Teet Kallas

Teet Kallas (sündinud 6. aprillil 1943 Tallinnas) on eesti kirjanik.

"Heliseb-kõliseb …"

Romaan-revüü

ehk

Lihtne ja tõepärane kirjeldus bioloogiakandidaat Kaaro Neeme viibimisest noorte suvepäevadel mõnes Eesti NSV rajoonis 196 … aasta juunikuus.

Tallinn: Eesti Raamat, 1972

19.

"Nõndaks," võttis Korelli jutuotsa uuesti üles, "sõime saia, jõime kohvi ja lugesime lehti. Aeg läks mõnusalt. Rahvast tuli kohvipoodi juurde, hea rahulik sumin tegi olemise kenaks. Aga äkki kostis kusagilt väga kõrgelt viisakas naisehääl: "Извините, здесь свободно?"* Ma tõstsin pilgu ja nägin oma silmade kohal — ma ei liialda — suuri pikergusi põlvi. Ajasin pea kuklasse ja nägin seelikuvööd. Kui ma püsti tõusin, ulatusin juba puššpallisuurusi rindu nägema. Peterson, kes istus akna all, kinnitas hiljem, et tal oli parem vaatenurk ja ta oli kusagil lae all ka massiivset lõuajoont märganud. Pean ma veel lisama, et olin ehmatusest täiesti keeletu? Ning Petersoni terashallid silmad, mis vähemalt minu teada senimaani ükskõik millise eluraskuse puhul kohkumatult ja pilkavalt maailmale vastu olid vaadanud, läksid suureks ja muutusid õudusest tumedaks. Pead pöörates nägin siis, et terve "Palace" oli hiidnaisi täis. Mitte üks neist polnud lühem kui meeter üheksakümmend. Enamasti olid nad aga üle kahe meetri pikad. Vaikides kõndisid nad laudade vahel, sorisid menüüs, valisid kohti, võtsid istet. Usud sa, Neem, et lauad tundusid nende kõrval väikeste jalapingikestena? Nad olid vagurad ja näljased. Nad olid reipad ja otsustavad. Me lasksime jalga. Mida sina oleksid teinud?"

"Oh … ma ei tea …"

"Vaat just, Neem!" kinnitas Korelli tähtsalt. "Alles siis, kui olime trammiga Kadrioru lõpp-peatusesse kihutanud, julgesime me Petersoniga teineteisele otsa vaadata. Trammist väljudes märkasime, muide, afišši: "Rahvusvahelised võistlused korvpallis naistele." Sellest tunnist … stopp, lõpetan!" (lk 142-143)

_______

* "Vabandage, on siin vaba?" (Vene k.)

20.

Ruumikas tuba meenutas esimesel silmapilgul midagi üsna tuttavat — no muidugi, see pidi jätma mulje tõelisest kunstnikuateljeest! Seejuures koguni veel korratust, boheemlaslikust taiduri tööpaigast — meil pole kunagi mahti, et ateljeed korda seada, lihtsalt kole! (lk 148)
Pildid olid paraku lootusetud. Pliiatsiportreede juures äratas tähelepanu vaid nende suuremõõtmelisus. Samuti polnud viga ka vigurlikul autograafil portreede all.

Piilusin salamahti toas ringi. Seinad olid kaetud tosinkonna pliiatsijoonistuse ja mõne maalikatsetusega. Keset ruumi seisis hooletult kaetud molbert. [---] Põrandal vedeles paar visandilehte. Jäi mulje, nagu oleksid need sinna paigutatud pärast kunstikaalutluslikke mõlgutusi. (lk 149)

25.

Uurimus sipelgate elust

[---] Sel mälestusväärsel hommikul ajas laisalt mustikavartel külitanud pikkade koibadega Ralf pooleldi joodud pudeli ümber. [---] Kahetsevalt vaatasid sõbrad kaotsiläinud kraamile järele ja märkasid siis äkki, et loiguke sillerdas otse keset sipelgate teerada. [---] Siis tegidki igavesed suvitajad teadusliku avastuse, et mõningatel kuklastel on kalduvusi alkoholismiks. [---] Seejärel tegid sõbrad umbes kahe tunni jooksul tõsist uurimistööd elavas looduses.

Selle aja jooksul peatus rajale valgunud veiniloigukese juures 119 sipelgat. Kõik ülejäänud, s. t. tohutu enamik tõttasid imalalt lõhnavast takistusest kiiresti mööda, mõned koguni suure kaarega. 119-st kuklasest jõi üks (1) ennast surnuks, kaheksa (8) jäid meelemärkusetult lombi kõrvale magama, kaksteist (12) muutusid agressiivseks, kolmkümmend neli (34) jäid keskmiselt purju ja hakkasid tobetsema, kuus (6) lahkusid tuikudes teadmata suunas, neli (4), ise kõva auru all, püüdsid üsna kesiste tagajärgedega uusi kundesid juurde värvata, üks (1) suurekasvuline ja juhmi käitumisega isend, katsus õõnsa rohukõrrega endale isiklikku tagavara kaasa võtta, viiskümmmend kolm (53) napsitajat tuigerdasid hädiselt kodu poole, kus nad vastavalt joobeastmele kas pesasse toimetati või veidi eemale ennast välja põõnama heideti. Mõni pisem sai ka kere peale. (lk 199)

Igaks juhuks märgistati kümme (10) sipelgat valge lateksvärvi tilgakesega ära. [---]

Kolmandal hommikul olid kümme valge tagumikuga sipelgat juba ammu enne meie sõpru kohal. Nende käitumine reetis meeleheidet ja sünget otsustavust ükskõik millise hinnaga veini saada. Vaevalt jõudsid eksperimendi vaimsed isad ja tegelikud teostajad rajale asetada isiklikult leiutatud sipelgabaari — värvilisest tinapaberist pudelikorgi, mis oli pilgeni magusat veini täis, kui peaparandajad lõugu laksutades selle juurde tormasid. Sellel päeval kulus katseteks tervenisti sada grammi liköörveini "Jubels", piduliste üldarv läks kuuesaja lähedal sassi, alkoholimürgitusse suri kõigest neli (4) isendit.

Neljandal päeval jõid sipelgad ära kakssada grammi veini. Need, kes veel tööl käisid ja muid sipelgatoimetusi toimetasid, ehitasid uue teelõigu, mis hoburauakujuliselt möödus vabaõhubaarist. Korgi ümber kihises tume mass, välkusid kaklejate lõuad ja lobamokkade tundlad. Tuli avada veel kolm kõrtsi, s. t. asetada maha veel kolm korki veiniga. Pesas valitses kaos. Joomarid terroriseerisid korralikke sipelgaid, sikutasid neid jalust ja lükkasid neid rohukõrtelt alla, mõnikord aga kogunesid kampadesse ja kolkisid mõne üksi uitava karsklase armetult läbi. (lk 199)

Alles järgmise nädala keskel sattusid nad jälle Ainažisse ehk Heinastesse. Laisad ja järjekindlusetud nagu nad olid, polnud neil sipelga-eksperimenti enam meeleski. [---]

Ja äkki tundis Ralf oma pikal kondisel sääreputkel tulivalusat torget. Samal hetkel karjatas ka Rolf — keegi hammustas teda talla alt. Nad vaatasid maha — ja nägid otsatut hulka sipelgaid, kes poole meetri laiuse punakaspruuni lindina mööda maanteed nende kannul liikusid. Rongkäigu lõpp jäi nende hägustele silmadele püüdmatuks, küll aga nägid nad selle alguses kaheksat (8) valge tagumikuga isendit. Kaks (2) olid puudu, aga kohe andsid nad endast märku — mõlemad sõbrad said jälle julmalt pureda. Hiljem, kui nad selle loo mitmel korral — küll vastastikku teineteisele, küll oma sõpradele "Tervisest" — läbi jutustanud olid, võisid nad oma au juures vanduda, et kumbki kuulis sel hetkel, mil neid teistkordselt hammustati, käriseva häälega öeldud sõnu:

"Elu on nässus, raisk! Anna seitseteist kopikat, siis saan poti õlut. Veel parem aga, tee pool liitrit välja!"

Nii kiiresti, kui üldse jaksasid, põgenesid igavesed suvitajad moraalselt laostunud sipelgaarmaada eest üle piiri. Sel hooajal ei läinud nad enam kordagi Ainažisse. (lk 200–201)

Artiklid

Nagu me teame, pole loodus ei hea ega halb, ei naljakas ega traagiline. Loomariik kui osake loodusest seega samuti mitte. Loodus on loodus, tema toimib — tema on. Oma suhtumised, aktsendid, võrdlused, sümbolid, ülekanded, hirmud, õnned on loodusele andnud inimene.
Nagu näiteks šaakalgi sümboliseerib raisakull inimese (seega ka inimeste loodud kirjanduse) jaoks midagi võigast, paha ja alatut. Aga looduse seisukohalt on raisakull niisama süüdimatu nagu ükskõik milline teine objekt (sinilill, siil, munakivi, hõbepaju, mereahven jne.). Ta täidab vaid oma funktsiooni. Raisakulli funktsiooni seega.
Nimelt on püstitatud eeldus, et ka (inimese loodud, ehitatud, kindlustatud) bürokraatia on ajapikku saanud millekski väga iseeneslikuks, on muutunud osakeseks loodusest endast, seega automaatselt ka millekski üsna paratamatuks ja täiesti süüdimatuks. Või veelgi täpsemalt: selle romaani loodus, selle romaani maastik ongi bürokraatia ise, ja selles tegutsevad täie endastmõistetavusega nii raisakullid kui ka näiteks varblased või vanad varesed. Miks ka mitte?
Tolle artikliga seoses meenus 19 aastat tagasi "Noorte Hääles" ilmunud sõjakas retsensioon, kus Enn Vetemaa "Monumenti" käsitleti ei kuidagi teisiti kui naftaliinilõhnalise uudisteosena. Mäletatavasti tekitas too artikkel meie oludes enneolematu poleemikatormi. Nüüd on "Monument" oma kunstiväärtused ajas (ja paljudes keeltes) ammu kinnistanud...
Päris kõrvupidi pole "Monument" siia arutlusse siiski tõmmatud. Väärib võrdlemist Sven Voore ja Max Savi maailmapilt, väärivad võrdlemist muutunud foonid. Ja küünilisuse astmed. Sven Voore teadis, et on küüniline ta, isegi kannatas selle all. Max Savi jaoks on see kuues või seitsmes meel, ja päris loomulik, et oma meeleorganeid ei saa inimene hukka mõista, haistmise või nägemise pärast kannatada.
Minu meelest on teose selgrooks ennekõike stiil. Maha märgitud juba Jõerüüdi luules, teoks tehtud lühiproosas, põhielemendiks saanud selles raamatus. Võime ju vaielda, kas stiil on primaarne või mitte, aga stiilist ei pääse me kuhugi. Stiil tähendab kunsti. Stiil või stiilipuudus määravad andekuse või andetuse. Aga antud juhul kannab stiil maailmavaadet (ligilähedaselt näiteks kujutava kunstiga). Jahetäpset, valusat, lõikavat.
- Teet Kallas, "Raisakulli süüdimatus", Sirp ja Vasar, 4. märts 1983, lk 6 (arvustus Jaak Jõerüüdi teosele "Raisakullid", 1982)

Egoismi ja moraalituse keemilise reaktsiooni tulemusena on meie atmosfääri vist tõesti kogunenud teatav mass negatiivset energiat.
- Teet Kallas, "Meie enese mustad välgud", Sõnumileht, 8. juuni 1996, lk 15

Pigem tasuks uurida võimalusi, kuidas südalinnas kihutavaid sõiduautosid sealt veidigi kaugemale suunata. Võimalik muidugi, et rallisõitjana tuntud Lepiksonil on asjadest oma spetsiifiline arusaam. Tema ju trammiga tööle ei sõida. Nii või teisiti: tramm kuulub lausa igiomaselt Tallinna juurde ja seda peavad respekteerima ka kiiresti vahelduvad linnapead. Et ei sünniks vanasõna: "See linnapea, kes tahab Tallinnas trammi likvideerida, lastakse varsti lahti."
- Teet Kallas, "See linnapea, kes trammi tahab likvideerida...", Sõnumileht, 12. detsember 1996, lk 6

[Ajakirja Vikerkaar venekeelsest väljaandest 1986–2006:] Raduga oli ilmselt ainus venekeelne väljaanne maailmas, kus on algusest lõpuni rahulikult ja ilustamata jutustatud Eesti okupeerimise lugu MRP-st alates ja brežnevliku venestamisega lõpetades.
- Teet Kallas, "Kas teate, kui vähe nendega räägitakse...", Postimees, 5. mai 2007

Välislingid