Kaks päeva enne oma kolmeteistkümnendat sünnipäeva oli ta astunud Greyhoundi bussi ja sõitnud Battle Creekist Californiasse.
Seal oli õudus teisenenud, kuid mitte lakanud. Ta oli lootnud Californias läbi lüüa. Kodus Battle Creekis oli ta kuulnud inimesi emale rääkivat, kui ilus Annie olevat ja et temast võiks ühel päeval ehk modell saada. Annie Beason suundus Californiasse, et saada filmitäheks. Kui lärmakas buss läbi maa müristas, oli Annie endale lavanime valinud — Angie Kellogg, firma järgi, kus isa töötas. Kui ta kuulsaks saab, pöördub ta koju tagasi ja hõõrub isale kõik tema punase, veresoontevõrgustikuga kaetud nina alla. Aga kui temaga midagi halba peaks juhtuma, ei saa ema tänu valenimele sellest kunagi teada.
Loomulikult oligi juhtunud midagi halba; igatahes tunduvalt rohkem halba kui head. LA-s tegutses terve äriharu, mis napsas endale kõik tulevased filmitähed, mida nooremad, seda parem. Tänaval avastas ta, et pole üksi, et seal leidub väga palju tüdrukuid, kellele isaarmastus ja -kiindumus tähendasid üksnes jäiga liikme torget jalgade vahel keset ööd. Teadmine, et ta pole üksi, muutis ta olukorra veidi kergemaks, kuid mitte eriti. (lk 87-88)
J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
