Näiteks ema limiit on kindlalt läbi, ma olen neliteist, poolteise aasta pärast lähen järelkooli ning kahe ja poole aasta pärast kolin kodust ära.
Pealegi on ema segaduses, kui ta tahab mind puudutada, segadus tuleb sellest, et talle on arusaamatu, et alles hetk tagasi, nagu ta ütleb, olin ma tema titt, aga nüüd olen ma neliteist ja üks naine on mind juba maha jätnud, ma olen esindusmeeskonna parim väravakütt ja mind kahtlustatakse kanepisuitsetamises, aga midagi ei ole tõestatud.
Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed". Tõlkinud Ene Mäe. Tallinn: Eesti Raamat, 2012, lk 48
