsus, oli nüüd tunduvalt vananenud. lk. 16
• Seevastu insurgentide poolel on kõik tingimused halvemaks muutunud. Ülestõus, millel oleks kõikide rahvakihtide poolehoid, kordub vaevalt veel; klassivõitluses ei koondu kõik keskkihid vist kunagi nii täielikult proletariaadi ümber, et kodanlust toetav reaktsioonipartei peaaegu täielikult kaoks. „Rahvas“ esineb sellepärast alati lõhestatult ja, järelikult, puudub see võimas hoob, mille mõju oli 1848. a. nii suur. Kui ülestõusnute poolele tuleb suuremal hulgal sõjaväes teeninud isikuid, siis on seda raskem neid relvastada. Relvaäride jahi- ja luksuspüssid – isegi siis, kui neid ei tehta politsei korraldusel aegsasti kõlbmatuks, kõrvaldades neist mõne lukuosa – ei ole isegi lähivõitluses kaugeltki võrdsed sõduri vintpüssiga. 1848. aastani võis igaüks ise valmistada püssirohust ja tinast vajalikku laskemoona, nüüd aga on igal püssitüübil erinevad padrunid, mis sarnanevad üksteisega ainult selle poolest, et nad on suurtööstuse keerukas saadus, et neid ei saa järelikult korrapealt valmistama hakata, nii et suurem osa püsse on kasutud, kui pole spetsiaalselt neile sobivat laskemoona. Ja, lõpuks, pikad, sirged, laiad tänavad suurlinnade uutes kvartaalides, mis on ehitatud pärast 1848. aastat, on justkui loodud uute suurtükkide ja vintpüsside mõju jaoks. Revolutsionäär, kes ise valiks barrikaadivõitluse jaoks uued tööliskvartaalid Berliini põhja- ja idaosas, peaks olema hullumeelne. lk. 18-19
• On endastmõistetav, et meie seltsimehed välismaal ei loobu sellepärast veel milgi juhul oma õigusest revolutsioonile. Õigus revolutsioonile on ju üldse ainus tõeline „ajalooline õigus“, - ainus, millel rajanevad eranditult kõik kaasaegsed riigid, sealhulgas ka Mecklenburg, kus aadlirevolutsioon lõppes 1755. a. „pärimislepinguga („Erbvergleich“), selle tänapäevalgi veel kehtiva kuulsa feodalismidokumendiga. lk. 21
• Maailma ajaloo iroonia pöörab kõik pea peale. Meie. "revolutsionäärid", "riigikukutajad", saavutame seaduslike abinõudega palju suuremat edu kui ebaseaduslikega või riigipöördega. lk. 22

F. Engelsi märkus 1888. aasta "Kommunistliku partei manifesti" ingliskeelses väljaandes. Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn: Eesti Raamat, 1981. lk. 36

• Kodanluse all mõeldakse tänapäeva kapitalistide klassi, kes aga on ühiskondliku tootmise vahendite omanikud ja kes kasutavad palgatööd. Proletariaadi all mõeldakse tänapäeva palgatööliste klassi, kes seetõttu, et neil ei ole oma tootmisvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma, et ära elada.