Mine sisu juurde

Michel Foucault

Allikas: Vikitsitaadid
Michel Foucault 1974. aastal

Michel Foucault (15. oktoober 1926, Poitiers, Prantsusmaa – 25. juuni 1984, Pariis) oli prantsuse filosoof, kes käsitles peamiselt sotsiaal- ja poliitilist filosoofiat.

Eesti keeles on ilmunud ridamisi Foucault' teoseid:

Tsitaate

[muuda]
  • Alates 1970. – 1971. aastast olen püüdnud üldiselt määratleda võimu toimimise olemust. Küsida, kuidas võim toimib, tähendab üritada tabada võimu mehhanisme kahe piiri vahel: ühelt poolt õigusreeglid, mis võimu formaalselt piiravad, ning teiselt poolt tõeavaldused, mida see võim produtseerib ja mis omakorda võimu uuesti kinnitavad. Seega kolmnurk võim-õigus-tõde. (lk 295)
  • Võimu tuleb minu arvates analüüsida kui miskit, mis ringleb või mis pigem toimib üksnes ahelas; teda ei saa kunagi kusagil lokaliseerida, ta pole iialgi mingite isikute valduses, teda ei omandata nagu rikkust või vara. Võim funktsioneerib, ta teostub võrgustikuna ja selles võrgustikus indiviidid mitte ei ringle, vaid on alati samaaegselt võimule allumas ja võimu tarvitamas; nad pole kunagi võimu liikumatu või leplik sihtmärk, nad on alati ka võimu vahendajad. Teisisõnu, võim liigub indiviidide kaudu, mitte ei rakendu nendele.
Seega ei tule indiviidi käsitleda kui mingit elementaarset tuuma, algaatomit, erisugust ja tumma materjali, millele võim rakendub, mida ta tabab, indiviide alistades või neid purustades. See, et teatud kehasid, žeste, diskursusi, ihasid identifitseeritakse ja luuakse indiviididena, ongi üks võimu esmaseid avaldusi. See tähendab, et indiviid ei seisa võimu vastas, vaid on minu arvates üks selle esmastest avaldustest. Indiviid on võimu avaldus, olles samal ajal just selle tõttu ka võimu vahendaja: võim kandub edasi indiviidi kaudu, kelle ta on loonud. (lk 299-300)
  • "Kaks loengut", tlk Marri Amon rmt: "Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid". Tartu, 2002, lk 283-307, aluseks 7. jaanuaril 1976 ja 14. jaanuaril 1976 peetud loengud.


  • Ma tean väga hästi, ning ma arvan, et teadsin seda juba lapsest saati, et teadmiste abil maailma muuta ei saa. [—] Ent samuti tean ma, et teadmine saab meid endid muuta, et tõde pole ainult maailma dešifreerimiseks (ja võib-olla ei dešifreeri see, mida me tõeks nimetame, üldse mitte midagi), vaid et kui ma tõde tean, siis see muudab mind. [—] Vaadake, just sellepärast ma töötangi nagu koer ning olen kogu elu nagu koer töötanud. Mind ei huvita mu tegevuse akadeemiline staatus, sest mina üritan hoopis ennast ümber teha. Ja see on ka põhjus, miks, kui keegi ütleb: "Kuulge, mõni aasta tagasi mõtlesite te seda- ja sedaviisi, aga nüüd räägite hoopis midagi muud," vastan ma … [naerab] "Kuulge, kas te tõesti arvate, et ma selleks olen kõik need aastad niiviisi vaeva näinud, et kogu aeg sama juttu rääkida ja mitte muutuda?".
  • Raamatud, mida ma kirjutan, moodustavad minu jaoks kogemuse, millest ma soovin, et see oleks nii rikas kui võimalik. Kogemus on miski, millest sa väljud muutununa. Selles mõttes pean ma ennast rohkem eksperimentaatoriks kui teoreetikuks. (lk 27)
  • Inimesed, kes mind loevad, isegi need, kes peavad sellest lugu, mida ma teen, ütlevad tihtipeale mulle naeruga pooleks: "Aga lõppude lõpuks saad sa ju ise ka aru, et need asjad, millest sa räägid, ei ole muud kui väljamõeldised!" Ma vastan alati: aga kas on üldse mõni kirjutaja, kes arvaks, et ta kirjutab midagi muud peale väljamõeldiste? (lk 33)
  • Minu sihiks on ise midagi kogeda – käies läbi teatud ajaloolisest sisust –, kogeda seda, mis oleme meie tänasel päeval, seda, mis pole üksnes meie minevik, vaid ka olevik. Ning ma kutsun teisi sellest kogemusest osa saama. See tähendab, kogemusest meie nüüdisaja kohta, mis lubaks meil sellest väljuda teisenenuna. [—] See ongi minu jaoks "kogemusraamat", vastandatuna "tõe-" või "tõestusraamatule". (lk 33)
  • On ilmne, et sellise kogemuse saamiseks raamatust nagu "Hullus ja arutus" on vajalik, et seal väidetu oleks mingis mõttes "tõene", ajaloolise verifitseeritava tõe mõttes. Kuid põhiline ei peitu ajalooliste verifitseeritavate tõdede reas; see asub hoopis kogemuses, mille see raamat võimalikuks teeb. Ja kogemus pole ei õige ega vale: see on alati fiktsioon, midagi konstrueeritut, mis on olemas alles pärast seda, kui see on valmis tehtud, mitte enne; see ei ole miski, mis saaks olla "tõene", aga see on olnud tegelik. (lk 36)
    • "Remarks on Marx: Conversations with Duccio Trombadori". NY: Semiotext(e), 1991. Tlk Eik Hermann. (Cit. via: Eik Hermann, ""Michel Foucault' maitse" Sirp, 10.06.2011)

Diskursuse kord

[muuda]

Michel Foucault, "Diskursuse kord: Collège de France'i inauguratsiooniloeng 2. detsembril 1970", tlk Marek Tamm; järelsõna Mihhail Lotman), Varrak, 2005

  • Keskaja algusest peale on hull see, kelle diskursus ei või ringelda sama vabalt kui teiste oma: tema kõnet võidakse pidada tühiseks ja mõttetuks, millel puudub nii tõepõhi kui ka tähtsus; hull ei saa tunnistada kohtus ega kinnitada lepingut, ta ei saa isegi jumalateenistuse käigus läbi viia transsubstantsiatsiooni, leiva muutmist ihuks. Samas võidakse aga hullule omistada kummalisi võimeid: paljastada peidetud tõde, ennustada tulevikku, näha oma lihtsameelsuses seda, mida teiste arukus ei võimalda taibata. On huvitav täheldada, et pikkade sajandite vältel hullu kõnet kas ei kuulatud üldse või siis võeti seda tervenisti tõe pähe. See kadus kas olematusse, tõrjutuna kohe pärast kuulmist, või siis loeti sellest välja naiivset või kavalat mõtet, mõistlikumat mõtet kui mõistlikel inimestel. (lk 11)
  • Mõistagi oleks absurdne eitada kirjutava ja loova indiviidi olemasolu. Ent ma leian, et vähemalt mingist ajast alates võtab indiviid, kes hakkab kirjutama teksti, mille silmapiiril hiilib tulevane teos, enda peale autori funktsiooni: kõik selle, mis ta kirjutab ja kõik selle, mida ta ei kirjuta, mida ta visandab, olgu või esialgse mustandina, teose kavandina, ja kõik selle, millel ta laseb argikõnena unarusse kaduda, kogu selle erinevuste mängu sätestab autori funktsioon, mille indiviid pärib oma kaasajast või mida ta omakorda teisendab. Kuigi ta võib kummutada tavapärase ettekujutuse autorist, lähtub ta paratamatult mingist uuest autori positsioonist, kui ta lõikab oma teose veel võbiseva kontuuri välja kõigest sellest, mida ta võinuks öelda, kõigest sellest, mida ta iga päev ja igal hetkel ütleb. (lk 24)
  • Asjad sosistavad tähendust, mida meie keel peab vaid üles korjama; ja see keel kõneles meile juba oma kõige algelisemas faasis olemisest, millele ta on justkui selgrooks. (lk 38)
  • Mõistagi ei ole sündmus ei substants ega aktsidents, ei kvaliteet ega protsess; sündmus ei kuulu kehade korda. Ent kummatigi pole ta ainetu, ta toimib ja avaldab mõju alati materiaalsuse tasandil, tal on oma paik ja ta peitub erinevate aineliste osiste vahekorras, koosolus, hajumises, haakumises, kuhjumises ja valikus; ta pole ei keha akt ega omadus; ta sünnib aine hajumise käigus ja tagajärjel. (lk 45)

Tema kohta

[muuda]
  • Tavaliselt oli kolm versiooni: kõigepealt vahetu versioon, see, mida ta teemast niisama arvas ja mis moodustas just nimelt selle, mida tuli arvamast lakata. Juhtumisi ei tulnud meil tema raamatute sünnilugu kunagi jutuks, aga ühes oma kirjas kirjutas ta mulle: "Olen raamatuga peaaegu ühel pool, sel pole enam mingit pistmist sellega, mida ma varem arvasin." … Järgmiseks murendas ta esimest versiooni vastavalt uurimiste käigus avastatule, see võis aega võtta hõlpsasti oma kolm aastat. Kui ta oli uurimisega ühele poole saanud, kirjutas ta kogu asja uuesti. … Uue käsikirja lasi Foucault seejärel kirjastaja juures ära trükkida ning kirjutas trükitud käsikirja peale kolmanda versiooni, mis oli ennekõike kirjandusliku lihvi andmine.
    • Daniel Defert, cit. via: Guillaume Bellon, "Je crois au temps: Daniel Defert légataire des manuscripts de Michel Foucault". – Revue Recto/Verso, nr 1, juuni 2007. Tlk Eik Hermann. (Cit. via: Eik Hermann, ""Michel Foucault' maitse" Sirp, 10.06.2011)


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Michel_Foucault&oldid=135241"