Los Angeles

Los Angeles (hispaania Los Ángeles; sageli lühendatakse L.A.) on linn USA-s Vaikse ookeani idarannikul California osariigi lõunaosas. 19. sajandi lõpul kasvas linn kiirelt, sest seal hakati tootma naftat. 20. sajandil kujunes linnast aga Ameerika ja ühtlasi ka maailma filmitootmise kese (Hollywood).

Proosa

• Pärastlõunane Los Angeles. Sudu tõttu, mis peaaegu kunagi linna kohalt ei kao, ei näe ma kõrghoonete tippe ega mäestikuvaateid. Kui leitakse laip, siis võidakse lahkamisel kindlaks teha, kas kõnealune isik on siin viibinud vähem kui kolm nädalat. Selle aja järel on saast kehasse tunginud ja jääb seal igavesti väljaloetavaks.
  • Liv Ullmann, "Muutumine", tõlkinud Anu Saluäär, LR 16-18/1986, lk 13

• LA-s tegutses terve äriharu, mis napsas endale kõik tulevased filmitähed, mida nooremad, seda parem. Tänaval avastas ta, et pole üksi, et seal leidub väga palju tüdrukuid, kellele isaarmastus ja -kiindumus tähendasid üksnes jäiga liikme torget jalgade vahel keset ööd. Teadmine, et ta pole üksi, muutis ta olukorra veidi kergemaks, kuid mitte eriti.
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 88

• Los Angelese kesklinna betooniga kaetud kanjonid hägustusid kõrghoonete, grafiti ja uduvihmas helkivate neoontulede virvarriks. Nad lähenesid lennujaamale. (lk 11)
• Kui auto pidevalt ühelt kiirteelt teisele sööstis, tundis Annie end kurnatuna. Ta nõjatus seljatoele ja vaatas aknast linna, mis polnud kunagi muutunud tema linnaks, kuigi nad olid Blake'iga kohe pärast kolledži lõpetamist siia kolinud. See oli korrapäratult laiuv linn-labürint, kus hiilgavad, hoolega kokkuklopsitud hooned lõhuti mõne hästiesitatud süüdistuse pärast üheainsa päeva jooksul, kus mehed ja naised, kes kunsti, ilu või järjepidevust ei hinnanud, süütasid süütenööri ja õhkasid tonnide viisi klaas- ja marmorskulptuure suitsevaks ja tuldpurskavaks kiviprügihunnikuks. Selles inglite linnas märkasid väga vähesed, kuidas järjekordne mälestusmärk kadus. Enne kui kokkuvajunud hoone oli jõudnud mahagi jahtuda, kogunes trobikond arendajaid juba linnavalitsuse hoonesse, ronides nagu mustad sipelgad üksteisest üle lubade ja servituutide järele. Paari kuuga tõusis mõni klantsitud, klaasist näoga hoonelaps üha kõrgemale ja kõrgemale sudupruuni taevasse, nii kõrgele, et Annie imestas sageli, kas ehitajad tõesti usuvad, et suudavad oma võlguvõetud miljonitega lausa taevasse pääseda. (lk 15)
• Ta püüdis mitte mõelda Blake'ile või Natalie'le või suurele tühjale majale, mis kõrgus ebakindlalt ranna kohal. Selle asemel meenutas ta asju, mille ta heameelega maha jättis – kuumuse, mis pani tal alati pea valutama, vähi, mida ta tundis päikese nähtamatute kiirte vahel varitsevat, ning sudu, mis pani ta silmad kipitama ja kurgu valutama. "Halva õhuga" päevad, kui soovitati majast mitte lahkuda, maalihked ja tulekahjud, mis ühe õhtupoolikuga kogu ümbruskonna majadest välja ajasid.
  • Kristin Hannah, "Maja salapärase järve ääres", tlk Tiia Krass, 2012