Mine sisu juurde

Milton Friedman

Allikas: Vikitsitaadid
Friedman (2004)

Milton Friedman (31. juuli 1912 – 16. november 2006) oli Ameerika Ühendriikide majandusteadlane, keda peetakse üheks olulisimaks majandusteadlaseks 20. sajandil. 1976. aastal anti talle Nobeli majanduspreemia.

"Kapitalism ja vabadus" (1962)[muuda]

Tsitaadid teosest "Kapitalism ja vabadus". Tõlkinud Karin Pütsep. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, 1994

  • President Kennedy ütles ametisse astumisel oma avakõnes sageli tsiteeritava lause: "Ära küsi, mida riik saaks teha sinu heaks, küsi, mida sina saaksid teha riigi heaks." Meie aja meelelaadi iseloomustab suurepäraselt see, et poleemika tsitaadi puhul tõusis selle algallikast, mitte sisust. Lause kumbki pool ei väljenda niisugust kodaniku ja valitsuse suhet, mis oleks väärt vaba inimese ideaale vabas ühiskonnas. Paternalistlik fraas "mida riik saaks teha sinu heaks" osutab sellele, et valitsus on justkui patroon, kodanik aga hoolealune. See seisukoht on vastuolus vaba inimese usuga oma vastutusvõimelisusesse saatuse ees. Ja sõltuvuslik "mida sina saaksid teha riigi heaks" osutab, et valitsus on justkui isand või jumal ja kodanik tema teenija või kummardaja. Vaba inimese jaoks kujutab riik endast indiviidide kogumit, kes loob riigi, mitte aga miskit, mis on tast üle ja kõrgemal. Ta on uhke ühispärandile ja lojaalne ühiskondlikele traditsioonidele. Aga ta suhtub valitsusse kui vahendisse, kui teatavasse vahetalitusse, mitte kui abi ja kingituse andjasse või isandasse või jumalasse, keda pimedalt kummardatatakse ja teenitakse. Ta ei tunnista mingeid muid rahvuslikke eesmärke peale üksmeelsuse saavutamise eesmärgi, mille poole kodanikud ükshaaval tegutsedes püüdlevad. Ta tunnistab ainult neid rahvuslikke eesmärke, mida kodanikud üksmeelselt üksi tegutsedes taotlevad.
Vaba inimene ei küsi, mida riik saaks tema heaks teha, ega ka seda, mida tema saaks teha riigi heaks. Ta küsib pigem nii: "Mida saan mina ja minu kaasmaalased valitsuse kaudu teha?" (lk. 25)
  • Esimene põhimõte on see, et valitsuse tegevusväli peab olema piiratud. Riigi peamine funktsioon peab olema kaitsta meie vabadust, nii välis- kui ka sisevaenlaste eest, kindlustada seadus ja kord, jälgida eralepingute täitmist ja edendada konkurentsil rajanevat turgu. (lk. 26)
  • Teine üldpõhimõte on see, et riigivõim peab olema hajutatud. (lk. 26)
  • Majanduslikul süsteemil on vaba ühiskonna edendamises kahesugune roll. Ühelt poolt on majandussuhete vabadus juba iseenesest laiemas mõttes vabaduse komponent. Seega on majanduslik vabadus eesmärk omaette, kuid teisest küljest ka poliitilise vabaduse hädavajalik tingimus. (lk. 33)
  • Liberaali meelest on inimesed ebatäiuslikud. Tema arvates on sotsiaalse organiseerituse probleem selles, kuidas takistada "halbadel" inimestel tegemast halba ja kuidas soodustada "headel" inimestel teha head, ja muidugi mõista võivad "head" ja "halvad" olla ühed ja samad inimesed olenevalt sellest, kes neid hindab. (lk. 38)
  • Vabatahtlikul vahetusel rajaneva ühiskonna töömudeliks on vabal eraettevõtlusel põhinev turumajandus, see, mida me nimetasime konkurentsikapitalismiks. (lk. 38)
  • Liberaalile on sobivateks vahenditeks vaba mõttevahetus ja vabatahtlik koostöö, mis tähendabki, et mistahes sunnimeetodid on vastuvõetamatud. Ideaal on vaba ja täiusliku mõttevahetuse alusel saavutatud üksmeel vastutustundeliste indiviidide vahel. (lk. 49)
  • Kokku võttes eeldab majandustegevuse organiseerimine vastastikku vabatahtliku vahetuse alusel seda, et me oleme valitsuse kaudu taganud seaduse ja korra, mis ei luba inimestel üksteise vastu kasutada sunnimeetodeid, pannud maksma vabatahtlikult sõlmitud lepingud, defineerinud omandiõigused, neid õigusi tõlgendanud ja järginud ning määratlenud rahasüsteemi põhialused. (lk. 54)
  • Vahetus on tõeliselt vabatahtlik ainult siis, kui on olemas ligilähedaselt võrdväärsed alternatiivid. (lk. 54)
  • Vabadusel on mõte ainult vastutusvõimeliste inimeste jaoks. Me ei usu vaimuhaigete ja laste vabadusse. Piiritõmbamine vastutusvõimeliste ja kõikide teiste inimeste vahel on vältimatu, ehkki see tähendab, et meie lõplikus vabaduse eesmärgis sisaldub oluline kahemõttelisus. Paternalism on hädavajalik nendele, kes meie arusaamade järgi on vastutusvõimetud. Kõige selgem on asi vaimuhaigete puhul. Me ei taha neile ei vabadust anda ega neid maha lasta. Oleks kena, kui saaksime loota indiviidide vabatahtlikule algatusele, sellele, et nad pakuvad vaimuhaigetele peavarju ja hoolitsust. Aga ma arvan, et me ei tohi välistada võimalust, et selline heategevus võib osutuda ebaadekvaatseks kasvõi ainult kõrvalmõju tõttu, mis seisneb asjaolus, et mina saan kasu sellest, kui teine inimene aitab vaimuhaigeid hooldada. Sel põhjusel eelistaksime, et seda hoolitsust korraldaks valitsus.
Lastega on asi keerulisem. Lõplikult arvestatavaks üksuseks on meie ühiskonnas perekond, mitte indiviid, ehkki perekonna kui üksuse aktsepteerimine on pigem otstarbekohane kui põhimõtteline. Usume, et vanemad on üldiselt kõige paremini võimelised kaitsma oma lapsi ja hoolitsema selle eest, et nad kasvaksid vastutustundelisteks inimesteks, kelle jaoks on vabadus teha teiste inimestega seda, mida nad tahavad. Lapsed on juba eos vastutusvõimelised indiviidid ja see, kes usub vabadusse, usub ka nende algsete õiguste kaitsmisse. (lk. 59)
  • Valitsuse paternalistlik tegevus on nii mõneski suhtes liberaalile kõige murettekitavam. (lk. 60)
  • Üks kõrvaltoimega põhjendatav argument koolide riigistamise kasuks seisneb tõsiasjas, et selleta poleks võimalik saavutada ühtset väärtushinnangute süsteemi, millel rajaneb stabiilsus riigis. (lk. 119)
  • Ebapiisav investeerimine inimkapitali peegeldab arvatavasti kapitalituru puudusi. Investeeringuid inimkapitali ei saa finantseerida samadel tingimustel või sama kergusega kui investeeringuid nähtavasse kapitali. (lk. 130)
  • Eesmärk pole tulude ümberjaotamine, vaid kapitali muutmine kättesaadavaks ühesuguste tingimustega nii inimkapitali kui ka materiaalsete investeeringute jaoks. (lk. 134)
  • Kui väljenduda üldisemalt, siis diskrimineerimine püsib mistahes ühiskonnas eelkõige monopolistliku olemusega valdkondades, teise nahavärvusega või teiseusuliste rühmade diskrimineerimine on kõige väiksem suurima konkurentsivabadusega valdkondades. (lk, 139)
  • Indiviidide vabaduse kitsendamine, nii et nad ei saa kasutada oma ressursse oma tahtmist mööda, on tähtis nende enda õiguste seisukohalt nähtuna. (lk. 169)
  • Tootlikkuse järgi maksmine turumajanduslikus ühiskonnas ei pea niipalju silmas jaotamist kuipalju ressursside paigutamist. (lk. 198)
  • Saavutada ressursside paigutamine sunduseta on tootmise järgi jaotamise põhiline funktsioon turumajanduses. (lk. 199)
  • Kapitalismi suur saavutus pole olnud mitte omandi akumulatsioon, vaid võimalused, mida see on inimestele pakkunud nende võimete kasvatamiseks, arendamiseks ja teostamiseks. Ja ikkagi armastavad kapitalismi vastased rünnata seda kui materialistlikku süsteemi ja kapitalismi pooldajad vabandavad kapitalismi materialistlikkust kui progressi jaoks paratamatult vajalikku asjaolu.
Teine üldisele arvamusele vasturääkiv fakt on see, et kapitalism tekitab vähem ebavõrdsust kui mõni teine süsteem ja et kapitalismi arenemine on ebavõrdsuse ulatust palju vähendanud. (lk. 200)
  • Tulude jaotamise täiustamiseks on valitsus kõige laiemalt kasutanud progressiivset tulumaksu ning pärandimaksu. (lk. 203)
  • Liberaaline ei leia ma mingeid õigustusi progressiivsele maksusüsteemile ainuüksi selleks, et tulusid ümber jaotada. See näib selge sunnimeetodina, et võtta ühtedelt ja anda teistele, ja on seega otseses vastuolus individuaalse vabadusega. (lk. 205)
  • Kõike seda arvestades on parim isiku tulumaksu struktuur ühtlane maksumäär, milles on ette nähtud maksuvabastus ning mahahindlused, mis on lubatavad ainult teatud kindlate kulude puhul. Sissetuleku mõiste peab olema laialt määratletud. (lk. 206)
  • Paljuski tuleneb tegelik ebavõrdsus turuhäiretest. (lk. 207)
  • Hariduse saamise võimaluste laiendamine on tähtis tegur ebavõrdsuse vähendamisel. (lk. 208)
  • Riiklik elamuehitus ei ole parandanud kaugeltki vaeste elamistingimusi, nagu selle pooldajad lootsid, vaid mõju on olnud otse vastupidine. (lk. 212)
  • Tegelikult aga, kui minimaalpalga seadustel üldse mõju on, siis ainult selles mõttes, et vaesus hoopis suureneb. Riik võib kehtestada minimaalpalga määra, aga ta ei saa sundida tööandjat värbama tööle kõiki neid, kes varem on tööd teinud palgaga, mis oli alla selle miinimumi. See ei vasta kindlasti tööandja huvidele ja seetõttu toob minimaalpalga kehtestamine kaasa suurema tööpuuduse. Kuivõrd madalad palgamäärad on tõepoolest vaesuse märk, siis jäävad töötuks just need inimesed, kes kõige vähem võivad endale lubada sissetulekust ilmajäämist, kui väike see tasu ka ei tunduks miinimumpalga pooldajatele. (lk. 214)
  • Teiste inimeste heategevusest saan osaliselt kasu ka mina. Teisiti öeldes, me oleksime võib-olla kõik nõus kaasa aitama vaesuse leevendamisele, eeldusel, et sellega ühinevad kõik inimesed. (lk. 225)
  • Oletame, et veel keegi peale minu aktsepteerib seda mõtteviisi kui õigustust valitsuse sekkumisele, mille puhul vaesuse leevendamiseks kehtestatakse iga ühiskonnaliikme elatustaseme alammäär. Küsimus on vaid selles, missugune see alampiir on ja kuidas seda määrata. Ma arvan, et seda alampiiri ei saa määrata mitte kuidagi teisiti kui maksude hulgaga, mida meie – ma pean silmas enamikku meist – oleme nõus sel eesmärgil tasuma. Kuidas seda täpselt teha, see jätab rohkem mõtlemisruumi.
Kaks asja on igal juhul selged. Esiteks, kui eesmärk on vaesuse leevendamine, siis peaks meil olema vaeste abistamise programm. (lk. 226)
  • Teiseks, kui see programm ka toimib turu kaudu, ei tohi ta turgu moonutada ega takistada tema funktsioneerimist. See on hinnasoodustuste, minimaalpalga seaduste, tariifide jms. viga.
Lahendus, mis iseenesest tekib puhtalt mehaanilisel pinnal, on negatiivne tulumaks. (lk. 226)
  • Eespool soovitatud negatiivse tulumaksu põhiline halb külg on selle poliitilised kaasnähud. See loob süsteemi, mille puhul mõnele on peale pandud maksud selleks, et maksta toetusi teistele. (lk. 229)
  • Seetõttu teeb liberaal selget vahet ühest küljest õiguste ja võimaluste võrdsuse ning teisest küljest materiaalse võrdsuse ehk tulemuste võrdsuse vahel. (lk. 230)
  • Ei ole võimalik ühel ajal olla nii egalitaar kui liberaal. (lk. 230)

Artiklid ja sõnavõtud[muuda]

  • Inflatsioon on üks maksustamise viisidest ning seda saab rakendada maksuseadust kehtestamata.
  • Inflation is the one form of taxation that can be imposed without legislation.
    • Observer (22. september 1974), ka "Oxford Dictionary of Modern Quotes", 3rd ed., toim Elizabeth Knowles, Oxford University Press, 2007, lk 124


  • On tore valida õigeid inimesi, kuid nii ei lahendata asju. Sobiv viis asjade lahendamiseks on teha valedele inimestele õigete asjade tegemine poliitiliselt tulusaks.
  • It's nice to elect the right people, but that isn't the way you solve things. The way you solve things is by making it politically profitable for the wrong people to do the right things.

Tema kohta[muuda]

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel