Sveta Grigorjeva

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Svetlana Grigorjeva)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sveta (Svetlana) Grigorjeva (sündinud 16. jaanuaril 1988 Tallinnas) on eesti koreograaf, tantsija ja luuletaja. Ta on avaldanud luulekogud "kes kardab sveta grigorjevat?" (2013) ja "american beauty" (2018).


  • Viimasel ajal olen rakendan lugemisel n-ö üheraamatutruudust - iga uut teost kätte võttes üritan sellele pühenduda ning kõrvalt midagi juurde ei loe. Ei oska ega taha nagu Virginia Woolf mitut teost paralleelselt lugeda, tundub, et siis venib ka lugemise aeg kuidagi eriti pikaks ja teki sellist mõnusat ühe raamatuga kaasakulgemist, teatud keele- ja omailma sukeldumist. Ja väga ei viitsi lugeda raamatuid, mis annavad peaasjalikult edasi "lugu", ootan, et tegeldaks eelkõige meediumi endaga ja seda ei oota ma ainult kirjanduselt, vaid kõikidelt kunstiliikidelt.
  • Donna Haraway mõjul olen avastanud ka USA 70ndate feministlikku sci-fi'd, eriti Marge Piercy ja Joanna Russi teoseid. Poleks elu sees arvanud, et hakkan kunagi vabatahtlikult ulmet lugema, aga näed, kõik on võimalik!
  • Nii et jah, loen palju, sest mida muud siin maailmas ikka väga teha on!

"Unistan riigist, kus igaüks saab unistada suurelt"[muuda]

"Unistan riigist, kus igaüks saab unistada suurelt" (ERR, 20.08.2020) on Eesti taasiseseisvumispäeva puhul presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias peetud kõne.

  • Kui minult 13 aastat tagasi peale keskkooli lõpetamist küsiti, kelleks mõtlen saada, vastasin veidi ülemeelikult, et Eesti esimeseks naispresidendiks. Isegi kui see poleks olnud nali, siis esimeseks ma enam ei saaks.
Suurelt unistamist kipume esmalt seostama lapsepõlvega, ehkki ilma selleta poleks siin maal omariiklust ligi 30 aastat tagasi samuti sündinud. Vabariigi lapsena, vaadates tänast Eestit, on mul tunne, et suurelt unistamise ülemeelikust on võimaldatud vaid teatud osale siin elavast rahvast.
  • Üks päev ärkasin riiki, kus sõna oli antud minust paarkümmend aastat vanemate, majanduslikult kindlustatud ja end puhastverd eestlasteks pidavatele meesterahvastele. Ja üks hetk leidsin ma end riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast päeva muu hulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vaba inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.
  • Ma olen eestlane, kes ei valiks endiselt erakonda, mis oma 17-aastase valitsustegevuse, õigem oleks öelda: tegematajätmistega, on omajagu sillutanud teed tänastele populistidele. [---] Ma olen venelane, kes ei hakka kunagi valima erakonda, mis kaasas valitsusse inimesed, kellest nii mõnigi teab väga täpselt, kui palju lapsi peab minuvanusel naisel olema, kellesse ma võin armuda ja kellega tohin abielluda. Aga lisaks sellele olen ma kõigest üks lihtne inimene, kes saab populiste valivast rahvast mingis mõttes aru.
  • Aga miks ma saan aru inimestest, kes usuvad hoopis süvariiki? Kuid kas need inimesed ei otsi hoopis põhjuseid oma tunnetatud või tunnetamata ilmajäetusele, nii sümboolsele kui materiaalsele. Kas need inimesed ei otsi lihtsalt põhjuseid oma kohati väga vähe rõõmu pakkuvale igapäevaeksistentsile. Jah, nad otsivad seda valest kohast, aga kes või kas on neile paremat alternatiivi välja pakkunud?
  • Ma ei vaidle, et Eesti on postsovetlikest riikidest üks edukamaid, kui mitte kõige edukam. Meil on, mille üle uhke olla. Ometigi oleme ilmatuma kaugel niinimetatud õmblusteta ühiskonnast.
  • Võib-olla olen ma naiivne, eks ma saan homsetest lehtedest teada. Aga ma unistan riigist, kus iga inimene saab unistada suuremalt kui pelgalt elementaarsetest vajadustest. Kaugeltki mitte kõik pole sündinud siia ilma, nagu tänapäeva tõhususpõhise ühiskonna puhul öeldakse, korraliku stardipaketiga. Kui riik ei taga vajaminevat materjali ja korralikku väljaõpet, siis on väheke ennatlik ja isegi küüniline lubada inimesele vabadust olla oma õnne sepp. Ligipääs võimalikult heale haridusele, võimalikult heale tervishoiule on vaid mõned avaused, mis võimendavad kaasarääkiva ja mõtleva kodanikuks olemise ja täisväärtusliku elamise tunnet.
Mart Helme – minu kahjuks, teie rõõmuks peab tunnistama, et teil pole mingit põhjust muretsemiseks – Eesti on väga kaugel riigist, kus mõnest lihttööliste üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president. Eriti, kui selle müüjatüdruku nimi on näiteks Maša, Vera või Sveta.
  • Võib spekuleerida, et 21. sajand ei alanud mitte de facto sellel kevadel. Tulevik näis tume juba ammu enne pandeemiat. Me kas laseme oma silmadel järk-järgult süveneva pimedusega harjuda või hakkame kohe praegu, kohe praegu suunama valgust nendesse nurkadesse, mille olemasolu me oleme seni ignoreerinud või osanud seni peamiselt häbeneda. Vastasel juhul istuvad edaspidigi valitsuses, riigikogus ja ehk isegi tulevase presidendi toolil peamiselt vaid iseenda ja ühiskonna väga väikse segmendi heaolu pärast muretsevad meesterahvad, kelle üheks hirmu kehastuseks on suurte unistustega tüdrukud, müüjatüdrukud Lasnamäelt, Sillamäelt, Kohtla-Järvelt, Valgamaalt, Narvast, Elvast, Põlvast, Võrumaalt, Otepäält.
  • Võitlus koroonakriisiga näitlikustas väga huvitavat fenomeni: me hoidsime kokku distantsi hoides; me hoidsime kokku üksteisest eralduses. Tuleb välja, et ka nii saab. Võimalik, et eestlastele pole üksteisega distantsi hoidmine teab mis proovikivi. Aga – meil on vaja hakata rahvana kuidagi kokku hoidma ka hoopis teisiti.

Luule[muuda]

Kolme kassiga. Kogu me suguvõsa on kassihull, me armastame loomi rohkem
kui inimesi. See on meil geenides. See on see, mis meid ühendab.
ei olegi see, mis tapab. Nii ma elan teadmatuses, sest nii on mulle lihtsam.
Mis fake news? I don´t know any news. Kõik on teada juba ammu. Ja kui ei ole, mis
vahet sel on. Seda ei ravi miski, mis valus on. Mis päriselt valus on.
  • Miks venelasi sedasi igal pool vihatakse, küsib mu tädi. Olen Venemaal esimest korda 27 aastat hiljem. Pärast esimest korda. Me ju oleme aidanud alati kõiki, aga meid vihatakse sedasi igal pool. Ma ei hakka ütlema, et ma õppisin veidike teist ajalugu. Radikaalselt erinevat sellest, mida talle omal ajal õpetati. Ma ei hakka kasutama enam sõna okupatsioon. Esimene kord oli juba niigi valuline.


  • sõna on vaba
oletame
et on
aga haigekassat ta ikka ei anna
kelle ümber on alati tuvid
sest ta toidab neid harutab lahti nende jalgu
mis on vahel nööriga või metalliga kokku seotud
teiste naiste kiuste
kes teda selle eest vihkavad
tuvid toovad ju viiruseid
parasiite
me kõik tahame olla nii terved terved
elada kaua kaua kaua
  • tean
et nüüd ma kõlan nagu
lenin jeesus küll
aga
ma sündisin
muu hulgas
muuhulgas olema
potentsiaalne ekre valija
ma olen esimene oma
peres kel on kõrgharidus
ma ei ole kindel
et mu vanemad oleks saanud plekkida
kolm aastat bakat ja kaks aastat magistrit kinni
nigu niuhti
  • aga seni
kuni sõna on vaba
võiks mõelda ka selle peale
mis veel
võiks vaba olla
õigus tervisele?
õigus haridusele?
pole õigust – pole ka õiglust


emme ütle mis mul viga on

luule
kepib mind rohkem
kui mehed
luule kepib mind rohkem kui mehed

emme ütle miks mõne tüdrukuga nii juhtub

õhtuti loen nuttes kurbade meeste luulet
unistan
et minagi
kirjutaks kord
nii kurvalt

  • Kogus "kes kardab sveta grigorjevat?", lk 29

Tema kohta[muuda]

  • Kuskil võib tõepoolest olla keegi, kes Sveta Grigorjevat kardab – või täpsemalt, keegi, kes kardab tema luuletusi. Miks just luuletusi? Väga lihtsalt põhjusel: autori isikus pole mitte midagi ähvardavat. Temas pole isegi midagi ebatavalist. Vastupidi, temas on just midagi rõhutatult tavalist, tüüpilist, triviaalset, midagi eriti lihtsat ja ootuspärast. Tõsi küll, see lihtne ja ootuspärane käristatakse ootamatult katki, nii et nähtavale tuleb rebitud, hatune pind: "purustan oma ilu // ja ülejäänust / ehitan üles persekukkund inimeste / kuningriigi" (lk 22). Kuid katki käristatakse see just luuletustes: täpsemalt, neis luuletustes purustatakse üks ilu, et nähtavale tuleks midagi muud, midagi kummalist, ebatavalist ja veidrat, midagi mööduvat, põgusat, sattumuslikku... See "midagi muud" ongi tänapäeva ilu, mida võib soovi korral nimetada modernsuseks – sest nagu arvas vana aukussilmne dekadent, "pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks".
  • "Kes kardab Sveta Grigorjevat?" on raputav luulekogu. Tekstid on tihedad, tempo kiire, isegi palavikuline; erinevad keeleregistrid vahelduvad ruttu, mõnikord lausa kaleidoskoopiliselt; kihutatakse kõrgstiilist madalstiili, ülevusest alandusse, eufooriast letargiasse, afektiivsetest kordustest loogilistesse paradoksidesse. Aeg-ajalt võib sellest sõnadevoost välja noppida lõike, mis isoleerituna mõjuksid väga malbelt, isegi uinutavalt.
  • Sveta Grigorjeva tekst pole sugugi ühehäälne, vaid siin on ühekorraga kohal palju hääli, nii et tekib kummaline polüfoonia, justkui oleks teksti meile kooris ette loetud.
  • Kuigi esmapilgul näib, nagu pingestaks Grigorjeva teksti peamiselt antiteesi ja hüperbooli kombineerimine (“mina olen see kes oma kuradid on luku taha pannud / mina olen see kes nad jälle vabaks laseb”, lk 58), selgub lähemal uurimisel siiski, et valitsevad võtted on hoopis litootes ja antikliimaks. Öelda lakkamatult vähemat, mõeldes palju rohkemat; väljendada jaatust aina ümberpööratud eitusega; tõsta järk-järgult pinget, tihti klassikalise anafoori või epifoori abil, et kõrgenenud ootuste horisont siis järsult ja kategooriliselt alla lasta. Näiteid leiab peaaegu igalt leheküljelt: “ma olen ilus ja kõik armastavad mind // ja minu / veenmiskunsti” (lk 83), “olen alati tahtnud saada kõike ja kohe kõike ja kohe kõike ja kohe / miks ka mitte” (lk 77), “isegi siis kui neid ei oodanud // ja ma ei oodanud / neid eriti / kunagi” (lk 71), “ja vihkan end vähem / vähem / kui teisi” (lk 52), “vahel mul ei ole hea meel / et ma ei sündinud / amööbina” (lk 44). Litooteste kuhjamine muutub Grigorjeva raamatus sedavõrd metoodiliseks, et lugeja ei pruugi enam märgatagi, kuidas terve luuletus on üles ehitatud litootese ja antikliimaksi teineteist toetavale mõjule.
  • Käsi lükatakse tagasi: see toimub aga nõrga eituse vormis, mis annab luuletusele masendava puändi. Puänt omakorda juhatab tagasi epifoori juurde, see saab korraga uue tähenduse ja õigustuse. Just selline ongi Grigorjeva poeetika tuum; selle poeetika äratundmisest oleneb, kas tema tekste mõistetakse või ei.
  • Sveta Grigorjeva pole lihtne autor. Ta ei ehita oma tekste mingile lihtsale, juba läbiseeditud mudelile; tee lihtsuse juurde jäetakse küll lahti, selleks ongi need väikesed jutustused, anafoorid ja epifoorid, aga see tee on tagasitee, justkui alpinisti julgestusrihm. Tegelikult läheb ta teele ilma kindlate reegliteta, ta alles otsib, alles leiutab neid. Muidugi pole Grigorjeva luule ka mingi lahja, sentimentaalne pihtimus: ei, selle asemel on mitmekihiline iroonia, polüfoonia, intertekstuaalsus ja litootese struktuur. Hüvasti, uussiirus! Tõtt öelda on Grigorjeva tekst üksainus lakkamatu maskimäng, nende luuletuste “mina” väänleb lugeja ees nagu Proteus, muutes kogu aeg oma kuju.
  • Tõeline ilu on mõistagi see, mis ei asu mitte teispool olevikuhetke, vaid otse selle sees. Selle kättetoomine mööduvast, põgusast, sattumuslikust nõuab mitte ainult julgust, vaid lausa raevu: see ongi Grigorjeva “sõnulseletamatu raev”, mida tuntakse juba sünnist saati. Ainult tänu sellisele raevule saab tänapäevast leida tema tõelise ilu.
  • Presidendi vastuvõtul ei jaksa inimesed kurva näoga kõnet kuulata. Mis juhtus Sveta Grigorjevaga? Talle tehti hästi palju etteheiteid: mida sa irised, rikkusid meil peopäeva ära! Paljud prominentsed avaliku elu tegelased ütlesid Facebookis, et nemad küll oma ema sünnipäeval sellist jama ei aja. Et miks ei osata nautida ja hakatakse vinguma, me võiksime TÄHISTADA jne. Kui on valitud mingi tähtpäev valupunktidele tähelepanu juhtimiseks, on kindlasti neid, kes ütlevad "braavo, me peame selle peale mõtlema", kuid on ka väga suur hulk neid, kellele ei meeldi mõelda halbade asjade peale.
  • Ei, Sveta Grigorjeva ei ole järgmine (:)kivisildnik. Kivisildnik on ju lihtsalt keskmisest natuke andekam grafomaan, kes saab iga oma reakese välja anda selle pärast, et tal on väheke ka ärisoont ja oma kirjastus, tema peamine tegevus on teiste sõimamine ja avaliku ruumi reostamine, aga ta sõimab kehvalt, kiretult ja rutiinselt nagu vananev veovoorimees, ta lihtsalt sobib ekreiitlikku ajastusse, mis algas hulk aega enne seda, kui kaabud hakkasid valitsust tegema, ühesõnaga, konjunktuurlane, tuulenuusutaja ja tühikargaja – Grigorjeva aga on dissident igal taasiseisvunud Eestile antud ajastul, ta on päriselt luuletaja, aga takkapihta naine – naine, kes on ilus, ja teab seda ka ise; naine, kes on tark, ja teab ise, et on – ohtlik, väga ohtlik iga riigikorra ajal, Eestis eriti, sest Eesti on üks pime Ida-Euroopa nurgatagune, kus jääb aina pimedamaks, kuni viimne valgus kustub ja teha pole enam muud kui paljuneda, sest seda peab riik, kuniks teda on, ikka paremaks kui uhkelt välja surra (ekslikult, muidugi).
  • Grigorjeva võiks edukalt olla särav kolumnist, just selline, kelle puudumise pärast peaks eesti arvamustoimetajad iga jumala päev silmad peast nutma, aga nad ei nuta muidugi, sest eks ole õpitud läbi ajama sellega, mis on, ja on ikka üks ja seesama. Aga mina nutan, kuigi ma saan aru, et pole vähimatki mõtet kirjutada kolumne, kui suudad kirjutada luulet ja luua tantse.
  • Ei, te jobud, Grigorjeva ei lase maha eestlast, kes venelastest halvasti räägib, ega ka venelast, kes tänaval räuskab; ta ei pane põlema ajakirjanikku selleks, et homses lehes ilmuks uudis, mis ütleb, et mingi vene lits tappis hea eesti ajakirjaniku. Ta ei ole ka kuri tüdruk, kes otsib kurja poissi, et temaga koos maailma kurjus kokku koguda; ta on luuletaja, kõik, võtke teadmiseks, kui aru ei saa.
  • "American Beauty" erineb kogust "Kes kardab Sveta Grigorjevat" veelgi rangema valiku ja kindlakäelisema värsistuse poolest – eestikeelne vabavärss on ju tihtilugu mingi vormitu soig, mille õige koht on isiklikus päevikus, päris vabavärsis on alati rütm ja riim ja laul, kindlakäeline ülesehitus, mis laseb rõhud kõlada just seal, kus nad olema peavad; Grigorjeva värsistus on peaaegu eksimatu (selles, mis ta on), miski pole niisama või juhuslikult, need tekstid on loodud teadveloleku ja keskendumise seisundis, mitte niisama torust tulnud, neid on pärast valmimist ja raamatusse valides vaadatud kõrvalt, isegi kriitiku pilguga, karmiltki (Grigorjeva on kirjutanud muide ka arvustusi, häid, kahju, et suhteliselt vähe).


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel