Ekstsentrilisus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Renata Al-Ghoul, "Ekstsentrik" (2010)

Proosa[muuda]

  • Intellekti erakordse võimekusega kombineerudes teevad hullumeelsus, ekstsentrilisus, vaimne tasakaalutus, psühhopaatiline taandareng (mainides vaid mõningaid kasutuses olevaid väljendeid) — ühesõnaga, teatud eripärad ja kalduvused — inimesest suurema tõenäosusega kellegi, kes jätab endast maha jälje ning mõjutab oma ajastut enam kui vähem neurootiline iseloom. Ekstsentrilisuse kui sellise ja erakordse intellekti kui sellise vahel pole loomulikult mingit erilist püsiseost, sest enamikul psühhopaatidel on madalad intellektuaalsed võimed ning erakordsete intellektuaalsete võimetega inimestel on tavaliselt normaalne närvisüsteem.
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013, lk 36


  • Rose'i vanemad olid pidanud teda ilmselt ohtlikuks hulluks, nii nagu ta abikaasa ja ta advokaadidki; seda oli arvanud ka ta abielulahutusprotsessi kohtunik, kuigi ta oli siiski leidnud (pisut tõrksalt), et kirglik soov oma rahast lahti saada ei ole juriidilises mõttes nii suur kuritegu abielus kui siniseks löödud silmade, lõhkiste huulte, haavade ja mitmesuguste kriimustuste tekitamine. Kohtunik ei olnud omaenda otsusega rahul, seda oli kerge järeldada ta avalduste toonist. Ta ei olnud Rose'i ekstsentrilist käitumist heaks kiitnud. (lk 50)
  • Nagu Nick, nii oli ka tema arendanud välja tõelise kunsti oma minevikku eitada: ta ema, kui tal oli vaja teda tunnustada, muutus tema jutu järgi hoopis kellekski teiseks, mitte selleks naiseks, kes ta oli, — peeneks ekstsentrikuks, lõbusaks veidrikuks, isikuks, keda emale endale oleks meeldinud jäädvustada, näha poja poolt jäädvustatuna, aga mis oli sel kõigel pistmist ema sooviga? Simon oli teinud seda iseenda pärast, häbenedes tõelist vaesust, mis oli sigitanud nad mõlemad, nii tema kui ema. Ja kuigi ta ei hakkaks kunagi oma päritolu maha salgama, ei rääkinud ta tööl selle kohta ometi tõtt. Kogu ta elu — riided, mida ta kandis, auto, millega ta sõitis, viis, kuidas ta rääkis, maja, kus ta elas, — oli oma mineviku mahasalgamine. (lk 109)


  • Blue alistas vannitoa võitluseta ja pööras kogu tähelepanu oma juustele. Tema tumedad juuksed olid lühikeseks lõigatud — piisavalt pikad, et patsi ulatuda, aga ometi nii lühikesed, et patsi õnnestumiseks tuli lisada arvukalt klambreid. Tulemuseks oli turritav ja ebaühtlane pats, mille moodustasid väljakippuvad salgud ja eri värvi klambrid. See nägi välja ekstsentriline ja lohakas. Blue nägi kõvasti vaeva, et sellist tulemust saavutada. (lk 35)
  • "Kas sa lähed nendes riietes tööle?" küsis Maura.
Blue vaatas oma riideid. Tal oli seljas paar õhukest pluusikihti, sealhulgas pluus, mille ta oli ribadeks kiskunud. "Mis neil viga on?"
Maura kehitas õlgu. "Mitte midagi. Ma olen endale terve elu ekstsentrilist tütart tahtnud. Ainult et mul polnud aimugi, kui hästi mu kurjad plaanid töötasid." (lk 41-42)


  • Kunstiteadlase Terry Smithi arvates on provintsialism ennekõike alistumine väliselt peale pandud kultuurilistele väärtushierarhiatele, näiteks kanoonilisele kunstiajaloole. Provintsialism kui loominguline või generatiivne mõiste võiks põhineda millelgi muul kui keskuse paroodial, olgu selleks siis lokalistlik ekstsentrilisus, regionaalsed uuringud või sealsete traditsioonide tõlgendamine ja praegusesse aega toomine.