Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär

"Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär" on Karl Marxi 1852 ilmunud teos.

Tsitaadid väljaandest Karl Marx "Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär". eessõna: F. Engels. EK(b)P Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, ÜK(b)P Keskkomitee Marxi-Engelsi-Lenini filiaal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952

I peatükk

Hegel märgib kusagil, et kõik suured maailma-ajaloolised sündmused ja isikud esinevad nii-ütelda kaks korda. Ta unustas lisamast: esimest korda tragöödiana, teist korda farsina. Dantoni asemel Caussidiere, Robespierre'i asemel Louis Blanc, 1793. - 1795. a Mäe asemel 1848. - 1851. a Mägi, onu asemel vennapoeg. Ja samasugune karikatuur oli selleski olukorras, milles anti välja kaheksateistkümnenda brümääri teine trükk.

Inimesed teevad oma ajalugu ise, aga nad ei tee seda oma äranägemise järgi, mitte enda valitud olukorras, vaid vahetult olemasolevas, antud ja päritud olukorras. Kõigi surnud sugupõlvede traditsioonid lasuvad luupainajana elavate ajudel. Ja just siis, kui meile näib, et inimesed ei teegi muud kui kujundavad ümber iseend ja ümberolevaid asju ja loovad seniolematut, just neil revolutsiooniliste kriiside epohhidel manavad nad kartlikult esile mineviku vaimusid, kutsudes neid endale abiks, laenavad neilt nimesid, võitlusloosungeid, kostüüme, et siis mängida selles vanas auväärses rüüs ja laenatud keeles maailma-ajaloo uut stseeni. Nii maskeeris Luther end apostel Pauluseks, 1789. - 1814. aastate revolutsioon drapeeris end vaheldumisi Rooma vabariigiks ja Rooma keisririigiks, 1848. aasta revolutsioon aga ei osanud teha midagi paremat kui parodeerida kord 1789. aastat, kord 1793. - 1795. aastate revolutsioonilist traditsiooni. Nii algaja, kes on õppinud uut keelt, tõlgib seda ikka tagasi oma emakeelde; aga uue keele vaimulaadi omandab ta alles siis, ja suudab selles alles siis vabalt väljenduda, kui ta tarvitab seda tagasi tõlkimata ja unustab seejuures oma emakeele. lk. 9-10

XIX sajandi sotsiaalne revolutsioon ei või ammutada oma poeesiat minevikust, vaid ainult tulevikust. Ta ei või ise alata enne, kui ta on loobunud igasugusest ebausklikust mineviku-kummardamisest. lk. 12
Osa proletariaati viskub doktrinaarsetesse eksperimentidesse, vahetuspankade ja töölisühingute asutamisse, niisiis liikumise niisugustesse vormidesse, kus ta loobub pöörde tekitamisest vanas maailmas kõikide nende võimsate vahendite abil, mis on olemas vanas maailmas eneses, ja püüab saavutada oma vabanemist ühiskonna seljataga, eraviisil, oma piiratud olemasolutingimustes, s.o. niisugusel viisil, mis viib paratamatult ebaõnnestumisele. lk. 17

III peatükk

Sotsiaalse demokraatia omapärane iseloom seisab selles, et ta ei nõua demokraatlik-vabariiklikke institutsioone mitte selleks, et kaotada mõlemad äärmused – kapital ja palgatöö, vaid et nõrgendada nendevahelist antagonismi ja muuta see harmooniaks. Missuguseid abinõusid selle eesmärgi saavutamiseks ka ei soovitata ja missuguste enam või vähem revolutsiooniliste kujutlustega seda eesmärki ka ei ilustata, - sisu jääb ikka samaks. See sisu on ühiskonna ümberkujundamine demokraatlikul teel, kuid ümberkujundamine väikekodanluse raamides. Ei maksa ainult luua endale kitsarinnalist kujutlust, nagu püüaks väikekodanlus põhimõtteliselt teostada oma egoistlikke klassihuve. Vastupidi, ta usub, et tema vabanemise eritingimused on ühtlasi neiks üldtingimusteks, milledes ainult saabki päästa tänapäeva ühiskonda ja kõrvaldada klassivõitlust. Samuti ei maksa kujutleda, et kõik demokraatia esindajad on poodnikud või poodnike kummardajad. Oma hariduselt ja individuaalselt seisundilt võivad nad olla neist niisama kaugel nagu taevas maast. Väikekodanluse esindajaiks teeb neid asjaolu, et nende mõte ei ole võimeline ületama neid piire, mida ei ületa väikekodanlaste elu, ja et nad seepärast jõuavad teoreetiliselt samadele ülesannetele ja otsustele, milledele väikekodanlase viivad praktiliselt tema materiaalsed huvid ja tema ühiskondlik seisund. Selline on ka üldse vahekord klassi poliitiliste ja kirjanduslike esindajate ning selle klassi vahel, keda nad esindavad. lk. 40-41
Ükski partei ei hinda nii üle oma vahendeid kui demokraatlik partei, ükski partei ei eksi nii kergemeelselt olukorra suhtes. lk. 43
Kuid demokraat, esindades väikekodanlust, s.o. üleminekuklassi, milles kahe klassi huvid vastastikku nürinevad, arvab end üldse seisvat klassiantagonismist kõrgemal. Demokraadid võtavad õigeks, et nende vastas seisab eesõigustatud klass, kuid nemad koos natsiooni kõigi teiste osadega moodustavad rahva. Mida nemad kaitsevad, kuulutatakse rahva õiguseks, mis neid huvitab, kuulutatakse rahva huviks. lk. 43-44

IV peatükk

Barrot'-Falloux' valitsus oli esimene ja viimne parlamentlik valitsus, mille Bonaparte ellu kutsus. Selle valitsuse tagandamine on seega otsustavaks pöördepunktiks. Ühes temaga kaotas korrapartei jäädavalt parlamentliku režiimi kaitsmiseks hädavajaliku positsiooni – täidesaatva võimu juhtimise. On otsekohe mõistetav, et niisugusel maal nagu Prantsusmaa, kus täidesaatev võim käsutab enam kui poolemiljonilist ametnikearmeed, hoides seega pidevalt kõige täielikumas sõltuvuses tohutut hulka huvisid ja üksikisikuid; maal, kus riik aheldab, kontrollib, suunab, valvab ja hooldab tsiviilühiskonda, alates ta ulatuslikemaist eluavaldustest ja lõpetades ta tühiseimate liigutustega, alates ta üldisemaist olemasoluvormidest ja lõpetades üksikisikute eraeluga; maal, kus see parasiitlik organism oma harukordse tsentralisatsiooni tõttu on muutunud kõkjalolevaks, kõiketeadvaks ja omandanud suurema elastsuse ning liikumisvõime, millele vastab ainult tegeliku ühiskonnaorganismi abitu iseseisvusetus ja ebamäärane vormitus, - on iseenesestki arusaadav, et niisugusel maal Rahvuskogu kaotab ühes ministrikohtade käsutamise õigusega ka igasuguse tegeliku mõju, kui ta samal ajal ei lihtsusta riigivalitsemist, ei vähenda võimalust mööda ametnikearmeed, ei luba lõpuks tsiviilühiskonnal ja avalikul arvamisel luua oma organeid, mis oleksid valitsusvõimust sõltumatud. Kuid prantsuse kodanluse materiaalsed huvid on väga tihedalt seotud selle laiaulatusliku ja paljuharulise riigimasina alleshoidmisega. Siia ta mahutab oma ülearuse rahvastiku, siit ta saab riigipalga näol täiendavalt seda, mida ta ei jõua endale tasku pista kasumite, protsentide, rentide ja honoraride näol. Teiselt poolt sundisid kodanluse poliitilised huvid teda päev-päevalt kõvendama repressioone, s.o. suurendama riigivõimu vahendeid ja isiklikku koosseisu, kuna ta samal ajal oli sunnitud pidama lakkamatut sõda avaliku arvamise vastu ja umbusklikult vigastama ning halvama ühiskondliku liikumise iseseisvaid organeid, kui tal ei õnnestunud neid täiesti amputeerida. Niiviisi oli prantsuse kodanlus oma klassiseisundi tõttu ühelt poolt sunnitud hävitama igasuguse, seega ka omaenda parlamentliku võimu elutingimused, teiselt poolt aga tegema võitmatuks sellele võimule vaenuliku täidesaatva võimu. lk. 50-51

V peatükk

Heategevusühingu asutamise ettekäändel organiseeriti Pariisi lumpenproletariaat salasektsioonideks, mida juhtisid bonapartistlikud agendid, kuna kogu terviku eesotsas seisis bonapartistlik kindral. Kahtlaste sissetulekutega ja kahtlase päritoluga laostunud elupõletajate kõrval, kodanlusest võrsunud allakäinud seiklejate kõrval oli siin hulkureid, errulastud sõdureid, vabakslastud sunnitöölisi, põgenenud galeeriorje, kelme, veiderdajaid, lazzaronisid, taskuvargaid, taskukunstnikke, õnnemängijaid, kupeldajaid, lõbumajapidajaid, pakikandjaid, tinutajaid, kerjuseid, - ühe sõnaga kogu seda ebamäärast kirjut, sinna-tänna paisatavat massi, mida prantslased nimetavad boheemiks; neist oma sugulaselementidest moodustaski Bonaparte 10. detsembri ühingu tuumiku. lk. 61-62
Bonaparte tegi selleks esimese katse varsti pärast Rahvuskogu istungitevaheaja algust, ja pealegi rahaga, mis ta oli parajasti välja pressinud Rahvuskogult. Fatalistina ta on veendunud, et on olemas teatavaid kõrgemaid jõude, kellele inimene ja iseäranis sõdur ei suuda vastu panna. Nende jõudude hulka arvab ta esmajoones sigarid ja šampanja, külma linnuprae ja küüslauguvorsti. lk. 64
18. jaanuari umbusalduse avaldus otsustati 415 häälega 286 hääle vastu. Ta läks järelikult läbi ainult tänu äärmiste legitimistide ja orleanistide koalitsioonile puhaste vabariiklaste ja Mäega. See tõestas niisiis, et korrapartei oli kaotanud mitte ainult ministrite kabineti, mitte ainult armee, vaid et konfliktides Bonaparte'iga ta oli kaotanud ka oma iseseisva parlamentliku enamuse, et osa deputaate oli tema leerist deserteerunud – leppimisfanatismist, hirmust võitluse ees, väismusest, perekondlikust kiindumusest südamelähedastesse riigipalkadesse, lootusest saada vabanevaid ministrikohti (Odilon Barrot), madalast egoismist, millega tavaline kodanlane alati kaldub ohverdama oma klassi üldhuvi ühele või teisele erakaalutlusele. lk. 75

VI peatükk

Kujutleme nüüd kesk seda äritegevuse paanikat prantsuse kodanlast, kelle kaubandushaiget aju piinavad, tüütavad, uimaseks teevad kuuldused riigipööretest ja üldise valimisõiguse taastamisest, võitlus parlamendi ja täidesaatva võimu vahel, orleanistide ja legitimistide vahelised intriigid, kommunistlikud vandenõud Lõuna-Prantsusmaal, arvatavad talupoegade ülestõusud Nievre'i ja Cher'i departemangus, mitmesuguste presidendikandidaatide reklaam, ajalehtede suuresõnalised loosungid, vabariiklaste ähvardused kaitsta, relvad käes, konstitutsiooni ja üldist valimisõigust, võõrsile emigreerunud kangelaste sõnumid, mis ennustavad maailma lõppu 1852. aasta maikuu teiseks pühapäevaks, - ja me mõistame, miks kodanlane, kesk seda kirjeldamatut, kärarikast segadust ühtesulamisest, muutmisest, pikendamisest, konstitutsioonist, konspiratsioonist, koalitsioonist, emigratsioonist, usurpatsioonist ja revolutsioonist, karjub meeletult oma parlamentaarsele vabariigile: „Parem kole lõpp kui lõpmatu koledus!“ lk. 93

VII peatükk

See täidesaatev võim oma tohutu suure bürokraatliku ja sõjaväelise organisatsiooniga, oma ülikeeruka ning kunstliku riigimasinaga, poole miljoni suuruse ametnikearmeega poole miljoni suuruse sõjaväe kõrval, see kohutav parasiitlik elukas, kes mässib end võrguna prantsuse ühiskonna keha ümber ja ummistab kõik ta poorid, tekkis absoluutse monarhia ajal, feodalismi lagunemisel, mida ta aitas kiirendada. Maaomanike ja linnade võimuprivileegid muutusid niisama paljudeks riigivõimu atribuutideks, feodaalsed aukandjad muutusid palgalisteks ametnikeks ja üksteisele risti vastu käivate keskaegsete suveräänsete õiguste kaart, kirju kui kaubaproovide kaart, muutus riigivõimu täpselt kindlaksmääratud plaaniks, kus töö on jaotatud ja tsentraliseeritud just nagu vabrikus. Esimene Prantsuse revolutsioon, mille ülesandeks oli hävitada kõik kohalikud, territoriaalsed, linnade ja provintside erivõimud, et luua natsiooni kodanlik ühtsus, pidi edasi arendama seda, millega absoluutne monarhia oli algust teinud: tsentraliseerimist, ühtlasi aga suurendas ta valitsusvõimu ulatust, atribuute ja käsilaste arvu. Napoleon muutis selle riigimasina täiuslikuks. Legitiimne monarhia ja juulimonarhia ei lisanud juurde midagi uut peale suurema tööjaotuse, mis kasvas sedamööda, kuidas tööjaotus kodanliku ühiskonna piires lõi uusi huvirühmi, järelikult uut materjali riikliku administratsiooni jaoks. Igasugune ühine huvi eraldati sedamaid ühiskonnast, vastandati ühiskonnale kõrgema, üldise huvina, kisti välja ühiskonnaliikmete isetegevuse sfäärist ja tehti valitsemistegevuse objektiks, - alates sillast, koolimajast ja mõne külakogukonna kommunaalvarandusest ja lõpetades raudteede, rahvusliku varanduse ja Prantsusmaa riikliku ülikooliga. Lõpuks, parlamentaarne vabariik oma võitluses revolutsiooni vastu oli sunnitud kõvendama ühes repressiooniabinõudega ka valitsusvõimu vahendeid ja tsentraliseerimist. Kõik riigipöörded on täiustanud seda masinat, selle asemel et seda murda. Parteid, kes üksteise järel taotlesid võimu, nägid selle määratu suure riigihoone vallutamises peamist saaki, mis võitjale osaks langeb. lk. 103-104
Kuivõrra partsellitalupoegade vahel on olemas ainult kohalik side, kuivõrra nende huvide samasus ei loo nende vahel mingit ühtsust, mingit rahvuslikku sidet ega poliitilist organisatsiooni, seevõrra ei moodusta nad klassi. Seepärast on nad võimetud kaitsma oma klassihuve iseenese nimel, olgu parlamendi või konvendi kaudu. Nad ei saa end ise esindada, neid peab esindama keegi teine. Nende esindaja peab ühtlasi olema nend eisandaks, neist kõrgemal seisvaks autoriteediks, piiramatuks valitsusvõimuks, mis kaitseks neid teiste klasside vastu ja läkitaks neile ülalt vihma ja päikesepaistet. Partsellitalupoegade poliitiline mõju väljendub seega lõppkokkuvõttes selles, et täidesaatev võim allutab endale ühiskonna. lk. 105
Igatahes peab kodanlus kartma hulkade rumalust senikaua, kui nad jäävad konservatiivseteks, ja hulkade teadlikkust niipea, kui nad muutuvad revolutsioonilisteks. lk. 107
Talupojad leiavad sellepärast oma loomuliku liitlase ja juhi linnaproletariaadis, kelle ülesandeks on kodanliku korra kukutamine. Kuid tugev ja piiramatu valitsus, - ja see on teine „napoleonlik idee“, mida teisel Napoleonil tuleb teostada, - on kutsutud väevõimuga kaitsma seda „materiaalset“ korda. Ja see „materiaalne kord“ ongi peamiseks leitmotiiviks kõigis Bonaparte'i proklamatsioonides mässavate talupoegade vastu.

Peale hüpoteegivõla, mida kapital partsellile peale paneb, lasub partsellil maks. Maks on eluallikaks bürokraatiale, armeele, pappidele ja õukonnale, ühe sõnaga kogu täidesaatva võimu aparaadile. Tugev valitsus ja suur maks on identsed. Partselliomand on oma loomult sobivaks pinnaks kõikvõimsale ning arvutule bürokraatiale. Partselliomand loob tingimuste ja isikute ühtlase taseme üle kogu maa. Ta võimaldab seega ka igas suunas ühtlaselt mõjutada seda ühtlast massi, lähtudes ühest kõrgemast keskkohast. Ta kaotab aristokraatsed vaheastmed rahvahulga ja riigivõimu vahel. Ta kutsub seega esile igast küljest riigivõimu otsest vahelesegamist, otseste riigivõimu-organite vaheleastumist. Ta loob lõpuks tööta liigrahvastiku, kes ei leia endale kohta ei maal ega linnas ja haarab sellepärast kinni riigiameteist kui teatavast auväärsest armuannist ning kutsub esile uute riiklike ametikohtade loomist. Napoleon andis pealesunnitud maksu protsentidega tagasi uute turgude näol, mida ta avas tääkide abil, mandri paljaksriisumisega. Maks oli talupoegade töönduste stimuleerimisvahendiks, kuna ta nüüd võtab talupoegadelt viimased ressursid, teeb nad täiesti kaitsetuks vaesumise vastu. Ja rohkearvuline, uhkete tressidega ning hästi toidetud bürokraatia, - see on teisele Bonaparte'ile kõige vastuvõetavam „napoleonlik idee“. Ja kuidas see oleks võinudki teisiti olla, kui Bonaparte oli sunnitud moodustama tõeliste ühiskonnaklasside kõrvale kunstliku kasti, kellele ta režiimi alalhoidmine on leivaküsimiseks? Üks tema esimesi finantsoperatsioone oli seepärast ametnike palkade tõstmine endise tasemeni ja uute sinekuuride loomine. lk. 109-110

Lõpuks, „napoleonlike ideede“ kulminatsioonipunktiks on armee ülekaal. Armee oli partsellitalupoegade point d'honneur, ta muutis neid kangelasteks, kes kaitsesid välisvaenlaste vastu oma uut omandit, ülistasid oma vastsaavutatud rahvusühtsust, riisusid ja revolutsioneerisid maailma. Vormiriided olid nende pidurüü, sõda oli nende luule, kujutluses laiendatud ja ümardatud partsell – isamaa, ja patriotism – omanditunde ideaalne vorm. Aga vaenlased, kelle vastu prantsuse talupoeg peab nüüd kaitsma oma omandit, ei ole kasakad, vaid kohtutäiturid ja maksude sissenõudjad. Partsell ei asu enam niinimetatud isamaal, vaid hüpoteegiraamatus. Armee ise ei ole enam maanoorsoo õis, vaid maa lumpenproletariaadi soolill. Ta koosneb suuremalt jaolt remplacant'idest, asendajaist, just nagu teine Bonaparte on ainult Napoleoni remplacant, ta asendaja. Armee teeb nüüd kangelstegusid talupoegade peale peetavatel ajujahtidel, sandarmikohuste täitmisel, ja kui ta süsteemi sisemised vastuolud kihutavad 10. detsembri ühingu peamehe Prantsusmaa piiridest minema, siis armee, teinud mõned bandiiditembud, ei lõika loorbereid, vaid saab nahatäie. lk. 110-111
Kui aga keisrimantel viimaks langeb Louis Bonaparte'i õlgadele, siis Napoleoni pronkskuju variseb Vendôme'i samba otsast. lk. 115

F. Engelsi eessõna kolmandale trükile (1885)

Selleks oli aga tarvis tunda Prantsuse ajalugu nii põhjalikult, nagu seda tundis Marx. Prantsusmaa on maa, kus ajaloolist klassivõitlust on enam kui kuskil mujal peetud iga kord otsustava lahenduseni ja kus sellepärast kujunesid kõige teravamalt välja ka need vahelduvad poliitilised vormid, mille piirides arenes klassivõitlus ja milles avaldusid klassivõitluse tulemused. Prantsusmaa, kes oli keskajal olnud feodalismi keskkohaks, renessansiajast alates ühtse seisusliku monarhia musterriigiks, purustas suures revolutsioonis feodalismi ja rajas kodanluse puhta võimu sellise klassikalise selgusega, nagu mitte ükski teine Euroopa maa. Ja ka tõusva proletariaadi võitlus valitseva kodanluse vastu esineb siin nii teraval kujul, nagu seda mujal ei tunta. See oligi põhjus, miks Marx mitte ainult uuris Prantsusmaa möödunud ajalugu, seda eriti eelistades, vaid jälgis ka üksikasjaliselt selle maa jooksvat ajalugu ning kogus materjali edaspidiseks kasutamiseks, mistõttu sündmused iialgi ei tabanud teda ootamatult. lk. 7-8