Marihuaana

Proosa

Nurit Iscar on alla andnud: ta teab, et paari minuti pärast hakatakse tema majas suitsu pahvima. Temas ei tekita see mingit kihku. Kui, siis kadedust. Neil kõigil hakkab lõbus, nad naeravad, lasevad end lõdvaks, räägivad pisikestest asjadest justkui oleksid need suured, annavad tühistele küsimustele põhjapanevaid vastuseid või olulistele küsimustele tühiseid, lahendavad probleeme, mis neile varem pähegi pole tulnud, vaatavad üksteist hella pilguga, samal ajal kui tema, Nurit Iscar, Betty Boop, pingutab taas kord kõigest väest, et marihuaana talle mingitki mõju avaldaks. Ning taas kord peab ta tõdema, et marihuaana üksnes kipitab tal kurgus, ajab köhima ning valmistab pettumuse. (lk 250-251)
- Claudia Piñeiro, "Betty Boop", tlk Maria Kall, 2016

Teiste inimeste puudutuste lubamisega peab mõõtu pidama.

Näiteks ema limiit on kindlalt läbi, ma olen neliteist, poolteise aasta pärast lähen järelkooli ning kahe ja poole aasta pärast kolin kodust ära.

Pealegi on ema segaduses, kui ta tahab mind puudutada, segadus tuleb sellest, et talle on arusaamatu, et alles hetk tagasi, nagu ta ütleb, olin ma tema titt, aga nüüd olen ma neliteist ja üks naine on mind juba maha jätnud, ma olen esindusmeeskonna parim väravakütt ja mind kahtlustatakse kanepi suitsetamises, aga midagi ei ole tõestatud.

Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed". Tõlkinud Ene Mäe. Tallinn: Eesti Raamat, 2012, lk 48

Mõne aja pärast, kui Kitty oli ennast kogunud, läks ta tagasi raamatukokku. Algul tundus talle, et seal on kõik purjus, aga siis taipas ta, et nii mõjub kanep, mida vanaema heldelt õdedega jagas. Põõsad olid potsatanud diivanile ja itsitasid seal patjadele nõjatudes mõttelagedalt.

"Milline vaatepilt!" puterdas Laurel pehme keelega vaevu arusaadavalt.

"Hazel, ütle Adeline'ile ka seda, mida sa mulle ütlesid."

"Ma ei saa," vastas Hazel, enne kui teda tabas naeruhoog. "Ma tõesti ei saa. Meie kallis ema pööraks ennast hauas ringi."

"Sa pead. Me oleme siin kõik üks pere." Laurel tõstis käe laubale. "Mul käib pea ringi."

"Miks ta enam siin ei käi?" küsis Hazel. "Varem Hubert kutsus teda pidevalt. Nii peen ja vapper mees nagu mõni vanaaegne rüütel."

"Kes?" küsis Kitty ukse juurest.

"Rothmeade'i hertsog," vastas Hazel. "Vanasti oli ta kogu aeg siin. Sama kindlalt nagu see diivan." (lk 145)

"Mida me siin õieti joome, Adeline? See on väga kange."

"Kanepit," vastas Adeline unelevalt. "Ma kasvatan seda taime oma närvide pärast."

"Ta on nõid," lausus Hubert kaardilauast, kus ta hakkas kolmandast klaasist viskist vinti jääma. Kitty vaatas hämmeldunult ringi. Kõik toas viibijad olid joobes - viimane kui üks.

"Oh, me teame, et ta on nõid," ütles Laurel. "Me oleme kõik kolmekesi nõiad, eks ole, tüdrukud?"

"Miks sulle mingi põõsa nime ei pandud, Adeline?" küsis Hubert.

"Ei tea," vastas Adeline. "Ema ei olnud eriti innukas aednik. Võib olla talle ei tulnud enam ühtegi pähe." Kõik kolm õde pahvatasid taas naerma.

Adeline kallas oma tassi täis ja ulatas hõbekannu siis Laurelile, kes valas ahnelt, enne kui kannu edasi õele edasi andis.

"Kitty, sa võiksid ka võtta. See on pööraselt hea," pakkus Hazel.

Kitty ohkas alistunult. Kui Jack läheb sõtta, siis pole mõtet edasi elada, leidis ta.

"Oh, hea küll, eks ma siis võta," andis ta järele, meenutades meeldivalt muretut tunnet, mille see tekitas.

"Kuidas meie mänguga jääb?" küsis Hubert kaardilauast. Kitty võttis lonksu teed ja vaatas Põõsaid. Need vaatasid omakorda teda ja kui kanep Kitty meeltest võitu sai, tabas kõiki vaba ja veetleva naeru hoog. (lk 146)

Adeline naeratas. "Peab tunnistama, et härra Trench on lausa pühak. Inglismaal oleks tal kindlasti palju rohkem meelelahutust."

"Aga Kittyst kenamat õpilast ta küll ei leia," arvas Laurel.

"Kindlasti mitte," nõustus Hazel. "Ma usun, et ta on sinusse rohkem kui ainult natuke armunud."

"Jama," tõrjus Kitty. "Ta on kõige tõsisem mees, kellega ma üldse olen kokku puutunud."

"Aga mitte igav," leidis Adeline. "Ta on väga intelligentne noormees."

"Mida ta teeb kogu see aeg, mil ta sind ei õpeta?" küsis Laurel. "Sellise jalaga ta ju ratsutada ei saa."

"Ta loeb," teadis Kitty. "Muudkui loeb, loeb ja loeb ning kui see on tehtud, siis loeb veel natuke." Ta naeratas laialt üle teetassi. "Olen püüdnud teda naerma ajada. Aga ta vaevalt naeratabki."

"No kui juba sina ei suuda teda naerma ajada, Kitty, siis ei suuda seda keegi," ütles Adeline.

"Anna talle oma kanepit ja ma olen kindel, et ta avaneb nagu keedetud rannakarp," soovitas Laurel.

Hazel naeris heakskiitvalt. "Nagu keedetud rannakarp," kordas ta. (lk 148)

Santa Montefiore, "Armastuse ja sõja laulud", tlk Tiina Viil, 2017

Välislingid