Peeter Olesk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Peeter Olesk 2007. aastal.

Peeter Olesk (sündinud 25. detsembril 1953 Tallinnas) on eesti kirjandusteadlane, kriitik ja poliitik.


  • Ühes marginaalis ütleb Tuglas, et novell on sonett proosas. Selle eeskujul võiks väita, et romaan on proosas vabavärss – algab kuskilt ja lõpeb millegagi, ent kuidas ta on üles ehitatud, ei saa kunagi lõpuni selgeks.
  • Loomingu vangistamine ei too kellelegi head, sest see pöördub alati autori vastu.
  • Usk teaduse kategoorilisse preskriptiivsusse võib olla väga vajalik (ükskordüks, igiliiikur, termotuumapomm), ent ka väga ohtlik. Masin võib olla äärmiselt julm, sest ta pole inimene, kuid igasugune masin käitub nagu teaduse tagajärg.


  • Kirjeldanud üht vindunud konflikti Johannes Voldemar Veski ja Eesti Kirjanduse Seltsi vahel, leidis seltsi omaaegne teaduslik sekretär Daniel Palgi tagantjärele (1969), et "parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid". Ei oska võrrelda, sest mulle maitsevad mõlemad ega ole ma kunagi pakkunud pannkooke, mis oleksid küpsetatud vihaga või tehtud tüliks. Viimast ma ei taha, sest see ei õilista eales.
  • Keel, mis soosib anonüümsust ja eelistab võõrast, on äärmiselt ohtlik ainuüksi juba seepärast, et annab halba eeskuju ka väljaspool lingvistilisi raame. Halva eeskuju tulemuseks on näiteks see, kui pseudonüümseks me oleme oma poliitikas muutunud. Hakata otsima Eesti poliitikute omi sõnu võib olla enam kui kaelamurdev ülesanne, sest esiteks me ei tea, kust neid leida, ja teiseks võime tekitada väga kumulatiivse plahvatuse, kui seaksime kõik tegelikud või kaasautorid lavale ritta.
  • Pisikeste kelmustükkide kogunedes võimegi end leida olukorras, kus jääb valida, kas demokraatia erastatakse või riigistatakse. Ma ei ütleks, et selleni on veel aega ja ruumi. Probleem pole isegi mitte enam päevade küsimus, sest ta on juba jooksvas päevakorras.
  • Okupatsiooni eest tuleb alati ja üksnes hoiatada; teistsugune mõtlemisviis viib interventsiooni õigustamiseni. Meie ajaloo taustal või täpsemalt selle kaudu on niisugused hoiatused igal pool omal kohal. Teises maailmasõjas inimeste ja rahvastegi massilise hävitamise ja hukkumise meenutamine niisamuti. Kuid lahingute lõppemine Eesti NSV territooriumil ei tähendanud meie hävitamise ja tagakiusamise lõppu, vaid – küüniline küll – kõigest pausi relvastuse muutmiseks.
  • Ohtlik on see seepärast, et fašism rajanebki võõrastel ning anonüümsetel sõnadel, mida siis juhtiv vaim kas koondab või hajutab. Me peame mõtlema ja mitte kõigest jutujätkuks sellest, et viltu veavad mõlemad arenguteed: nii see, kui me laseme endile fašismi teistel otsa ette kirjutada, kui ka see, kui me ise ei otsi alternatiivi. Tegelikult on mõlema taga hirm, iseseisvuse kõige salakavalam vaenlane.


  • Jah, väga kerge on olla ebanormaalne.
    • Riigikogu kõnepuldis 1990ndate aastate alguses; ütlus saavutas uue populaarsuse taaskasutatuna Peeter Oja esitatud Alo Mattiiseni laulus "Eestile on kombeks üks president korraga" (1994), mis Eesti Televisiooni peadirektor Hagi Šeini otsusega ETVs keelustati.[1]


  • Ma ei ole firma jaoks katsejänes ega laborirott, ma olen kodanikuühiskonna liige. Mitte rohkem, kuid ka mitte vähem.
  • Ei, ta ei kutsunud üles genotsiidile ega õigustanud tuumapommirünnakuid. Ta ei tahtnud mingit massilist deporteerimist. See, mis teda ärritas, oli sundus jagada kultuurilist ruumi niisuguste inimestega, kelle keelt ta ei mõistnud ja kelle kombed olid talle võõrad. Ta tahtis, et jaapanlased elaksid Jaapanis, mitte ei käsitaks USA läänerannikut nagu teatavat ühisvara.
See, hoidumine oma kasti seinte vahele ning inimeste surumine sinna tagasi, ongi üks segregatsiooni põhilisi tunnuseid, mis Eestis ja eestlaste keskel on korduvate okupatsioonide väga halb tagajärg. Et seda mõista, selleks ei pea olema üksik vaba radikaal. Tuleb lihtsalt tunda Inglise ja Prantsuse koloniaalpoliitikat, eestlaste, nagu muide ka valgevenelaste küüditamise ajalugu ning seda, mis toimub praegu Kesk- ja Lõuna-Aasias.
"Segregatsioon" on täiesti ekslik sõna nende jaoks, kes seda ei poolda ja kes on selle vastu. Svetlana Grigorjeva oleks talitanud võrreldamatult õigemini, kui ta oleks kasutanud semantilist välja "Võõrandumine".
Võõrandumine võimust viib selleni, et võim püsib paigal ning nõukogude korra lõpul nimetatigi seda stagnatsiooniks. Stagnatsioon omakorda muudab inimese väikeseks ning alandlikuks. Sa pead olema rahul, sa pead saama üle, sa pead sammuma esirinnas! See on see, millest tuleb jagu saada nagu rakvere raipest.
  • Me teame Suurbritannia kuningakojast palju rohkem kui Eesti Vabariigi presidendist ning Hispaania monarhile on avalik arvamus koos kehtiva põhiseadusega märksa siduvam kui Eesti Vabariigi valitsusele ja peaministrile, kelle iseseisvus on üsna näiline. See, mille vastu tuleb sõdida, on olukord, kus demokraatia ja võim toimivad teineteisest lahus ja peaministrist püütakse teha erakondliku tasakaalu asekantsler, kuna õiguskantsler meil juba on.
    • Peeter Olesk, "Kuidas sinu poole pöörduda?" Tartu Postimees, 4. september 2020, lk 2

Viited[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel