Mine sisu juurde

Korvpall

Allikas: Vikitsitaadid

Korvpall on võistkonnaspordiala, mida ei maksa segi ajada ei lendluudpalli ega võrkpalliga, eriti leedulaste kuuldes, kuigi nn korv, mille tabamine on mängu ja mängijate elu eesmärgiks, koosneb võrgust nagu võrkpalli võrk ja rõngast nagu lendluudpalli rõngad.

Proosa[muuda]

  • "Nõndaks," võttis Korelli jutuotsa uuesti üles, "sõime saia, jõime kohvi ja lugesime lehti. Aeg läks mõnusalt. Rahvast tuli kohvipoodi juurde, hea rahulik sumin tegi olemise kenaks. Aga äkki kostis kusagilt väga kõrgelt viisakas naisehääl: "Извините, здесь свободно?"* Ma tõstsin pilgu ja nägin oma silmade kohal — ma ei liialda — suuri pikergusi põlvi. Ajasin pea kuklasse ja nägin seelikuvööd. Kui ma püsti tõusin, ulatusin juba puššpallisuurusi rindu nägema. Peterson, kes istus akna all, kinnitas hiljem, et tal oli parem vaatenurk ja ta oli kusagil lae all ka massiivset lõuajoont märganud. Pean ma veel lisama, et olin ehmatusest täiesti keeletu? Ning Petersoni terashallid silmad, mis vähemalt minu teada senimaani ükskõik millise eluraskuse puhul kohkumatult ja pilkavalt maailmale vastu olid vaadanud, läksid suureks ja muutusid õudusest tumedaks. Pead pöörates nägin siis, et terve "Palace" oli hiidnaisi täis. Mitte üks neist polnud lühem kui meeter üheksakümmend. Enamasti olid nad aga üle kahe meetri pikad. Vaikides kõndisid nad laudade vahel, sorisid menüüs, valisid kohti, võtsid istet. Usud sa, Neem, et lauad tundusid nende kõrval väikeste jalapingikestena? Nad olid vagurad ja näljased. Nad olid reipad ja otsustavad. Me lasksime jalga. Mida sina oleksid teinud?"
"Oh … ma ei tea …"
"Vaat just, Neem!" kinnitas Korelli tähtsalt. "Alles siis, kui olime trammiga Kadrioru lõpp-peatusesse kihutanud, julgesime me Petersoniga teineteisele otsa vaadata. Trammist väljudes märkasime, muide, afišši: "Rahvusvahelised võistlused korvpallis naistele." Sellest tunnist … stopp, lõpetan!" (lk 142-143)
_______
* "Vabandage, on siin vaba?" (Vene k.)
  • Teet Kallas, "Heliseb-kõliseb …", Tallinn: Eesti Raamat, 1972


  • "Jaa-jaa. Jaa-jaa," ütles treener Tambik. See kõlas nii, nagu oleks ta rääkinud iseendaga.
"Sina tahad olla erandinimene. Kas sa arvad, et ma pole märganud, kuidas sa siin ringi piilud. Nagu võimlarott. Aga on sellest kasu, ei ole kasu?"
Ville ei vastanud ka nüüd midagi. Ta laskis pallil kõnelda. Tsahh! sahises uuesti korvikott.
"Arvad, et mängutuhinas läheb see ka nii lihtsalt?" ütles treener. "Tsahh — ja korv, tsahh — ja jälle korv?" Ta ütles sedagi pooliti iseendale, kuid nüüd oli kibedus häälest kadunud. Ja Ville tajus seda.
"Kui iga päev harjutan… tunni või kaks… küll siis minema hakkab."
"Aga kui ei hakka?" tõstis Tambik huvitatult pead.
"Siis harjutan rohkem. Kas või pool päeva."
"Kas või pool päeva," kordas mees võimlapingil nagu kaja. Ja naeratas eneselegi ootamatult. Ta ei saanud aru, kust tuli äkki see meeleolutõus. Oli see äkki poisi optimism, mis üle kandus? Või pühkis mingi nähtamatu käsi päevased pahandused peast?
"Kas või pool päeva," ümises treener Tambik veel kord ning hakkas siis kuube maha ajama.
Sel päeval sai seitsmenda klassi koolipoiss Villem Tuvi oma esimese tõelise treeningutunni. Ja esimest korda juhtus ka linnameeskonna treeneriga nii, et ta jagas pikkade tööaastate kogemusi üheleainsale korvpallurile, liiati lapsele. Üle hulga aja sibas sokkide väele võtnud Tambik jälle ise võimla ühest otsast teise, ja sedamööda kuidas turi higiseks tõmbus, paranes ta meeleolu veelgi.
"Noh," ütles treener viimaks. "Minu jaoks aitab. On vanad kondid, ei ole kondid. Kes neid teab, mida teevad."
Tegelikult sundis hoopis miski muu teda kiirustama. Talle oli äkki pähe torganud mõte, mis vajas rahulikus kohas läbikaalumist. Uus kombinatsioonivariant välkkiireks rünnakuks. Midagi nii lihtsat ja leidlikku, et tal oli raske uskuda, kuidas varem ei olnud sellele tuldud. (lk 266-267)
  • Jaan Rannap, "Võimlarott", rmt: "Koolilood", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 258–274


  • Eesti-suguses kääbusriigis võrsus andeid harva. Mõnel aastal sündis neid paar tükki, teisel aga ei tulnud ühtegi. Kuid siis korraga, ime küll, pakkus üks aastakäik äkki terve meeskonnatäie häid mängijaid ja jäi ülegi. Ning just poisi sünniaasta – 1953 – paistis noorte korvpallitalentide poolest eriti helde olevat. Vabariigi noortekoondisesse pääsemise eest võitlesid lisaks Soku õpilastele veel nelja spordikooli – Mere-, Kesk- ja Kalinini rajooni ning "Kalevi" poisid. Väga tugev meeskond oli ka Kohtla-Järvel, üksikuid häid poisse leidus Paides, Pärnus ja isegi Kilingi-Nõmmel. Ja nagu needus, juhtusid enamiku meeskondade liidrid olema ka lühemat kasvu nagu Rapla poisski. Nii et konkurents oli nagu NBA-s ja iga tagamängija koha pärast meeskonnas käis eriti tihe rebimine. Õiglase ja ausameelse Soku põhimõte koondise komplekteerimisel aga paistis lihtne olevat: kes laagri lõpuks veel elus on, see sõidab Riiga Balti karikaturniirile. Kes selleks ajaks juba surnud on, seda Eesti koondisse ei võeta. (ptk "1965: tõe tund", lk 144)
  • Vanadest oli jäänud rivisse veel ainult kaks meest – Onu ja Batka. Aga noodki seisid ühe jalaga juba haua äärel. Esimene tõmbas oma vigase põlve igaks treeninguks nahkrihmade ja metalloradega kinni nagu proteesi, kuid liipas sellele vaatamata, ei saanud valu pärast õieti hüpata ning muutus kibestudes järjest onumaks. Kunagisest võimsast mängumehest oli järel üksnes hale vari. Teine vanema põlvkonna mängija Batka ehk Vjatšeslav Filatov seevastu tegi ainult sellist nägu, et on millalgi kõva mängumees olnud. Pikakasvuline Batka oli alles täiskasvanuna avastatud ja liiga hilja palli mängima õpetatud. Tema pallikäsitsus jäi üsna krobeliseks, mänguoskus puudulikuks ja ka inimesena oli ta pesuehtne eestivenelane, Kriksiga ei andnud võrreldagi. Puudulikke oskusi korvas Batka oma tahtelis-moraalsete omaduste demonstreerimisega, konarlikku tehnikat toorusega ning laiskust kisa ja õiendamisega.
[---]
Oli vaid lähema aasta-paari küsimus, mil nemadki pillid lõplikult kotti panevad. Üks, tõsi küll, vaid selleks, et mõne aja pärast uuesti nagu fööniks tuhast korvpallitaevasse tõusta, kuid mitte enam mängija, vaid hoopis treenerina. Uue meeskonna loojana, kelle karmi käe all algab eesti korvpalli uus tõus, mis viib päris tippu, kus "Kalev" koguni Nõukogude Liidu tšempioniks kroonitakse. Enamgi veel: vanemtreener Onu püstitab koos oma uue võimsa jõuga lausa hävimatu mälestusmärgi, sest sellest ajast peale jäävad eestlased igavesest ajast igavesti Nõukogude Liidu meistriteks. Seda tšempionitiitlit ei saa neilt mitte keegi kunagi võtta, sest järgmiseks hooajaks pole riiki enam olemas. (ptk "1979: metsade rüpes", lk 531-532)
  • Mihkel Tiks, "Mängumees", sari: "Poiss sai 50", Tallinn: Tänapäev, 2010


  • Ühel päeval, kui ta koos treener Dru’ga trennist koju sõitis, kuulas LeBron tema nõuandeid mängijana arenemise kohta. Kuna tal polnud isa, kellega spordist rääkida, kuulas LeBron alati hoolikalt, kui treener tahtis temaga korvpalli arutada. Antud juhul julgustas treener Dru teda, et ta oma meeskonnakaaslasi rohkem rünnakule kaasaks. „Bron,“ ütles ta, „kui sa palli söödad, siis tahavad kõik sinuga mängida.“
LeBronile jäi meelde just selle lause viimane osa – siis tahavad kõik sinuga mängida. Need sõnad poleks kõlanud mõjusamalt ka siis, kui need oleks lausunud mõni taevane olend. Treener Dru üritas väljendada üht põhitõde meeskonnaspordi olemuse kohta – kui tähtmängija pole isekas, siis kaaslased töötavad rohkem ja ka saavutavad rohkem – ning see läks hästi kokku LeBroni sooviga leida sõpru ja saada omaks võetud. LeBron oli poiss, kes oli nii palju üksi olnud, ning kõige enam soovis ta just seda, et teised tahaksid temaga koos olla.
LeBroni ei pidanud enam kunagi julgustama palli jagama. Sel eluperioodil, kui ta oli välistele mõjudele kõige vastuvõtlikum, sai tema põhisihiks mitte punktide toomine, vaid söötmine. Ta jälgis selliseid mängijaid nagu Magic Johnson ja oli uhke, kui temalgi õnnestus palli sööta ilma meeskonnakaaslase poole vaatamata. (ptk 3, "Kui sa palli söödad", lk 35)
  • Jeff Benedict, "LeBron", tlk Lauri Liiders, Tallinn: Tänapäev, 2023

Luule[muuda]

Õpi inimlastelt (elukestev õpe) —
mured heitsid, elupäevad pantisid.
Tule kaasa! Täna Rock ja Kalev
palle pilluvad ja muid konstantisid.


Kirjandus[muuda]

  • Mihkel Tiks, "Korvpalliromaan", Tallinn: Tänapäev, 2020 (esmatrükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1985)
  • Mihkel Tiks, "Mängumees", sari: "Poiss sai 50", Tallinn: Tänapäev, 2010
Vikipeedias leidub artikkel