Veidrik

Proosa

Kuigi mõned veidrikud julgevad igas kohas omaenda mõtteid avaldada, on suurem osa inimkonnast küllalt pugejalik, et kohandada oma jutt kõrgemalseisjate maitsele ja huvidele.
- Henry Fielding, "Tom Jones", 2. raamat, VI peatükk, tlk Valda Raud

Nelja seina vahel on kõik inimesed veidrikud, mitte aga avalikult.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 26

Poiste juhmus ei tule sugugi nende ülisuurest lugupidamisest kellegi vastu, ja kui te püüate neile julgustavalt läheneda, kujutledes, et nad on vapustatud teie east ja elutarkusest, siis üheksal juhul kümnest peavad nad teid veidrikuks. Ainsa lohutusena võin ma teile pakkuda oletust, et küllap kreeka poisid mõtlesid sedasama Aristotelesest.
- George Eliot, "Veski Flossi jõel", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1983. 1. raamat, 9. peatükk, lk 85

"Miks sa küll nendega läbi käid, ma tahaksin teada," ahastas Larry. “Mis mõnu see sulle pakub? Nad on kõik kas õudsed lubjakad või peast segased."

"Pole nad segased midagi," ütles ema nördinult.

"Lollus, ema… Võta näiteks see tädi Bertha oma väljamõeldud kassikarjaga… Või vanaonu Patrick, kes käib ihualasti ringi ja räägib võhivõõrastele inimestele, kuidas ta taskunoaga vaalasid tappis… Kõik nad on peast põrunud.”

"Nad on lihtsalt omamoodi veidrikud, aga nad on kõik väga vanad ja see on nende õigus. Aga põrunud nad ei ole," selgitas ema ja lisas puhtsüdamlikult: "Vähemalt mitte nii põrunud, et neist oleks võimalik lahti saada."

"Hea küll, kui meid sugulased ründama hakkavad, siis jääb meil ainult üht teha," ütles Larry taltunult.

"Mida nimelt?" päris ema ootavalt üle prillide vaadates.

"Loomulikult ära kolida."

"Kolida? Kuhu kolida?" küsis ema hämmeldunult.

"Väiksemasse majja. Siis sa võid kõigile neile surmakutsaritele kirjutada, et meil pole ruumi."

"Ära ometi räägi rumalusi, Larry. Me ei saa ju alatasa kolida. Me juba kolisime siia, et sinu sõpradega toime tulla."

"Tore, nüüd kolime ära, et sugulastega toime tulla."

"Aga me ei saa ju ometi mööda saart edasi-tagasi joosta… inimesed hakkavad meid segasteks pidama."

"Nad peavad meid veel segasemateks, kui see vana harpüia kohale ilmub."

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 227–228

[Rasma:] "Mida ma veel tahtsin ütelda? Ärge vanaisaga tülli minge. Tema on haiglane. Ta on selline veidrik, haa... säärane öökull."

"Häbenege!"

"Miks? Tahan, et te saarele jääksite. Ma tahan. Ainult ärge mõelge ei tea mida!"

"Mh?"

"See siin on öökullipesa, eks ole? Mulle on hädasti vaja kahte asja: öökullitiibu ja tulipunaseid kingi kümne sentimeetri kõrguste kontsadega... Öökullitiibu, et vaikselt lennata sinna, kuhu meeldib. Kingi aga sellepärast, et vanaisa niisuguseid ei salli. Need olevat narrikingad."

Mirdza Bendrupe, "Piibussaare", tlk Oskar Kuningas, 1965, lk 13-14

[Francis kirjas Jack Copplestone'ile:] Keegi teine, kes Buys-Bozzarist põgusalt tunneb, ütles, et too on veidrik. Umbes kolmkümmend viis aastat vana, ja õpib siin suitsukatteks rahvusvahelist õigust; kindlasti teate, milline ähmane valdkond see on, kui keegi tahab ülikoolis logelda. Paistab, et BBB on huvitatud seaduste vastuoksusest, ja see on muidugi veelgi läbipääsmatum labürint. Mu informaator ütleb, et BBB on üks neid logaskeid, keda kõik ülikoolid ligi tõmbavad. Mis tema krahviseisusse puutub, siis ma ei tea, kas Bulgaarias krahve on või on iial olnud, see on üpris ähmane tiitel, mis annab ääri-veeri mõista, et ollakse talupoegadest veidi etem.
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, Varrak 1999, lk 226

Nagu Nick, nii oli ka tema arendanud välja tõelise kunsti oma minevikku eitada: ta ema, kui tal oli vaja teda tunnustada, muutus tema jutu järgi hoopis kellekski teiseks, mitte selleks naiseks, kes ta oli, — peeneks ekstsentrikuks, lõbusaks veidrikuks, isikuks, keda emale endale oleks meeldinud jäädvustada, näha poja poolt jäädvustatuna, aga mis oli sel kõigel pistmist ema sooviga? Simon oli teinud seda iseenda pärast, häbenedes tõelist vaesust, mis oli sigitanud nad mõlemad, nii tema kui ema. Ja kuigi ta ei hakkaks kunagi oma päritolu maha salgama, ei rääkinud ta tööl selle kohta ometi tõtt. Kogu ta elu — riided, mida ta kandis, auto, millega ta sõitis, viis, kuidas ta rääkis, maja, kus ta elas, — oli oma mineviku mahasalgamine.
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 109

Eestisse sattus aegade jooksul ohtralt baltisaksa veidrikke. „Baltisaksa" oli saksa kultuuri perifeeria, mis erinevatel põhjustel meelitas hulganisti ligi hulle mõtlejaid, isevärki unistajaid ja utopiste, kes teinekord ka oma pöörased mõtted teoks tegid. Ühelt poolt olid nad piisavalt jõukad, teisalt oli Tartu Ülikool tolleaegse kultuuriruumi teadusmeka. Sedaviisi ongi märkimisväärse osa eesti kultuurist sünnitanud baltisaksa veidrikud ja poolhullud mõisnikud. Kindlasti oli siin oma osa ka Balti erikorral, mis jättis tegeliku võimu kohapealsetele parunitele, ning nii muutusid Eesti- ja Liivimaa lühikese ajaga Tsaari-Venemaa üheks kõige edumeelsemaks piirkonnaks.
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 132

Lunn põrnitses teda õelavõitu pilguga, ja kui ta tualetti läks, vantsis naise järel ukse juurde.

"Heldeke, sa oled ju lausa sülelunn," lausus Polly kurnatult. "Kuula nüüd, mida ma sulle ütlen: ma tean, et sa oled väike ja eksisid ära ja tahad tagasi oma emme juurde, aga mina pole sinu emme, on selge?" Ta laskus kükakile. "Ma olen sinu elus ajutine nähtus. Varsti lähen ma Polbearne'ist minema, sina aga tõused lendu ning sinu tillukeses lunniajus ei säili minust enam ainsatki mälupilti, said aru?"

Neil kallutas pea ühele küljele.

"Olgu, olgu. Mis siis ikka. Üksainus kord."

Ta võttis hunniku majapidamispabereid, laotas need väikese seljakoti põhja ja pistis linnu kotti.

"Ära kellelegi ütle, et sa siin sees oled, eks?" sõnas ta. "Selles alevis on juba üks inimene, kes näib mind ilma põhjuseta vihkavat. Ma ei taha, et ka kõik ülejäänud mind kohtlaseks lunnileediks peaksid."

Neil säutsus selle peale. (lk 80)

Ta kummardus maast oma seljakotti võtma. Kui ta koti avas, vaarus sellest välja pahane Neil.

"Tere, kullake!" ütles ta. "Anna andeks, ma poleks tohtinud sind sinna jätta."

Lind hakkas teda ignoreerides nokkima kilekotti, mille sees oli lõunasöök.

"Ära tee!" hoiatas Polly. "Sellepärast ma paningi toidu kilekotti."

Ta tõstis pilgu. Huckle silmitses teda, muie suul.

"Mis on? Liiga veider vaatepilt?"

"Ee, ma peaksin vist vastama eitavalt?"

"Jah. Palun vabandust. Arvata võib, et see jätab tõesti veidravõitu mulje." (lk 88)

Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021