Michel Foucault
Michel Foucault (15. oktoober 1926, Poitiers, Prantsusmaa – 25. juuni 1984, Pariis) oli prantsuse filosoof, kes käsitles peamiselt sotsiaal- ja poliitilist filosoofiat.
Eesti keeles on ilmunud ridamisi Foucault' teoseid:
- "Diskursuse kord: Collège de France'i inauguratsiooniloeng 2. detsembril 1970" (tõlkinud Marek Tamm; järelsõna Mihhail Lotman) (Tallinn: Varrak 2005) ISBN 9985-3-1127-2
- "Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul" (tõlkinud Mirjam Lepikult; toimetanud Tiiu Hallap, Vaino Vahing, Eve Võsu; järelsõna: Vaino Vahing) (Tartu: Ilmamaa 2003) ISBN 9985-77-025-0
- "Mis on autor?" (tõlkinud Katre Talviste) – Vikerkaar, 2000, nr. 11-12, lk. 156-172
- "See ei ole piip: René Magritte'i kaks kirja ja neli joonistust" (tõlkinud Kaia Sisask) (Tallinn: Pelerine 2004) ISBN 9949-10-008-9
- "Seksuaalsuse ajalugu. 1, Teadmistahe" (tõlkinud Indrek Koff; järelsõna: Marek Tamm) (Tallinn: Valgus 2005) ISBN 9985-68-165-7
- "Teadmise arheoloogia" (tõlkija: Kaia Sisask; saateks: Leo Luks) (Tartu Ülikooli Kirjastus 2005) ISBN 9949-11-175-7
- "Valvata ja karistada: Vangla sünd" (tõlkinud Mirjam Lepikult) (Kirjastus Ilmamaa 2014) ISBN 978-9985-77-476-2
- "Sõnad ja asjad: inimteadmiste arheoloogia" (tõlkinud Mirjam Lepikult) (Varrak 2015)
- Ma tean väga hästi, ning ma arvan, et teadsin seda juba lapsest saati, et teadmiste abil maailma muuta ei saa. [—] Ent samuti tean ma, et teadmine saab meid endid muuta, et tõde pole ainult maailma dešifreerimiseks (ja võib-olla ei dešifreeri see, mida me tõeks nimetame, üldse mitte midagi), vaid et kui ma tõde tean, siis see muudab mind. [—] Vaadake, just sellepärast ma töötangi nagu koer ning olen kogu elu nagu koer töötanud. Mind ei huvita mu tegevuse akadeemiline staatus, sest mina üritan hoopis ennast ümber teha. Ja see on ka põhjus, miks, kui keegi ütleb: "Kuulge, mõni aasta tagasi mõtlesite te seda- ja sedaviisi, aga nüüd räägite hoopis midagi muud," vastan ma … [naerab] "Kuulge, kas te tõesti arvate, et ma selleks olen kõik need aastad niiviisi vaeva näinud, et kogu aeg sama juttu rääkida ja mitte muutuda?".
- Michel Foucault, "An Interview by Stephen Riggins". - "The Essential Works", I, lk 130-131. Tlk Eik Hermann. (Cit. via: Eik Hermann, ""Michel Foucault' maitse" Sirp, 10.06.2011)
- Raamatud, mida ma kirjutan, moodustavad minu jaoks kogemuse, millest ma soovin, et see oleks nii rikas kui võimalik. Kogemus on miski, millest sa väljud muutununa. Selles mõttes pean ma ennast rohkem eksperimentaatoriks kui teoreetikuks. (lk 27)
- Inimesed, kes mind loevad, isegi need, kes peavad sellest lugu, mida ma teen, ütlevad tihtipeale mulle naeruga pooleks: "Aga lõppude lõpuks saad sa ju ise ka aru, et need asjad, millest sa räägid, ei ole muud kui väljamõeldised!" Ma vastan alati: aga kas on üldse mõni kirjutaja, kes arvaks, et ta kirjutab midagi muud peale väljamõeldiste? (lk 33)
- Minu sihiks on ise midagi kogeda – käies läbi teatud ajaloolisest sisust –, kogeda seda, mis oleme meie tänasel päeval, seda, mis pole üksnes meie minevik, vaid ka olevik. Ning ma kutsun teisi sellest kogemusest osa saama. See tähendab, kogemusest meie nüüdisaja kohta, mis lubaks meil sellest väljuda teisenenuna. [—] See ongi minu jaoks "kogemusraamat", vastandatuna "tõe-" või "tõestusraamatule". (lk 33)
- On ilmne, et sellise kogemuse saamiseks raamatust nagu "Hullus ja arutus" on vajalik, et seal väidetu oleks mingis mõttes "tõene", ajaloolise verifitseeritava tõe mõttes. Kuid põhiline ei peitu ajalooliste verifitseeritavate tõdede reas; see asub hoopis kogemuses, mille see raamat võimalikuks teeb. Ja kogemus pole ei õige ega vale: see on alati fiktsioon, midagi konstrueeritut, mis on olemas alles pärast seda, kui see on valmis tehtud, mitte enne; see ei ole miski, mis saaks olla "tõene", aga see on olnud tegelik. (lk 36)
- "Remarks on Marx: Conversations with Duccio Trombadori". NY: Semiotext(e), 1991. Tlk Eik Hermann. (Cit. via: Eik Hermann, ""Michel Foucault' maitse" Sirp, 10.06.2011)
Tema kohta[muuda]
- Tavaliselt oli kolm versiooni: kõigepealt vahetu versioon, see, mida ta teemast niisama arvas ja mis moodustas just nimelt selle, mida tuli arvamast lakata. Juhtumisi ei tulnud meil tema raamatute sünnilugu kunagi jutuks, aga ühes oma kirjas kirjutas ta mulle: "Olen raamatuga peaaegu ühel pool, sel pole enam mingit pistmist sellega, mida ma varem arvasin." … Järgmiseks murendas ta esimest versiooni vastavalt uurimiste käigus avastatule, see võis aega võtta hõlpsasti oma kolm aastat. Kui ta oli uurimisega ühele poole saanud, kirjutas ta kogu asja uuesti. … Uue käsikirja lasi Foucault seejärel kirjastaja juures ära trükkida ning kirjutas trükitud käsikirja peale kolmanda versiooni, mis oli ennekõike kirjandusliku lihvi andmine.
- Daniel Defert, cit. via: Guillaume Bellon, "Je crois au temps: Daniel Defert légataire des manuscripts de Michel Foucault". – Revue Recto/Verso, nr 1, juuni 2007. Tlk Eik Hermann. (Cit. via: Eik Hermann, ""Michel Foucault' maitse" Sirp, 10.06.2011)
Kirjandus[muuda]
- Umberto Eco, "Foucault' pendel", tlk Mailis Põld, Tallinn: Varrak 2014.
