Mine sisu juurde

Grafomaan

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Grafomaanid kasutavad pseudonüüme, et oma ülirohket toodangut maskeerida. Üks meie suuremaid grafomaane oli omal ajal pastor M. J. Eisen. Ta on avaldanud tohutu hulga raamatuid (üle 250), lisaks üle poole tuhande ajalehekirjutise. Oma raamatute paremiku avaldas ta õige nime all, kirjutiste enamik aga on ilmunud hulgaliste varjunimede all, milliseid seni on avastatud üle 30 (A. Maine Ego, Dr. Ise, Mag. A. Nooli, Mütoloog, Lugeja, Maa-Mats jt.). Meie suurima grafomaani au kuulub siiski P. Grünfeldtile, kes ütleb avaldanud olevat üle 450 raamatu ja lõpmata palju kirjutisi ajakirjanduses. Ta kasutas samuti rikkalikult varjunimesid, nagu P. Haljaspõld Linnuke, R. Põld, Andres Silla, Võrukael, Siim Sinep, Ohaka Ott, P. Pühaste, Dixi, P. Gr., Gr., -Id., -dt, -nf-, !? jm. (lk 152)
    • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156


  • Kirjandusest kõneldes on kriteeriumid ähmasemad kui muusika vallas. Muusikaline kuulmine kui muusikutegevuse eeldus on väljaspool kahtlust, olgu juttu komponeerimisest või interpreteerimisest. Kui tõsise ja kerge muusika tegijad ja esitajad paljudes küsimustes ka eri arvamusel on, siis igatahes mitte selles, mis tähendab viisipidamine või muusikaline kuulmine. Alles edasi tuleb mängu anne, selle arendamine jne.
Kirjanduse terminoloogias selline ande eelduse määratlus puudub, olgu kõne all ise kirjutamine või interpreteerimine, s.t. tõlkimine. Üldist kirjaoskust kipuvad grafomaanid üldiseks kirjutamisoskuseks pidama ja tõlkimise puhul arvatakse pahatihti, et asi seisab ainult vastava võõra keele (mõnesuguses) oskamises. (lk 1910)