Mine sisu juurde

Varjunimi

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Pseudonüüm)

Proosa

[muuda]
  • Inglased olid kõik väga kõrgest soost, seetõttu nende vastaste imelikud nimed ei pannud neid ainult imestama, vaid tekitasid neis ka kahtlust.
"Aga me ei tea ikkagi," ütles lord Winter, kui kolm sõpra olid end esitlenud, "kes te olete. Sääraste nimede puhul me ei võitle. Need on ju karjuste nimed."
"Nagu te arvatavasti oletada võite, milord, on need varjunimed," lausus Athos.
"Seda enam soovime me teada tõelisi nimesid," vastas inglane.
"Ometi mängisite te meiega ilma meie nimesid teadmata," tähendas Athos, "ja võitsite meilt seejuures kaks hobust."
"See on tõsi, kuid me riskisime ainult oma pistoolidega; seekord me riskime oma verega. Mängitakse kõigiga, võideldakse aga ainult võrdsetega." (lk 310)


  • 1904. ja 1905. a. paiku oli mu varjunimeks Villem Tuglas.... Kui seda nime aga tagurpidi lugeda, siis tuleb "Melliv Salgut", ja kui alg- ja lõppkonsonandid ära jätta, siis saamegi "Elli Algu"... selle nime all avaldasin 1905. ja 1906. a. oma... luuletused "Kaldasel teel", "Sügise sõudemas" ja "Neiu, mu neiu, ei ole mul laulu"... (lk 153)
    • Friedebert Tuglas, "Meeskirjanik naise nimega", Esmaspäev 1936, nr 6; cit. via: August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156


  • Palju sadu raamatuid ning musttuhat kirjanduspala, artiklit ja publitsistlikku kirjutist perioodikas on avaldatud varjunimede all või hoopis ilma nimedeta. Teaduslik uurimistöö ei tohi neid tundmatuid, neid "ikse" sellistena legaliseerida, vaid peab valepassid õigetega asendama. See on hädatarvilik. Sest puudulikuks jääksid teadmised meie poliitiliste võitlejate, publitsistide ja kirjanike elutööst, kui meile oleks tundmata nende varjatud looming, kui näiteks oleksid avamata V. Kingissepa, H. Pöögelmanni, E. Vilde, A. Kitzbergi, J. Sütiste ja paljude teiste arvukad varjunimed. Meie kultuuripärandi väljaselgitamine on suurel määral sõltuv ka pseudonüümide ja anonüümide avamisest. (lk 147)
  • Kitsamas ja täpsemas mõttes tähendab pseudonüüm uut täielikku nime (näit. Sven Ramm = Aleksander Antson). Raamatute autorid kasutavad enamasti täispseudonüüme. Publitsistikas seevastu on ülekaalus märksõnade (näit. Spectator = Gustav Suits), lühendatud nimevormide (näit. -de. = E. Vilde), initsiaalide (näit. A. H. = A. H. Tammsaare) ja mitmesuguste märkide (näit. * * * = J. Anvelt) tarvitamine. Kuigi mõnel maal (näit. Saksamaal) neid viimaseid liike pseudonüümideks ei loetagi, kaldub üldisem rahvusvaheline praktika pseudonüümideks tunnistama kõiki nimesid, initsiaale ja märke, mis autori õiget nime asendavad. (lk 148)
  • Eestis ilmus juba XVII sajandist peale anonüümseid ja XVIII sajandi lõpust alates autori initsiaalidega vaimulikke raamatuid. Esimesi täielikke pseudonüüme hakati kasutama alles XIX saj. algupoolel. Varaseim eesti autor, kes trükis täielikku varjunime kasutas, oli V. Alttoa tõlgenduse kohaselt Otto Wilhelm Masing: Paadi Hinno. Järgmine täielik pseudonüüm meil oli vististi Suve Jaan = Johann Sommer. Fr. R. Faehlmann kasutas mitmeid nimelühendeid, nagu F., Fn., Fnn., Kreutzwaldil aga oli rohkete initsiaalide, lühendite ja märkide kõrval ka vähemalt üks täielik kirjanikunimi: Vidri Rein Ristmets. (lk 149-150)
  • Enamik kõigist maailma pseudonüümidest kuulub kirjanikele ja publitsistidele. Varasemail sajandeil kasutasid rohkesti pseudonüüme teoloogid, juristid, filosoofid ja muud teadlased, kuid kaasaegses teadusmaailmas on pseudonüüm haruldane. Pseudonüümi ülalpiiritletud mõistes kasutasid ka karikaturistid. Neil kujunes varjunime tarvitamine traditsiooniks, peaaegu obligatoorseks (näited allpool). Muusikaloomingu alal on varjunimi väga haruldane: A. Kunileid == A. Saebelmann. (lk 150)
  • Üks osa õige nime varjamise motiive sõltus mineviku seisuslikust ühiskonnast ja selle eelarvamustest ning absolutistlikust või monarhistlikust riigikorrast, samuti kiriku dogmaatilisest sallimatusest, kuna teine osa motiive on üldinimlikku või isiklikku laadi ja need kehtivad ühel või teisel kujul igal ajastul ning meiegi päevil.
Oli aeg, millal kõrgema seisuse liikmeile peeti sobimatuks tegelda raamatute kirjutamisega. Seepärast kirjutati pseudonüümi katte all.
Naistele ei peetud veel XIX saj. algul avalikku kirjanikutegevust kohaseks, mistõttu nad peitusid meeste nimede taha (George Sand). Ka sõjaväelastel oli keelatud ajakirjanduses kirjutisi avaldada. (lk 151)
  • K. A. Hermann tundis erilist sümpaatiat "laululinnukeste", s. o. naisluuletajate vastu. Kui G. E. Luiga avaldas "Olevikus" luuletusi oma nime all, siis suhtus "Postimees" temasse tõrjuvalt. Äkki ilmus A. Haava ja E. Auni kõrvale "Olevikus" uus luuletaja Miina Luha. К. A. Hermann kiitis teda vaimustusega ja avas talle oma lehe veerud, kuni pettus varsti selgus. Ka tolleaegne tsensor (J. Jõgever) oli naisautorite pooldaja. R. Kamseni nime all saadetud luuletuse "Siis tuli meelde" tõmbas tsensor punase pliiatsiga maha, aga kui sama luuletus saadeti uuesti Amalie Maasiku nime all, siis lubati ta "Lindas" muutmatult trükkida. Seda arvestades avaldas Kamsen edaspidi luuletusi ka Liis Lepiku, Lilly, Miralda Männiku jt. naisenimede all. Varjunimede võtmise motiiviks oli tal ka õige nime liiga sagedane kasutamine. (lk 153)
    • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156


  • Kaks päeva enne oma kolmeteistkümnendat sünnipäeva oli ta astunud Greyhoundi bussi ja sõitnud Battle Creekist Californiasse.
Seal oli õudus teisenenud, kuid mitte lakanud. Ta oli lootnud Californias läbi lüüa. Kodus Battle Creekis oli ta kuulnud inimesi emale rääkivat, kui ilus Annie olevat ja et temast võiks ühel päeval ehk modell saada. Annie Beason suundus Californiasse, et saada filmitäheks. Kui lärmakas buss läbi maa müristas, oli Annie endale lavanime valinud — Angie Kellogg, firma järgi, kus isa töötas. Kui ta kuulsaks saab, pöördub ta koju tagasi ja hõõrub isale kõik tema punase, veresoontevõrgustikuga kaetud nina alla. Aga kui temaga midagi halba peaks juhtuma, ei saa ema tänu valenimele sellest kunagi teada. (lk 87)