Donna Haraway

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Cayenne (vasakul) ja Donna Haraway (paremal), 2006

Donna Haraway (sündinud 6. septembril 1944) on Ameerika Ühendriikide feministlik filosoof, teadusloolane, sotsioloog ja kultuuriteoreetik.


"A Cyborg Manifesto"[muuda]

Donna Haraway, "A Cyborg Manifesto: Science, Technology, and Socialist-Feminism in the Late Twentieth Century", rmt: "Simians, Cyborgs and Women: The Reinvention of Nature", New York; Routledge, 1991, lk 149-181; avaldatud Stanfordi ülikooli kodulehel, koopia Internet Archive'is.


  • Jumalateotus on alati paistnud eeldavat, et asja tuleb väga tõsiselt võtta. Ma ei tea paremat hoiakut, mida Ameerika Ühendriikide poliitika ilmalik-religioossete evangeelsete traditsioonide, sealhulgas sotsialistliku feminismi poliitika raames võtta. Jumalateotus kaitseb inimest moraalse enamuse eest, rõhutades samas vajadust kogukonna järele. Jumalateotus ei ole usust taganemine. Iroonia keskmes on vastuolud, mis ei lahene suuremateks tervikuteks, isegi mitte dialektiliselt, ja pinge, mis tekib kokkusobimatute asjade kooshoidmisel, kuna mõlemad või kõik neist on paratamatud ja tõesed. Iroonia keskmes on huumor ja tõsine mäng. See on ka retooriline strateegia ja poliitiline meetod, mida tahaksin sotsialismi-feminismi raames rohkem au sees näha. (lk 149)
  • Küborg on küberneetiline organism, masina ja organismi hübriid, niihästi olend ühiskondlikus reaalsuses kui ka väljamõeldis. Ühiskondlik reaalsus on elatavad ühiskondlikud suhted, meie kõige olulisem poliitiline konstruktsioon, maailma muutev fiktsioon. Rahvusvahelised naisliikumised on konstrueerinud "naiste kogemusi", samuti paljastanud või avastanud selle üliolulise kollektiivse objekti. See kogemus on kõige olulisemat, poliitilist laadi väljamõeldis ja fakt. Vabanemine toetub teadvuse, kujutlusvõime, rõhumise ja seega ka võimalikkuse ülesehitamisele. Küborg on väljamõeldise ja läbielatud kogemuse aines, mis muudab kahekümnenda sajandi lõpu naiste kogemust. See on võitlus elu ja surma pärast, kuid piir ulme ja sotsiaalse reaalsuse vahel on optiline illusioon. (lk 149)
  • Ka moodne meditsiin on tulvil küborge, ühtepõiminguid organismi ja masina vahel, millest igaühest mõeldakse kui kodeeritud seadmetest, intiimsuses ja jõuga, mida seksuaalsuse ajaloos pole veel tekkinud. Küborgi 'sugu' taastab osa sõnajalgade ja selgrootute armsast replikatiivsest barokist (nii kena orgaaniline profülaktika heteroseksismi vastu). Küborgi replikatsioon on orgaanilisest paljunemisest lahti ühendatud. Moodne tootmine näib olevat unistus küborgi koloniseerimistööst, unistus, mis muudab taylorismi õudusunenäo idülliliseks. Ja moodne sõda on küborgiorgia, mida kodeerib C3I, käsk-juhtimine-kommunikatsioon-luure, mille real on USA 1984. aasta kaitse-eelarves 84 miljardit dollarit. Põhjendan küborgi mõistmist väljamõeldisena, mis kaardistab meie sotsiaalset ja kehalist reaalsust, ning kujutlusallikana, mis viitab mõnele väga viljakale seosele. Michel Foucault' biopoliitika on küborgipoliitika lõtv eelaimdus, väga avatud väli. (lk 150)
  • Ränikiip on kirjutuspind; see on söövitatud molekulaarsel skaalal, mida häirib üksnes aatomimüra, tuumade ülim interferents. Kirjutus, võim ja tehnoloogia on lääne tsivilisatsiooni tekkelugudes vanad partnerid, kuid miniaturiseerimine on muutnud meie mehhanismikogemust. Miniaturiseerimise tuumaks on osutunud võim; väike pole mitte niivõrd ilus, kuivõrd ohtlik, just nagu tiibrakettide puhul. (lk 153)
  • Olen teadlik oma ajaloolisest positsioonist tulenevast veidrast vaatenurgast – iiri katoliiklasest tüdruku jaoks sai doktorikraad bioloogias võimalikuks tänu Sputniku mõjule USA riiklikus teadus- ja hariduspoliitikas. Minu keha ja vaimu on samavõrd konstrueerinud Teise maailmasõja järgne võidurelvastumine ja külm sõda kui naisliikumised. Lootuseks on rohkem alust, kui praeguste lüüasaamiste asemel keskenduda lojaalsete Ameerika tehnokraatide tootmiseks loodud poliitika kummalistele mõjudele, mis tekitasid ka hulgaliselt teisitimõtlejaid. (lk 173)
  • Kirjutamine on eelkõige küborgide tehnoloogia, kahekümnenda sajandi lõpu söövitatud pinnad. Küborgipoliitika on võitlus keele eest ja võitlus täiusliku suhtluse vastu, ühtse koodi vastu, mis tõlgib täiuslikult kogu tähenduse, olles fallotsentrismi keskne dogma. Seetõttu nõuabki küborgipoliitika müra ja propageerib saastamist, rõõmustades loomade ja masinate ebaseadusliku ühinemise üle. Need ongi ühtepõimingud, mis muudavad Mehe ja Naise sedavõrd problemaatilisteks, õõnestades ihade struktuuri, jõudu, mida arvatakse tekitavat keelt ja sotsiaalset sugu, ning seeläbi õõnestades lääneliku identiteedi, looduse ja kultuuri, peegli ja silma, orja ja isanda, keha ja vaimu struktuuri ja taastootmisviise. "Meie" ei teinud algselt valikud olla küborgid, kuid see valik põhistab liberaalse poliitika ja epistemoloogia, mis kujutlevad üksikisikute paljunemist enne "tekstide" laiemat taastootmist. (lk 176)
  • Asi pole mitte ainult selles, et teadus ja tehnoloogia on võimalikud vahendid inimese suureks rahuloluks, aga samas ka keerukate domineerimiste maatriks. Küborgikujundid võivad vihjata väljapääsule dualismide rägast, mille kaudu oleme oma kehasid ja tööriistu endale selgitanud. See pole unistus mitte ühisest keelest, vaid võimsast uskmatust heteroglossiast. See on kujutlus feministist, kes räägib keeltega, tekitamaks hirmu uusparempoolsuse superpäästjate vooluahelates. See tähendab niihästi masinate, identiteetide, kategooriate, suhete, ruumilugude ehitamist kui ka hävitamist. Kuigi nad mõlemad on spiraaltantsus ühte seotud, oleksin pigem küborg kui jumalanna. (lk 181)


"Situated Knowledges"[muuda]

Donna Haraway, "Situated Knowledges: The Science Question in Feminism and the Privilege of Partial Perspective" ("Asendiga teadmised: Teaduse küsimus feminismis ja erapooliku perspektiivi privileeg"), Feminist Studies 14 (3), Autumn 1988, lk 575-599; koopia andmebaasis PhilPapers.


Ainsad inimesed, kes lõpuks tegelikult usuvad ja, jumal hoidku, isegi tegutsevad kehatu teadusliku objektiivsuse ideoloogiliste doktriinide alusel – mis on kirjas sissejuhatavates õpikutes ja tehnoteaduste ergutuskirjanduses – on mitteteadlased, sealhulgas mõned väga usaldava loomusega filosoofid. (lk 576)
  • Tugev programm teadmisssotsioloogias ühineb semioloogia ja dekonstruktsiooni armsate vastikute vahenditega, et kinnitada tõe, sealhulgas teadusliku tõe retoorilist olemust. Ajalugu on lugu, mida lääne kultuurifännid üksteisele vestavad; teadus on vaidlustatav tekst ja jõuväli; sisu on vorm. Punkt. (lk 577)
  • Tahaksime arvata, et meie püüdlused tõeliste maailmade poole on midagi enamat kui meeleheitlik eemaleloivamine künismist, usuakt nagu igas teiseski sektis, hoolimata sellest, kui palju ruumi me heldelt anname kõigile rikkalikele ja alati ajalooliselt spetsiifilistele vahendustele, mille kaudu me ise ja kõik teisedki peavad maailma tundma. (lk 577)
  • Tahtsime viisi minna kaugemale teaduse kallutatuse demonstreerimisest (see osutus niikuinii liiga lihtsaks) ja kaugemale heade teaduslammaste eraldamisest eelarvamuste ja väärkasutuse halbadest kitsedest. Paljutõotav viis selleks tundus teha seda võimalikult tugeva konstruktsionistliku argumendiga, mis ei jätaks mõrasid probleemide taandamiseks kallutatuse ja objektiivsuse, kasutamise ja väärkasutuse, teaduse ja pseudoteaduse vastandustele. Me paljastasime objektiivsuse doktriinid, kuna need ohustasid meie tärkavat kollektiivse ajaloolise subjektiivsuse ja agentsuse tunnet ning meie "kehastunud" tõepõhimõtteid, ning saime järjekordse vabanduse mitte õppida Newtoni-järgset füüsikat ja järjekordse põhjuse loobuda vanadest feministlikest eneseabipraktikatest omaenda autode parandamisel. Need on niikuinii kõigest tekstid, nii et poisid võivad need tagasi saada. (lk 578)
  • Teadus on olnud otsiretk tõlke, teisendatavuse, tähenduste liikuvuse, universaalsuse järele – mida ma nimetan reduktsionismiks ainult siis, kui üks keel (arvake ära, kelle oma?) peab saama kehtestatud kõigi tõlgete ja teisenduste standardina. Mida raha teeb kapitalismi vahetuskorralduses, seda teeb reduktsionism ülemaailmsete teaduste võimsates vaimsetes kordades. (lk 580)
  • Nägemine võib olla hea binaarsete vastanduste vältimiseks. Tahaksin rõhutada kogu nägemise kehastunud olemust ja seega nõuda tagasi sensoorse süsteemi, mida on kasutatud tähistamaks väljahüpet markeeritud kehast eikusagilt lähtuvasse vallutavasse pilku. See on pilk, mis müütiliselt tähistab kõik markeeritud kehad, mis paneb markeerimata kategooria pretendeerima võimule näha ja mitte näha, esindada, põgenedes samal ajal representatsiooni eest. (lk 581)
  • Ma tahaksin kehastunud objektiivsuse doktriini, mis mahutaks paradoksaalsed ja kriitilised feministlikud teadusprojektid: Feministlik objektiivsus tähendab lihtsalt asendiga teadmisi. (lk 581)
  • Ma tahan feministlikku kehakirjutust, mis metafooriliselt taas nägemist rõhutaks, sest me peame selle meele tagasi nõudma, et leida tee läbi kõigi moodsate teaduste ja tehnoloogiate visualiseerivate nippide ja jõudude, mis on objektiivsuse teemalisi arutelusid muutnud. Peame õppima oma kehades, mis on varustatud primaatse värvitaju ja stereoskoopilise nägemisega, kuidas kinnitada meie teoreetiliste ja poliitiliste skannerite külge eesmärki, et nimetada, kus me oleme ja kus me ei ole vaimse ja füüsilise ruumi dimensioonides, millele me peaaegu ei oskagi nime anda. (lk 582)
  • Moraal on lihtne: ainult erapoolik perspektiiv lubab objektiivset nägemist. Kõik lääne kultuurinarratiivid objektiivsusest on allegooriad ideoloogiatest, mis reguleerivad suhteid selle vahel, mida me nimetame vaimuks ja kehaks, distantsiks ja vastutuseks. Feministlik objektiivsus seisneb piiratud asukohas ja asendiga teadmistes, mitte transtsendentsis ning subjekti ja objekti vahelises lõhes. See võimaldab meil saada vastutavaks selle eest, mida me õpime nägema. (lk 583)
  • "Kirglik irdumus" nõuab enamat kui tunnustatud ja enesekriitilist erapoolikust. Peame ühtlasi otsima perspektiivi nendest vaatepunktidest, mida ei saa kunagi ette teada ja mis tõotavad midagi üsna erakordset, st teadmisi, mis on võimelised konstrueerima maailmu, mis on domineerimistelgede alusel vähem organiseeritud. Sellisest vaatenurgast kaoks markeerimata kategooria tõesti ära – see on üsna erinev pelgast kadumistriki kordamisest. Kujutletav ja ratsionaalne – nägemuslik ja objektiivne nägemine – hõljuvad lähestikku. Ma arvan, et Hardingi palvet järgteaduse ja postmodernse tundlikkuse poole tuleks lugeda argumendiks mõtte poolt, et fantastiline lootus transformatiivsete teadmiste järele ning pideva kriitilise uurimise tõsine kontroll ja stiimul üheskoos on aluseks igasugusele objektiivsus- või ratsionaalsustaotlusele, mis ei ole täis hingematvaid eitusi ja allasurumisi. Isegi teadusrevolutsioonide kroonikat võib lugeda selle feministliku ratsionaalsuse ja objektiivsuse doktriini kontekstis. Teadus on algusest peale olnud utoopiline ja nägemuslik; see on üks põhjus, miks "meil" seda vaja on. (lk 585)
  • Markeerimata vaatepunktist lähtuvad teadmised on tõeliselt fantastilised, moonutatud ja irratsionaalsed. Ainus positsioon, millelt objektiivsust ei saa praktiseerida ja austada, on peremehe, Inimese, ainujumala seisukoht, kelle Silm loob, omastab ja määrab kõik erinevused. Keegi pole süüdistanud monoteistlikku Jumalat objektiivsuses, vaid ainult ükskõiksuses. Jumalatrikk on iseendaga identne ja me oleme ajanud selle segi loovuse ja teadmistega, isegi kõiketeadmisega. (lk 587)
  • Positsioneerimine on seega võtmepraktika teadmiste põhistamiseks, mis on organiseeritud nägemiskujundite ümber, ja sel viisil on korraldatud ka mitmed Lääne teaduslikud ja filosoofilised diskursused. Positsioneerimine eeldab vastutust meie võimestavate praktikate eest. (lk 587)
  • Zoe Sofoulis nimetas selle teadmisviisi struktuuri tehnoteaduses "ressurssistamiseks" - see on Inimese teine sünnitamine kogu maailma keha homogeniseerimise kaudu ressursiks tema perverssete projektide tarvis. Loodus on ainult kultuuri tooraine, mis on kapitalistliku kolonialismi loogikas omastatud, säilitatud, orjastatud, ülendatud või muul viisil muudetud paindlikuks, et see oleks kultuuri käsutuses. Samamoodi on bioloogiline sugu ainult mateeria sotsiaalse sooakti jaoks; Lääne binaarsete vastanduste traditsioonides näib produktsionistlik loogika möödapääsmatu. See analüütiline ja ajalooline narratiivne loogika seletab minu närvilisust bioloogilise ja sotsiaalse soo eristamise suhtes feministliku teooria lähiajaloos. Bioloogiline sugu on "ressursistatud" selle esitamiseks sotsiaalse soona, mida "meie" saame kontrollida. Tundub peaaegu võimatu vältida omastamisloogika domineerimise lõksu, mis on sisse ehitatud looduse/kultuuri opositsiooni ja selle generatiivsesse pärilusse, sealhulgas bioloogilise ja sotsiaalse soo eristusse. (lk 592)