Eesti Kirjanduse Selts

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kui Bergmanni Abiraha võime vaadata kui omal jõul tõusva seltskonna katset toetada omakeelse haridus- ja mõttemaailma arengut, siis teadusliku mõtteviisi edendamisel ning eesti teadusseltside edasises arengus vabariigi ajal on eriline koht Eesti kirjanduse seltsil. See selts, mis asutati Tsaari-Venemaa oludes, et edendada eesti keelt ja säilitada ning uurida eesti rahvuskultuuri, oli Eesti Vabariigini eesti esimene teadusliku uurimistöö keskus. Kuid mitte ainult. See selts sai ka ühiskonna vaimsuse juhtijaks ja mõjutajaks, võideldes endale kindla koha vana akadeemilise baltisaksa juurtega seltsi, õpetatud Eesti seltsi kõrval.
25. veebruaril 1905 otsustas paarikümnest mehest koosnenud seltskond, kes oli kogunenud ajalehe Postimees toimetusse ajalehe omaniku ja väljaandja Jaan Tõnissoni kutsel, asutada kirjandus- ja hariduselu virgutav keskkoht. Sellele keskkohale sobiva nime otsimisel kaaluti nimetust Eesti teaduse selts (Tuglas, F. 1937. Eesti Kirjanduse Selts 30-aastane. - Eesti Kirjandus, 11, 521-524). Seltsi pidulik avamiskoosolek peeti 6. augustil 1907 Vanemuises. Koosolekut juhtis Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman, kes valiti ka seltsi esimeseks esimeheks. Seltsi põhikirjaliseks ülesandeks kinnitati: "Seltsi otstarve on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine, kodumaa ja rahva igakülgne tundmaõppimine ja neil põldudel tehtud tööde vilja rahvale kättesaadavaks tegemine." (lk 154)
  • Eesti Vabariigi päevil, mil kultuurielu hakkas iseloomustama professionaliseerumine ja mitmekesisus, ei kaotanud selts oma tähtsust, vaid jäi omamoodi nn sidemeheks ülikoolis tehtava teadustöö ja avalikkuse vahel, suunates tähelepanu ühiskonna üldisele vaimsusele. Selle heaks ja nimel töötasid üle maa seltsi haruseltsid ja paikkondlikud usaldusisikud. Kuigi aasta üldkoosolek peeti alati Tartus, toimusid teistes linnades seltsi avalikud kõnekoosolekud. Selts polnud ju mingi kivinenud vorm, vaid arenes koos ajaga. Selts suutis end muuta, kui see, mis enne oli sallitav, muutus riiklikuks, kui seltsitegevuseks kujunesid sisemiselt ja väliselt avaramad võimalused. (lk 154)
  • Eesti kirjanduse seltsi iseloomustasid päris teod, mitte õhku suundunud suured plaanid. Seltsi algusaegadel ei hinnatud üle oma jõudusid, ei seatud liiga kaugeid ja kõrgeid eesmärke. Alustati ja lähtuti teadlikult asjaarmastuslikust tasemest ja püüti haarata kõiki kultuurialasid. Selts kujunes üldsuses peitunud jõudude kohaselt, kuid kujundas ise kultuuriliselt seda üldsust. Selts lõi selle aluspinna, millelt sai edasi liikuda. (lk 155)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158