Kristin Hannah

Kristin Hannah (sündinud 25. septembril 1960 Garden Grove'is California osariigis USAs) on Ameerika Ühendriikide kirjanik

"Maja salapärase järve ääres"

Kristin Hannah, "Maja salapärase järve ääres", tlk Tiia Krass, 2012.

Vihm langes kurnatud taevast tibatillukeste hõbepiiskadena. Kuskil pilvevallide taga peituv päike oli liiga jõuetu, et kas või mõni varigi maa peale saata.

Oli märtsikuu, aasta seisakuaeg, kus kõik püsis liikumatu, hääletu ja hallina, ent tuul puhus juba soojemalt, tuues endaga esimesed kevade märgid. Puud, mis veel eelmisel nädalal olid olnud raagus ja paljad, paistsid nüüd üheainsa kuuvalguseta öö jooksul mitu sentimeetrit kasvanud olevat ja vahetevahel, kui päikesekiir üle puuoksa libises, võis pruuni puukoore pragulisest otsast näha mõnd punast verivärsket punga elule pakatamas. Iga päev võivad Malibu taha jäävad künkad õide puhkeda ja mõne üürikese nädalaga on see kõige kaunim koht maakeral.

Samamoodi nagu taimed ja loomad, tunnetasid ka Lõuna-California lapsed saabuvat päikest. Nad olid hakanud unistama jäätisest, mahlapulgast ja eelmise aasta lühikestest pükstest. Isegi kõige veendunumad linnainimesed, kes elasid niisuguste pretensioonikate nimedega kohtade nagu näiteks Century City klaasist ja betoonist kõrghoonetes, leidsid end iseenesest kohaliku supermarketi aiandusnurka pööramas. Lisaks päikesekuivatatud tomatitele ja Eviani veepudelitele hakkasid metallist ostukärudesse ilmuma ka väikesed pelargoonipotid. (lk 9, romanai algus)

Need olid rollid, mis teda määratlesid, mis andsid ta elule mõtte. Nii oli see alati olnud, aga nüüd, tasapisi neljakümnendale sünnipäevale lähenedes, oli see ka kõik, mida ta oma mäletamist mööda kunagi oli tahtnud. Ta oli abiellunud kohe pärast kolledži lõpetamist ja jäänud samal aastal ka rasedaks. Tema abikaasa ja tütar olid tema ankur. Ta oli sageli mõelnud, et ilma Blake'i ja Natalie'ta hulbiks ta sihitult merel nagu kaptenita laev.

Aga mida teeb üks ema, kui tema ainus laps lahkub kodunt? (lk 10)

Annie'l endal poleks nii julgeks sammuks eales tarmukust jagunud — ei seitsmeteistkümneselt ega isegi kolmekümneselt. Reisimine oli teda alati hirmutanud. Kuigi talle meeldis näha uusi paiku ja kohtuda uute inimestega, tundis ta alati kodust lahkudes sisemist ebalust.

Ta teadis, et see nõrkus pärineb tema noorusest, täiesti normaalne kaasnäht tragöödiale, mis oli varjutanud tema lapsepõlve, aga oma hirmu mõistmine ei leevendanud seda. Iga perepuhkuse ajal oli Annie kannatanud õudusunenägude käes - süngete, moonutatud nägemuste käes, kus ta oli üksinda ilma rahata võõral maal ega teadnud, kuhu minna. Ekseldes hulkus ta tundmatutel tänavatel, otsides turvalist perekonda, kuni ta lõpuks nuuksudes üles ärkas. Seejärel ronis ta magava abikaasa kaissu ja rahunes lõpuks. (lk 10-11)

Ta oli olnud uhke oma tütre iseseisvuse ja julguse üle, selle üle, et tütar läheb omapäi koguni Inglismaale, aga ta polnud taibanud, kui raskeks kujuneb Natalie ärasaatmine talle endale. Nad olid olnud tütrega nagu parimad sõbrannad sellest ajast alates, kui Natalie oli välja jõudnud raevukast ja trotslikust teismeliseeast. Iseenesestmõistetavalt oli ka neil olnud raskeid aegu, tülisid ja solvumisi ning nad mõlemad olid öelnud asju, mida poleks pidanud ütlema, aga see kõik oli nendevahelise sideme veelgi tugevamaks muutnud. Nad olid kambajõmmid, "tüdrukud" majas, mille ainus mees töötas kaheksakümmend tundi nädalas ja unustas mõnikord päevade viisi naeratada. (lk 11)
Los Angelese kesklinna betooniga kaetud kanjonid hägustusid kõrghoonete, grafiti ja uduvihmas helkivate neoontulede virvarriks. Nad lähenesid lennujaamale. (lk 11)
Kui auto pidevalt ühelt kiirteelt teisele sööstis, tundis Annie end kurnatuna. Ta nõjatus seljatoele ja vaatas aknast linna, mis polnud kunagi muutunud tema linnaks, kuigi nad olid Blake'iga kohe pärast kolledži lõpetamist siia kolinud. See oli korrapäratult laiuv linn-labürint, kus hiilgavad, hoolega kokkuklopsitud hooned lõhuti mõne hästiesitatud süüdistuse pärast üheainsa päeva jooksul, kus mehed ja naised, kes kunsti, ilu või järjepidevust ei hinnanud, süütasid süütenööri ja õhkasid tonnide viisi klaas- ja marmorskulptuure suitsevaks ja tuldpurskavaks kiviprügihunnikuks. Selles inglite linnas märkasid väga vähesed, kuidas järjekordne mälestusmärk kadus. Enne kui kokkuvajunud hoone oli jõudnud mahagi jahtuda, kogunes trobikond arendajaid juba linnavalitsuse hoonesse, ronides nagu mustad sipelgad üksteisest üle lubade ja servituutide järele. Paari kuuga tõusis mõni klantsitud, klaasist näoga hoonelaps üha kõrgemale ja kõrgemale sudupruuni taevasse, nii kõrgele, et Annie imestas sageli, kas ehitajad tõesti usuvad, et suudavad oma võlguvõetud miljonitega lausa taevasse pääseda. (lk 15)
Kuskil oma teel oli ta unustanud, mida oleks pidanud meeles pidama. See oli õppetund, mille ta oli juba varakult elus selgeks saanud - ning arvanud seda hästi teadvat. Inimesed lahkuvad ja kui sa armastasid liiga sügavalt, liiga kirglikult, siis nendest ootamatult ilma jäämine võib sind hingepõhjani traumeerida. (lk 21)
Mida ta nüüd peab peale hakkama? Nii kaua polnud ta olnud muud kui vaid meie. Ta ei teadnud, kas tema sisemuses ongi enam seda mina. (lk 21)
Annie mäletas, kuigi soovis, et ei mäletaks. Terri oli tookord olnud armas väike Pollyanna. Sellepärast neist saidki parimad sõbrad. Terri oli olnud naiivne, kuni tema esimene abikaasa, Rom, tuli koju ja teatas, et tal on armulugu nende raamatupidaja tütrega. Terrile anti lahkumiseks kakskümmend neli tundi aega ja seejärel - põmaki! - oli kogu pangaarve nullis, kõik säästud olid saladuslikul kombel "kulutatud" ja nende koos rajatud meditsiiniäri oli müüdud mingile sõbrale ühe dollari eest.

Annie oli tookord pidevalt Terri juures olnud, joonud keset päeva veini ja mõnikord isegi marihuaanat tõmmanud. See oli Blake'i hulluks ajanud. Mida sa õige teed, jõlgud ikka veel koos selle nõmeda ja mõttetu inimesega või? oli mees tookord öelnud. Sul on hulganisti palju väärikamaid sõpru. See oli olnud üks neid väheseid kordi, kui Annie oli Blake'ile vastu hakanud. (lk 25)

Kui Blake vaatas maja kõrgusse ulatuvaid valgeid ingleid, tundis ta ootamatut kaotusvalu. See oli nii ilus, see nende kodu, nii vapustavalt modernne. Tõeline pärl tänaval, kus lammutatud majad maksid viis miljonit dollarit ja kus mitte miski ei olnud liiga kallis.

See paik oli Annie kavandatud, loodud ja kujundatud.

Ta oli võtnud vaate — mere, liiva ja taeva — ning muutnud selle koduks, mis paistis mäenõlva seest välja kasvavat. Naine oli valinud iga kivi, iga mõõblieseme, kõik asjad kogu majas olid mõne tema veidra mõtte kokkusobimatu vili - üks ingel siin, veesüliti seal, toanurgas päevinäinud makramees rippumas üks taim, samas kõrvuti puitpaneelid, mille ruutsentimeeter maksis tuhat dollarit, ja omatehtud, merikarbist raamis perepilt. Majas polnud ühtki kohta, mis poleks peegeldanud Annie loovat, õrnalt ekstsentrilist loomust. (lk 27-28)

Mees ohkas äkitselt väsimust tundes. Neljakümneseks saamine oli olnud see, mis tema maailmapilti muutis, pannes ta mõistma, et ta ei taha enam olla armastuseta abielu kammitsais.

Varem, kui aeg veel polnud oma inetuid halle näppe tema juustesse toppinud ja kortsud polnud ajanud oma vagusid ta siniste silmade alla, oli ta arvanud, et tal on kõik, mida hing võiks ihaldada: hiilgav karjäär, ilus naine, armastav tütar ja nii palju vabadust, kui vaja.

Ta reisis oma kolleegidest sõpradega kaks korda aastas, käis kalaretkedel kaugetel saartel, kus olid kaunid rannad ja veelgi kaunimad naised, mängis kahel õhtul nädalas korvpalli ja käis reede õhtuti kohalikus baaris. Erinevalt oma sõpradest oli tema naine alati olnud selline, kes mõistis ja koju jäi. Ideaalne naine ja ema — kõik, mida ta arvas end tahtvat.

Siis kohtas ta Suzannah't. See, mis oli alanud järjekordse seksuaalse vallutusena, muutus kõige ootamatumaks asjaks — armastuseks.

Esmakordselt üle pikkade aastate tundis ta end jälle noore ja energilisena. (lk 28-29)

Suzannah'le ei läinud korda, mis naabrid mõtlesid, ega muretsenud ta ka kõrvaltoas magava lapse pärast. Ta oli metsik ja ettearvamatu ja ta oli tark - mitte nagu Annie, kes arvas, et lastevanemate hoolekogu on maailma mastaabis sama tähtis kui Euroopa Ühendus. (lk 29)
Sellest tahtis ta tõepoolest aru saada. Ta ise oli alati perekonna vajadused enda omadest kõrgemale asetanud, teinud alati kõik, mis vähegi võimalik, et tema armsad inimesed end turvaliselt ja õnnelikult tunneksid. Annie ema oli surnud, kui ta veel väike oli, ja ta oli õppinud oma leina südame ligipääsmatusse soppi sulgema. Võimetu mõistma oma kaotust, oli ta keskendunud leinavale isale. See oligi aastate jooksul muutunud tema iseloomulikuks käitumisjooneks. Annie kui hoolitseja, kui armastuse jagaja. Aga nüüd ei tahtnud abikaasa enam tema armastust, ei tahtnud kuuluda perekonda, mille naine oli loonud ja mille eest hoolitsenud. (lk 31)
Annie tundis, kuidas sekundid venivad, lüües tillukesi täkkeid ta hinge. Ta kuulis mehe rahulikku, mõõdetud rütmis hingamist, hällilaulu, mis oli rohkem kui pool elu teda magama uinutanud. (lk 33)
Pärast seda, kui tema abikaasa oli eelmisel nädalal öelnud, et ta armastab teist naist, olid seitse lõputut päeva möödunud otsekui mingis hägus. Iga üksioldud öö ja tühi päev näisid teda kild killu haaval pisendavat. Varsti on ta juba nii väike, et keegi ei märkagi teda enam. (lk 34-35)
Karbi põhjast leidis ta väikese pronkskompassi, mille oli talle kunagi ammu kinkinud isa. Sellel ei olnud midagi peale graveeritud, kuid ta mäletas seda päeva, kui isa oli selle talle kinkinud, ja sõnu, mida oli lausunud: Ma tean, et sa tunned praegu, nagu oleksid eksinud, aga see ei kesta igavesti, ja see asjake siin seisab hea selle eest, et sa alati leiaksid tee koju... kus mina sind ikka ootan.

Annie hoidis veel väheke metallitükid käes, imestades, miks ja millal oli ta selle üleüldse kaelast ära võtnud. (lk 35)

Ta otsis Annie't. Järsku sai talle selgeks tõde, pitsitav ja haigettegev, aga ta ei saanud enam katki jätta. Kuskilt sellest karbist, mis hoidis tema elu käegakatsutavaid mälestusi, pidi ta leidma ka iseenda. Ta vaatas pildid ükshaaval läbi, heites neid muudkui kõrvale.

Temast polnud peaaegu ainsamatki pilti. Nagu enamik emasid, oli tema see, kes pildistas, ja kui ta mõtles, et näeb välja kas väsinud, paks, kõhn või inetu... rebis ta foto pooleks ja viskas minema.

Nüüd näiski, nagu poleks teda kunagi kohal üldse olnudki. Nagu poleks teda õieti olemaski olnud. (lk 36)

[Washingtoni osariik:] Kodulinnale lähenedes muutusid metsad tihedamaks ja tumedamaks, olles ikka veel kaetud varakevadiselt helkiva sillerdava uduga, mis varjas puude saagjad tipud. Oli selline aastaaeg, kui metsad olid veel talveunes ja öö laskus enne, kui viimane koolikell jõudis kõlada. Kuni varasuveni ei söandanud ükski terve mõistusega inimene teelt kõrvale keerata. Ikka ja jälle jutustati legende lastest, kes olid seda teinud ja keda enam kunagi polnud nähtud, jetidest, kes hulkusid öösiti kõige paksemates metsatihnikutes ja pahaaimamatuid turiste kaasa viisid. Siin, vihmametsa kõige sügavamas rüpes, võis ilm kiiremini muutuda kui teismelise tüdruku tuju. Päikesepaiste võis silmapilkselt lumeks üle minna, jättes endast järele üksnes veripunase vikerkaare, mille süsimustadest otstest tibutas ma.

See oli iidne maa, kus hiiglasuured punased seedrid kasvasid üheksakümne meetri kõrgusele taevasse ja langesid lõputusse vaikusse, surres ja taas elu külvates omade hulgas, ning kus aega mõõtsid tõusud ja mõõnad, puuringid ja lõhede kudemisaeg. (lk 41-42)

See oli väike palgiveotööliste elupaik, mille olid loonud suure Quinaulti vihmametsa ammused idealistlikud pioneerid. Peatänav jooksis ainult kahe kvartali ulatuses. Polnud vajagi selle lõppu sõita, enne kui Elm Streeti juures roopaline asfalt lõppes ja läks üle konarlikuks lompe täis kruusateeks.

Kesklinn jättis mulje, nagu oleks tegu armetu, hüljatud hallipäise mehega, kes on välja vihma kätte jäetud. Üksainus väsinud valgusvihk juhatas olematut liiklust paljudest kivi- või puitfassaadiga poodidest mööda. Viisteist aastat tagasi oli Mystic olnud veel õitsev linn, mis elatus kalastamisest ja metsatöödest, aga vahepealsed aastad olid ilmselt olnud rasked ja meelitanud kaupmehed tulusamatesse paikadesse ning jätnud mitmed vabad poed paremate aegade ootele.

Roostes pikapid olid pargitud viltuselt kolmekümne aasta vanuse parkimisarvesti taha, kõrvaltänavatel võis näha vaid mõnd üksikut kulunud töötunkedes või raskes talvemantlis inimest. (lk 42)

See oli väike kustunud metsatööstuslinn, aga Annie jaoks, kelle silmad olid harjunud terase, betooni ja klaasiga, oli see imeline. Praegu oli taevas küll hall, aga ta mäletas, kuidas see ilma pilvevaibata nägi välja. Siin Mysticus sai taevas alguse jumala enda peopesalt ja laotus nii kaugele, kui silm ulatus. Sellel suursugusel maal oli vapustav loodus ja õhk lõhnas siin männikäbide, udu ja vihma järele. (lk 42)
[Los Angeles:] Ta püüdis mitte mõelda Blake'ile või Natalie'le või suurele tühjale majale, mis kõrgus ebakindlalt ranna kohal. Selle asemel meenutas ta asju, mille ta heameelega maha jättis - kuumuse, mis pani tal alati pea valutama, vähi, mida ta tundis päikese nähtamatute kiirte vahel varitsevat, ning sudu, mis pani ta silmad kipitama ja kurgu valutama. "Halva õhuga" päevad, kui soovitati majast mitte lahkuda, maalihked ja tulekahjud, mis ühe õhtupoolikuga kogu ümbruskonna majadest välja ajasid.
Lõpuks jõudis ta teeharuni, kust viis edasi kruusateele, mis lookles läbi viieteistkümne-aakrise põlismetsa.

Lapsena oli see metsanurk olnud tema mängumaa. Ta oli veetnud lugematuid tunde kasteste talihali põõsaste ja kõdunevate palkide vahel, otsides varandust: valget seent, mis kasvas ainult punase kuu valguses, äsjasündinud hirvevasikat, kes ema tagasitulekut ootab, või konnamunade želatiinjat peidupaika soo rüpes. (lk 43)

Maja taga varjas põlispuudega metsatukk üht saladust - sõnajalgadest ümbritsetud tiiki. Sammal kattis puutüvesid, rippudes pitssallina ühelt oksalt teisele. Muru langes allapoole kuni lõhejõe hõbetriibuni. Annie teadis, et üle muru astudes lirtsuks see ta jala all ja praegusel aastaajal kõlaks see nagu mõne vanamehe unes norskamine. (lk 44)
Isa nägi kuuekümne seitsme aasta kohta hea välja. Ta silmad, kuigi sügaval roosa õhetava naha voltides, olid endiselt sama erksad ja uudishimulikud nagu noorel mehel. Üleelatud tragöödiad ilmnesid ainult vahetevahel ja kadusid siis kiiresti, üle tema kortsulise näo langes vari, kui vihmastel päevadel punane hädasignaal süttis või kiirabi südametu sireen läbi udu kaikus. (lk 44)
Vaikuses, mis järgnes, kallistas Hank tütart. Annie pani põse vastu isa lohutavat flanellist ruudulist töösärki. Ta tahtis temalt nõu küsida, tahtis mõnd lohutavat mõtet, mis oma üksildasse magamistuppa kaasa võtta ja millest lohutust leida, aga neil ei olnud sedasorti suhe kunagi olnud. Hankile ei olnud kunagi meeldinud isalikku tarkust jagada. (lk 45-46)
Annie vana toa ees pööras Hank käepidet ja lükkas ukse lahti. Terve tuba säras viimaste lavendlivärvi päikesekiirte valguses, mis valgustas kuldkollast tapeeti. Väikesele preilile sobiva lillemustriga tapeedi oli valinud armastav ema terve igaviku eest ja see polnud muutunud. Ei Annie ega Hank polnud kunagi tapeedivahetust kaalunud, isegi siis mitte, kui Annie oli sellest välja kasvanud. Pikk ja peenike valge raudvoodi oli kõige nähtavamal kohal ja selle muutsid kõrgeks sinna kuhjatud kollased ja valged suletekid. Kaheraamilise akna kõrval seisis kiiktool, mille isa oli talle kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks valmistanud. Sa oled nüüd naine, oli isa öelnud, ja nüüd tahad sa juba naise tooli.

Annie oli palju aega oma noorusest selles toolis veetnud, vaadates aknast välja lõpututel öödel, lõigates välja kuulsuste pilte ajakirjast Teen Beat, kirjutades ülevoolavaid fännikirju Bobby Shermanile ja David Cassidyle, unistades mehest, kellega ta ühel päeval abiellub. (lk 46)

Annie naeratas. Ta polnud juba aastaid vana doktor Burtoni peale mõelnud. Too oli Annie siiailma aidanud ja tema külmetushaigusi, kõrvapõletikke ja lapsepõlve traumasid tohterdanud kakskümmend aastat. Arstil oli tema nooruses sama suur osa kui hambaklambritel, koolilõpupidudel ja alasti Crescenti järves ujumisel. (lk 48)
Annie kehitas õlgu. "Minu menstruatsioonitsükkel on alati olnud ebakorrapärane. Eelmisel aastal jäi see paaril kuul hoopis vahele. Ausalt öeldes sellepärast ma üldse ei muretse, kui mul mõni kuu vahele jääb. Aga jah, minu günekoloog hoiatas mind, et menopaus võib juba ukse taga olla."

"Noh, ma ei tea... selleks oled sa ikka liiga noor..."

Annie naeratas: "Olge te õnnistatud." (lk 50)

"Ravimid, mis asendaksid armsamat?" Annie sundis end süngelt naeratama. "Peavad need alles rohud olema. Ehk peaksin ma praegu kohe terve peotäie alla neelama." (lk 51)
Annie pigistas silmad kinni. "Anna mulle nõu, isa, ütle mõni tarkuseiva."

"Elu nöögib täiega."

Annie hakkas paratamatult naerma. See oli täpselt see, mida ta oligi lootnud isalt kuulda, ja kuigi see ei aidanud, oli see nii tuttavlikult lohutav. "Suur tänu, isa. Mina küsin sinult elutarka nõuannet ja sina pakud mulle banaalseid sõnakõlkse."

"Kuidas sinu arvates inimesed banaalsete sõnakõlksude peale tulevad?" (lk 53)

"Kui elu pakub sulle sidruneid, tee neist limonaadi."

Annie kujutas ette suurt kannu sidrunilimonaadiga, mille ta oli Blake'ile teinud ja siis suurt plekki, mis oli valgunud üle lahutuspaberite. "Mulle ei meeldi limonaad." (lk 53)

[Isa:] "Sa peaksid veidi riskima, kullake."

[Annie:] "Ma ju riskingi. Ma ei puhasta hambaid iga päev niidiga ja mõnikord sobitan ma kokku lillemustrilise kanga ruudulisega. Ükskord ma isegi kandsin valgeid kingi pärast tööpüha." (lk 53)

Ta oli peaaegu jõudnud ülemise astmeni, kui välisuks hooga lahti löödi ja üks naine nähtavale ilmus. Naine oli vähemalt oma meeter kaheksakümmend pikk, Lucille Balli meenutava punase juuksepahmakaga, mis täitis kogu ukseava. Tema monumendi-taoline keha oli valatud kiiskavpunastesse elastaanpükstesse (või siis oli tegu sädeleva värvikihiga). Tihedasti liibuv mustvalge sebramustriga angooravillane džemper pinguldus üle Alpi-suuruste rindade. Tohutud sebrakujulised kõrvarõngad rippusid teine teises kõrvas.

Liikudes võbeles ta keha erutunult täies pikkuses, kuni kuldsete Barbie kingadeni, mis ta kanuu-suuruseid jalgu kammitsesid. "Sina oled vist Annie Colwater..." ta hääldas nime "Colwatah", lõunapoolse aktsendiga, mis venis nii paksult ja rammusalt nagu maisisiirup. (lk 54)

[Lurlene:] Mina olen Lurlene, kullake. Sa võid küll arvata, et nii suur nagu elevant, aga ka topeltvägeva moetunnetusega. (lk 55)
"Roosa on minu värv," lausus Lurlene uhkelt, venitades lauset nii, et see kõlas: "Roosa on mo väärv". "Suhkruvatiroosa ja päikesepruun on mõnusa ja turvalise tunde tekitamiseks lausa loodud. Ma lugesin seda ühest ajakirjast, aga kas pole see jumala tõsi?" (lk 55)
Annie juukseid pestes lobises Lurlene pidevalt: Oh, heldeke küll, ma ei ole nii palju juukseid näinud sellest ajast, kui mul Disco Barbie nukk oli. Kui ta oli klõpsanud fuksiaroosa plastkeebi Annie õlgade ümber ja pannud ta mugavasti peegli ette toolile istuma, piilus Lurlene üle Annie õla. "Oled sa ikka kindel, et tahad need ära lõigata? Enamik naisi ohverdaks oma mehe vasaku muna selliste juuste eest." (lk 55)
Kuidas saab Kathy olla surnud? Alles eile olid nad olnud parimad sõbrad, mänginud põhikoolis vahetundidel kooliaias, itsitanud põhikooli lõpuklassides poiste üle ja käinud mõlemad koos topeltkohtingul. Nad olid olnud parimad sõbrad nagu ainult tüdrukud olla saavad - kandnud teineteise riideid, maganud öösiti teineteise pool ja rääkinud teineteisele iga oma väikesemagi saladuse. Nad olid tõotanud, et jäävad igavesti sõpradeks.

Aga nad polnud näinud vaeva ega kulutanud aega selleks, et teineteisega ühendust pidada, kui nende elud juba erinevat rada kulgesid, ja nüüd oli Kathy läinud. Annie'l polnud plaaniski olnud Kathy unustada. Aga ta oli seda teinud ja praegu oli see kõik, mis luges. Ta oli läinud Stanfordi, kohtunud Blake'iga ja vahetanud mineviku tuleviku vastu. (lk 58)

Annie avas silmad ja nägi peeglis üht tundmatut. Tema pruunid juuksed olid nii lühikesed, et isegi ühtki lokki polnud alles. Haldjasoeng rõhutas tema kuhtunud, kahvatut nahka ja muutis ta rohelised silmad kummituslikuks ja peenekujulise näo kohta liiga suureks. Ilma huulepulgata oli tema mittenaeratav suu vaid üks valge värvitu kriips. Ta nägi välja nagu Kate Moss viiekümneselt - pärast muruniitja alla jäämist. (lk 58)
Annie läks tema embusesse ja laskis end kallistada. Kui ta end embusest vabastas, sirutas Hank käe rinnataskusse ja tõmbas sealt välja väikese paberis kompveki. Iirise. Ta oli alati arvanud, et need kompvekid aitavad Annie'l halbadest asjadest üle saada. Hank oli andnud ühe kommi talle siis, kui ema suri. Võta, kullake, siin on sulle üks kompvek. Aastaid hiljem, kui Annie tundis iirise lõhna, vaatas ta ringi, ega Hanki kusagil näha pole.

Naeratades võttis ta iirise vastu, kooris selle paberist välja ja pistis suhu. See libises talle keele alla, maitstes magusalt mälestuste järele. (lk 60)

Nick Delacroix seisis maja ees aias tugeva vihma käes, põrnitsedes poolenisti kuivanud längus ja sorgus kirsipuud, mille oli möödunud aastal siia istutanud. Aeglaselt langes ta porisele rohule põlvili ja langetas pea.

Ta polnud nutnud oma naise matusel ega eile, kui ta tütar koolist välja heideti, aga tal oli kuratlikult veider tung nutta praegu - selle tobeda väikese puu pärast, mis ei tahtnud ega tahtnud kasvama minna. Ta tõukas end taas jalule ja kõndis väsinud sammul puu juurest tagasi majja.

Aga isegi majas vihmavarjus olles, uks selja taga kinni, ei suutnud ta seda neetud puud unustada. (lk 62)

Me ei saa teda enam kooli jätta, härra Delacroix. Kindlasti saate te sellest isegi aru.

Izzy oli seisnud liikumatult. Ta polnud rääkinud - aga samas polnud ta rääkinud juba kuid. See oli üks põhjus, miks ta koolist välja visati... see, ja haihtumine. Mõned kuud tagasi oli tüdruk hakanud uskuma, et ta haihtub. Uks väike sõrm korraga. Nüüd kandis ta musta kinnast vasakus käes - käes, mida ta enam ei näinud ega saanud kasutada. Hiljuti oli ta hakanud oma paremat kätt kohmakalt liigutama, justkui arvates, et ka sealt on mõned sõrmed nüüd "läinud". (lk 62)

Ta oli tahtnud midagi öelda, aga tal polnud aimugi, kuidas lohutada last, kes on kaotanud oma ema. Nagu alati oli ta selle peale nördinud, et ei suuda tütart aidata. See oli viinud ta mõttele, et talle kuluks üks drink ära - vaid üks ainuke, närvide rahustamiseks. Ja kogu selle aja oli Izzy seisnud, kuueaastase kohta liiga vaikne ja tasane, vaadates talle kurva, täiskasvanuliku pettumusega otsa. (lk 63)
Läbi segamini elutoa endale teed tehes läks ta kamina juurde ja haaras kaminasimsilt pildi. See oli üks selline pilt, mida ta küll iga päev nägi, kuid mida ta polnud vaadanud juba aastaid. Pisut tuhmunud, värvid aja ja päevavalgusega luitunud, oli see võetud neist kolmest viimasel roosilisel suvepäeval enne lõppklassi. Annie ja Kathy ja Nick. Pöörane kolmik.

Tema oli keskel, käed mõlema tüdruku ümber. Ta nägi välja noor, muretu ja õnnelik — hoopis teistsugune poiss kui see, kes oli vaid paar kuud enne seda elanud räpases kitsukeses autos. Sellel unistuste suvel, kui ta oli esimest korda maitsnud vihmamagusat eliksiiri, mida kutsutakse normaalseks eluks, oli ta lõpuks mõistnud, mida tähendab see, kui sul on sõbrad, ja mis tähendab olla sõber. (lk 64)

Ega polnud olnud ka mingit kahtlust, keda valida. Annie oli juba Stanfordi kandideerinud ning kõik teadsid, et tema hinnete ja tulemustega saab ta igal juhul sisse. Maailm oli tema ees lahti. Aga Kathy ees mitte. Kathy oli vaikne väikelinna tüdruk, kel käisid peal tusatujud... tüdruk, kes meeletult vajas, et teda armastataks ja tema eest hoolitsetaks.

Ta mäletab veel siiamaani, mida ta oli Annie'le tol päeval öelnud. Pärast emaga elamist teadis Nick, mida ta tahab - austust ja stabiilsust. Ta tahtis muuta inimeste elu paremaks, kuuluda sellisesse õigussüsteemi, mis hooliks ühe üksiku noore naise surmast, kes elas autos.

Ta oli öelnud Annie'le, et tema unistuseks on saada Mysticu politseinikuks. (lk 64-65)

Ta oli näinud seda tüdruku silmades koitvat, seda aeglast taipamist, et poiss ei taha seda, mida tahab tema, ja et poiss ei jõua niikaugele. Nickil ei olnud julgust unistada suurelt. Ainus, mida ta tahtis, oli aidata inimesi ja olla vajalik. See oli see, mida ta oli alati tundnud, ainus, mida ta hästi oskas.

Aga Annie polnud saanud aru. Kuidas ta saigi aru saada? Tüdruk ei teadnud, millistest rentslitest on Nick pidanud oma elus läbi roomama. (lk 65)

Izzy istus jalad ristis põrandal, kustunud musta kamina ees. See oli olnud Izzy lemmikpaik, vähemalt oli see olnud nii vanasti, kui tema taga prõksus tuli ja mahe kuumus alati ta selga soojendas. Ta hoidis oma kaltsunukku Miss Jemmie't ühes käes - parim, mida ta teha võis sellest ajast peale, kui oli hakanud "haihtuma". Vaikus toas oli väljakannatamatu, nii valdav nagu tolm, mis mööbli külge kinni jääb.

See muutis Nicki täiesti abituks. Ta püüdis alustada tütrega vestlust, aga kõik ta pingutused langesid Izzy vaikiva maailma musta kaevu.

"Izzy, kullake, mul on kahju, mis koolis juhtus," ütles ta kohmetult.

Tüdruk tõstis pilgu, pruunid silmad valulikult kuivad ja tillukese näo piimjas kahvatuses liiga suured.

Need sõnad olid valed, Nick teadis seda kohe. Tal polnud mitte üksnes sellest kahju, mis koolis juhtus. Tal oli kõigest kahju. Surmast, elust ning kõikidest minevikuaastatest ja pettumustest, mis olid elus juhtunud ja nad sellesse haledasse olukorda pannud. Enamalt jaolt oli tal kahju, et ta on selline äpu ning et tal pole aimugi, kuhu edasi minna. (lk 66)

Hanki naeratus kadus. "Kas tunned end täna hästi?"

[Annie:] "Kui see välja arvata, et ma olen depressioonis ning hoian tagasihoitud pisarate pealt kokku rohkem vett kui mõnes maailmamere veereservuaaris, siis on minuga kõik korras." (lk 240)

Naine, tema Annie, oli teda nii palju muutnud. Ta oli andnud talle pere ja pannud ta uskuma, et armastus on nagu paks talvejope, mis hoiab sind terve aasta soojas. Annie oli näidanud talle, et ta on mees, kes suudab end kokku võtta ja hävitavatest harjumustest jagu saada. Ta suutis joomise maha jätta ja oma tütre eest hoolitseda. Annie oli andnud talle kõik, millest ta oli unistanud.

Välja arvatud tuleviku. (lk 246)

Annie istus ema kiiktooli ja nõjatus vastu tooli seljatuge. Lapsepõlvemälestused olid talle seal nii lähedal. Need tulid koos kiiktooli kriginaga vastu veranda puitpõrandat. Ta peaaegu kuulis ema häält, kui see teda tuppa hüüdis. (lk 248)
"Ma ei suutnud emast eriti palju pilte leida," ütles Hank tasa. "Ma vaatasin pööningul läbi kümmekond karpi. See ongi enam-vähem kõik, mis seal leidus. Kahju."

Annie't üllatas isa hääl. Ta oli langenud nii sügavale oma mõtetesse, et oli unustanud isa enda kõrval. Ta naeratas isale. "Me, emad, just sellised olemegi. Me teeme küll pilte, kuid oma elu me salvestada ei oska. See on viga, millest me ei saa enne aru, kui on juba liiga hilja." (lk 249)

Nad olid vaadanud vaikides, kuidas päike üle Olympuse mäe kerkib, muutes liustiku sakilistel graniitmäetippudel roosaks klaasjaks spiraaliks; nad olid vaadanud, kuidas pilved taevasse veeresid ja päikesevalguse minema heidutasid ning kuidas vihm tasahilju järvepinnale laskus, muutudes leebest tibutusest räsivaks rünnakuks ning siis jälle tagasi korrapäraseks ja rütmiliseks. (lk 251)
"Hei, Izzy-kullake," lausus Annie õrnalt, "kas ma tohin sisse tulla?"

Izzy tõstis pilgu. Ta püüdis naeratada, aga tema pruunidesse silmadesse olid juba tõusnud pisarad. "Kas sa tahaksid veel öks kord minu kogu vaadata?"

Annie läks voodi juurde ja istus Izzy kõrvale. Ta osutas kaunile lillale sõrmusele. "See on vapustavalt ilus."

"See oli vanaema Myrtle'i oma... ja need nööbid olid mu ema omad."

Izzy võttis kätte suured kreemikad, keskelt nelja auguga nööbid. Ta ulatas need Annie'le. "Nuusuta."

Annie võttis nööbi ja tõstis selle nina juurde.

"See lõhnab nagu minu emme magamistuba."

Aegamisi pani Annie nööbi käest. Seejärel pani ta käe taskusse ja tõmbas sealt välja kokkupandud taskurätiku. See oli kena roosa taskurätt, mille äärele oli tikitud suurelt ja punaselt AVC. "Kas sa ei tahaks seda oma kollektsiooni lisada?"

Izzy surus taskurätiku nina alla. "Sellel on sinu lõhn." (lk 253)

Valgetele aiapostidele hakkas tasaselt langema vihmapiisku, langedes sealt alla niiskele rohule ja nende langemine oli sama tasane nagu pisarad, mis langevad naise silmist, või hing, mis on vaikselt pooleks murdumas. (lk 255)