Mihkel Tiks

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Mihkel Tiks (sündinud 11. juunil 1953 Rapla alevi kodanikuna) on eesti kirjanik ja endine korvpallur, "persehari", nagu allakahemeetriseid korvpallureid südamlikult nimetatakse. Ta omandas Tartu ülikoolis eesti filoloogi hariduse ajakirjanduse erialal.

"Korvpalliromaan"

Mihkel Tiks, "Korvpalliromaan", Tallinn: Tänapäev, 2020 (esmatrükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1985)

Esimene osa. "Mängu algus"

10.

• "Mina ei saa aru," käratas siis Relli rätikut käest visates, "kui te ei taha karikat saada, siis oleks võinud kohe turniiri alguses öelda! Poleks tasunud üldse lolli mängima tullagi!" Suurmeister saatis verise pilgu üle küürakil selgade. "Renke – neli viga, Peterson – neli viga!" kärkis ta sõrmedel mehi loendades. "Kelle vastu te neid vigu raiute? Ma ei saa aru, kuidas on võimalik poisikeste vastu neli viga teha?"

Vigaderaiujad olid ametis põrandaplaatide kokkulugemisega. Relli tõusis püsti ja hakkas ketsi ninaga põrandat tonksima.

"Ühed" – ta puuris pilguga Renke turja – seisavad keset platsi nagu kusepostid ja raiuvad lolle vigu. Teised" – Relli tegi ebamäärase liigutuse Talvari suunas – loobivad nagu sitta vastu seina." Suurmeister jäi hetkeks vait, justkui oleksid sõnad korraga meelest ära läinud, ning jätkas siis teisel toonil ja nagu teisest kohast: "Viskevõistlusel on plats imeviskajaid täis, aga mängus pole ühtegi järel. Ja lagunebki mäng nagu sitt vee peale laiali!" Süljelarakas kuulutas suurmeistri sõnavõtu lõppenuks. (lk 89-90)

• Lõpuni jäi kümmekond minutit, kui saabus minu tund. Ka Peterson tegi viienda vea ja viimane varu läks mängu. Peale minu olid väljakul Relli, Franski, Jürgenson ja Olman – neli tagamängijat pluss teine tsenter. Üldiselt võttes võimatu koosseis. Ründeteravik oli endiselt Relli. Rootslased katsid teda kahe mehega, jättes mind vabaviskekaarele, "nulli otsa" täiesti vabaks. "Viska, ära karda!" karjus Relli palli mulle söötes. Viskasin ja seadsin viigiseisu jalule. [---] Mängu lõpuks oli minu arvel kaksteist punkti. Balti karikas oli meie. (lk 90-91)

Teine osa. "Keset mängu"

2.

• Väike Illimar tahtis saada korstnapühkijaks, Mauno Koivisto autojuhiks, mina korvpalluriks. Need kaks ei saanud, mina olin järjekindlam. [---] Teise kooliaasta talvel aga alustasin õppimist vastavatud spordikooli korvpalliosakonnas. (lk 119)

Kolmas osa. "Mängu lõpp"

1.

• Uueks laagripaigaks valiti Pärnu. Oma teeneid pakkus kohalik jõukas ehitusfirma, kust sportlaste käsutusse anti spordisaal, ühiselamu ja söökla. [---] Et ühiselamu voodid olid mõeldud tavalist kasvu inimestele, siis esitas ettenägelik peremees kohalikule mööblivabrikule aegsasti eritellimuse kuueteistkümne mittestandardse magamisaseme tegemiseks. Paraku jäid korvpallimängijate, nende tulevaste asemete ning tubade mõõtmed täpsemalt kooskõlastamata. Mööblitootjad täitsid tellimuse tubli materjalimahukusega ning igasse tuppa ettenähtud neli hiidkušetti mahtusid hädavaevu uksest sisse. [---] Ette rutates olgu öeldud, et edaspidi spordilembese ettevõtte külalislahkust kasutanud iluvõimlejaid ning jalgpallureid võis ühele ainsale asemele põigiti mahutada terve võistkonna. (lk 173)

8.

• Esimese viske tegin päris korvi alt, kindla peale. Viskeõnne ei tohtinud narrida. Panin siis palli käest, hingasin sügavalt ja alustasin sörki ringiratast ümber väljaku. See osa treeningust oli kõige ebameeldivam. [---] Nüüd huvitas mind rohkem küsimus, mis pagana pärast küll uuemal ajal põrandalaudu otse betoontaladele paigaldatakse. Miks peavad minu jalad alati ehitaja peale mõtlema? Miks mitte vastupidi?

Higi sai lahti kiiremini kui põlved korda. Vaata, et väsid enne ära, pilkasin varbseina ääres kükke tehes. Pikapeale, märkamatult oli tulnud omaks võtta uus taktika: nüüd pidin püüdma mitte paremaks saada, vaid võimalikult aeglaselt kehvemaks jääda. Kuid seegi ülesanne oli märksa raskem kui noores eas areneda; aastast aastasse tuli üha rohkem pingutada, et püsida enam-vähem paigal.

Saali saabusid Saveli ja Loo ning hakkasid hüppelt viskama.

Mängu algkiirus tundus liiga suur. Katsin Savelit. Surusin teda jõhkralt, pikem vastane ei tohtinud palli saada. Küünarnukid, puusakondid, põlved pidid talle mõista andma, et minuga pole nalja. Kuid kogu mu surve osutunuks blufiks, tarvitsenuks Arvidil vaid mõni kiirem spurt teha. (lk 238)

"Poiss sai 50"

Autobiograafiline sari, mis sai 2010. aasta Tänapäeva kirjastuse romaanivõistlusel eripreemia. Osad/köited: "Mängumees", "Elumees", "Ärimees", "Muidumees". Tallinn: Tänapäev, 2010–2012

"Mängumees"

Mihkel Tiks, "Mängumees", sari: "Poiss sai 50", Tallinn: Tänapäev, 2010

"1959 Vabaduse magus koorem"

• Tuli tunnistada, et veenvaid argumente lasteaiast koju jäämiseks polnud kusagilt võtta. Nii ei jäänudki üle muud kui pöörduda aga jälle vanade, ajaproovile vastu pannud vahendite juurde. Jonn ja mangumine. Mangumine ja jonn. Nende klassikaliste relvade eeliseks oli see, et need mõjusid vahetult tunnetele. Mis teadagi on hoopis tõhusam kui mõistuse kaudu juhtimine. Ja neid kangeid rohtusid järjekindlalt pruukides, oskuslikult doseerides ja õigel hetkel sisse andes võis suure tõenäosusega loota, et varem või hiljem viivad nad soovitud tulemuseni. Sattudes nende meetodite oskusliku valdaja läbimõeldud rünnaku alla, ei mõtelnud ohver enam ei lasteasutuse eelistele ega olukorraga home alone kaasnevatele ohtudele, vaid üksnes sellele, kuidas omaenda vaimse tervise rüüstamisele ometi kord piir panna. (lk 60)
• Aeg aga rühkis peatumata edasi ja nii jõudis ükskord kätte ka see päev, mil õpetaja T. lahtise peaga poisil tuli karedad vormiriided selga ajada ning üldise koolikohustuse täitmisele asuda. Äärmiselt ebameeldiva üllatusena aga erines too uus kool täielikult talle hästi tuntud lõbusast paigast. Igatahes mitte vähem kardinaalselt kui lasteaed äsjasest vabadusest. Muretu lapsepõlv sai ühe ropsuga läbi. Algas mingisugune hoopis teine, vaevane elu, millist ta polnud oma kõige jubedamas unenäoski näha osanud. (lk 64)

"1960 Sõprus"

• Ja kuna asjalood nii olid, siis pidi sõprade eest ka hoolt kandma. Hinnetepanek oli tarvis oma kontrolli alla võtta, tähtsamatel vihikutel silm peal hoida. Hoolega jälgida, et emal mehhaanilise töö käigus kogemata mõni näpukas sisse ei lipsaks. Et pedagoogil suures parandamishoos individuaalne lähenemine õpilasele meelest ei läheks. Selleks tuli seista samas kõrval laua ääres, lugeda vihiku pealt, kelle "Exercises" parajasti läbivaatusele läks, ning enne jaole saada, kui armutu käsi tööle numbri alla jõudis vedada. [---] Kui aga sinise sekka korraga punaseid kõverikke ja lehekülje servale ohtralt kriipsukesi ja linnukesi siginema hakkas, siis polnud enam aega raisata, vaid pidi kähku sekkuma.

Ja sel hetkel läks tõelist meisterlikkust vaja, sest hindepanek oli delikaatne küsimus. Asi puudutas ju õpetaja eetikat. Kolme asemel näiteks viit välja rääkida polnud vähimatki lootust, sellega ei oleks ükski pedagoog nõus. Ka kahelisest tööst rahuldava välja pigistamine või selge nelja viieks mangumine ei tahtnud enamasti korda minna. Kuid elu oma mitmepalgelisuses pakkus teinekord ka olukordi, kus karm hindaja lõi ise korraks kõhklema. Kas teha süda kõvaks ja panna kaks ära või piirduda seekord veel kolme miinusega? Oli see töö nüüd tugev neli (plusse õpetaja T. ei pannud, see polnud tol ajal kombeks) või siiski nõrk viis pika sabaga? Siin tuli arvesse terve kompleks tegureid, mis kõik võisid konkreetset hinnet mõjutada: õpilase isiksus tervikuna; tema maine koolis üldse ja senine renomee pedagoogi enda silmis (kas oli tegemist tugeva või nõrga õpilasega, kui mitte just priimuse, siis vähemasti püüdlikuga, või siis jälle vastupidi, andeka, aga laisavõitu tüübiga jne. jne); õpilase distsipliinitunne, hoolsus ja käitumine; tema aktiivsus tunnis; momendi hinneteseis; veerandi lõpuni jääv aeg, klassi üldine tase ja palju-palju muud. Kes ütleks, mis oli käesoleval juhul pedagoogiliselt õigem, õpilast stimuleerivam? Hindamine oli peenike kunst. Pisiasju siin polnud ja midagi ei saanud kahe silma vahele jätta. Ühesõnaga, fortuuna kaalukausid lõid korraks kõikuma ning just sel momendil oskuslikult sekkudes võis neid sõna jõul õiges suunas kallutada.

"Mis sa Andresele paned?" nõudis poiss ema käest tungivalt, märgates oma kõige suurema sõbra vihikus paari kahtlaselt punast kohta.

"Kaks viga," teatas karm hindaja kahetseval toonil. "Viit ei saa panna."

"Need pole ju suured vead!" katsus laps õnne.

"Andres on tark poiss," jäi pedagoog endale kindlaks. "Ta võiks rohkem vaeva näha."

"Viis miinus!?" [---]

"Kui ma Andresele kahe veaga viie panen, hakkavad teised nurisema." Õpetaja hinges võitles õiglustunne emaarmastusega.

Poisile aga oli sõprus tähtsam kui tõde ja õigus. (lk 67-68)

• Aga viimane kord sõbra pool külas viibides oli tulnud talle nõu anda koguni pruudiküsimuses. [---]

Mis asi on pruut, seda teadis igaüks. Õigel mehel pidi alati pruut olema. Saunanainegi oli selle vastu huvi tundnud, enne kui limpsi kätte andis. Igatahes oli see teema inimeste jaoks tähtis. Pruudiks peeti tavaliselt mõnda saledamat tüdrukut, kellest oldi kõige rohkem sisse võetud. Ja talle püüti seda ka mõista anda ja üldse igatemoodi läheneda. Kuigi võis olla ka nii, et tüdruk ei osanud ise aimatagi, kelle süda tema pärast parajasti lõõmas või et ta üldse kellegi pruut oli. [---]

Sõber koukis kusagilt karbi põhjast välja koltunud ja lokkivate servadega klassipildi ning ütles:

"Otsi üles!"

Poiss takseeris pisikesi mustvalgeid udukogusid kriitilise pilguga ning vajutas lõpuks näpu oma meelest kõige sarmikamale kujule tüdrukute rivis. Andres ohkas.

"Vaata siia," ütles ta murduval häälel ja osutas väiksele kahvatule figuurile, keda poiss ei pildil ega koolis tähelegi polnud pannud.

"Kas see on sinu pruut?" küsis ta veidi ebalevalt.

"Eks ole ilus tüdruk?" nõudis vanem.

Poiss läks akna alla suurema valguse kätte, uuris hoolega pilti ja lausus siis nii tunnustavalt kui suutis:

"Pole viga."

Suurtel oli vahel imelik maitse, kuid teise valikut tuli tunnistada. Sest sõprus sai püsida ainult vastastikuse austuse ja lugupidamise tingimustes.

Ja sõprus püsis. Nii et aasta pärast, kui poiss omaenda kooliteed alustas, ei tekkinud kahtlustki, millise abituriendi käe otsas marsihelide saatel aulasse avaaktusele sammuda. Selline oli traditsioon ning Andreselt oli hea kindel tunne teatepulka üle võtta. [---]

Kuid järgmisel kevadel viisid sõprade teed lõplikult lahku. Üks jäi veel kümneks aastaks koolipinki nühkima, teine aga läks ära Tallinna. Polütehnilisse instituuti, korvpalli mängima ja õppima. Teda ootaski ees hiilgav karjäär. Mitte aga sportlik, nagu sõbrad uskunud ja lootnud olid, vaid hoopis akadeemiline. Õpetaja T-l oli õigus olnud, Andres oli tark poiss. (lk 69-70)

"1961 Massikommunikatsioon"

• Kui õpetaja T. koolist koju jõudis, oli tema poja pea juba kinni õmmeldud. Valge marlikera seest vaatasid välja ainult näolapp ja kaks harali kõrva, mida paks side peast eemale koolutas.

"Kas sa tšarlestoni oskad tantsida?" küsis ahvipoiss tervituseks ja pani muusika mängima. Seda plaati oli ta ammust aega jahtinud. Juba oli hakanud lootuski kaduma, et tšarlestoni üldse olemas võiks olla. [---]

"Oskad siis või?" nõudis tantsuhuviline invaliid ja keeras muusika valjemaks.

Kimeda häälega lauljatar nõudis oma vanaemalt samuti, et see talle tantsu õpetaks, ehkki muudest sõnadest peale tšarleston, baabuška ja tantsevat polnud aru saada. [---]

Tšarleston oli uus ja väga moodne tants. Iga päev peale tunde, kui Abramson Mare oli jaamabussi peale ära saadetud, viisid jalad kohe iseenesest majatarvete poodi. Aga mida polnud, seda polnud. [---] Kuni korraga täna, kujutage ette, just natuke enne seda, kui Jürka ta vastu kultuurimaja seina virutas, oligi tšarleston müügile tulnud. Hea veel, et plaat terveks jäi. (lk 71)

• "Tšarlestoni oskad siis või?" küsis poiss, ise enam õieti lootmatagi.

"Mida? Ah tšaalstoni!" lõi õpetaja T-l äkki klaariks.

"Tšarlestoni," täpsustas poeg tantsu nimetust.

"Ei no miks ma tšaalstoni ei tea!" hüüdis ema rõõmsaks muutudes. "See on ju väga vana tants. Seda tantsiti siis, kui mina noor olin." (lk 73)

"1965 Tõe tund"

• Eesti-suguses kääbusriigis võrsus andeid harva. Mõnel aastal sündis neid paar tükki, teisel aga ei tulnud ühtegi. Kuid siis korraga, ime küll, pakkus üks aastakäik äkki terve meeskonnatäie häid mängijaid ja jäi ülegi. Ning just poisi sünniaasta – 1953 – paistis noorte korvpallitalentide poolest eriti helde olevat. Vabariigi noortekoondisesse pääsemise eest võitlesid lisaks Soku õpilastele veel nelja spordikooli – Mere-, Kesk- ja Kalinini rajooni ning "Kalevi" poisid. Väga tugev meeskond oli ka Kohtla-Järvel, üksikuid häid poisse leidus Paides, Pärnus ja isegi Kilingi-Nõmmel. Ja nagu needus, juhtusid enamiku meeskondade liidrid olema ka lühemat kasvu nagu Rapla poisski. Nii et konkurents oli nagu NBA-s ja iga tagamängija koha pärast meeskonnas käis eriti tihe rebimine. Õiglase ja ausameelse Soku põhimõte koondise komplekteerimisel aga paistis lihtne olevat: kes laagri lõpuks veel elus on, see sõidab Riiga Balti karikaturniirile. Kes selleks ajaks juba surnud on, seda Eesti koondisse ei võeta. (lk 144)

"1971 Kuu ja kuuepennine"

• Lõpuõhtul tõmbas keskmiselt haritud küps indiviid oma nina täis, lõhkus ära internaadiukse, mille taha tema pruut mingi poisiga oli varjunud, ning jättis siis igaveseks maha vana koolimaja, kus tal õpetaja lapsena kõigist oma klassivendadest ja -õdedest kauem käia oli tulnud. Pidulikule lõpetamisele järgnenud ülerajoonilistel suvepäevadel (mida kutsuti ka võsaleeriks) pakkus ta naaberkooli tüdrukute telgis mingile kõhnale plikale kolme rubla ja koos sellega võimalust meistersportlasega ühte heita, ei teinud aga äraütlemisestki suuremat numbrit. Tuule tiibadesse saanud noort meest kodukandi asjad enam ei morjendanud. (lk 211–212)

"1973 Need kolm kaunist sõna"

• Toda hämarat keldrikonkut jagas tippkorvpallur kahe teise spordimehega. Ühe tundmatu vasaraheitjaga, kes haises, ja tuntud odaviskajaga, kes lõhnas, sest temast oli saanud veelgi kuulsam spordiarst, kes käis Nõukogude Liidu kümnevõistlejate koondisega sageli välismaal. (Aga välismaa, see oli kõige muu hulgas ka "Lux" ja "Rexona" lõhnaseebid, peenikesed after shave’id, kaenlaaukudesse ja mujale piserdatavad deodorandid nagu "Playboy" jmt. jpt. jne. etc.). Sellest lõhnavast ja oda pilduvast arstist sai edaspidi veel mõndagi: abilinnapea, parlamendispiiker, eurosaadik, peaaegu president ja mis kõik veel. Ainult võlurit temast ei saanud. Aga kõike ei saa ju ka ühelt inimeselt nõuda. (lk 288)

"1975 Kes on kolmas kaitsja?"

• Kui platsile pääsemise küsimuses oli vähemasti formaalne otsustamisõigus treeneril, siis varumehe isiksuslikku sobivust ei saanud jätta Augusti ega ammugi mitte Kolaka kehva inimesetundmise hooleks. Siin olid valikureeglid rangelt paika pandud ning pretendent pidi tingimusteta vastama kinnitatud standardile, ehk nagu seda tol ajal kutsuti – gostile (гост = ГОсударственный СТандарт; riiklik standard, iga toote või teenuse jaoks väljatöötatud ja kehtestatud mall, millele kõik asjad NSV Liidus vastama pidid, aga mitte miski ei vastanud). (lk 376)
• Niisiis ei taganud Kolmanda Kaitsja kõlav nimetus ega väärikas staatus iseenesest veel mingit tõusu meeskonna hierarhias, kuid oli siiski tulevase võimaliku edutamise eelduseks. Umbes midagi kompartei keskkomitee büroo liikmekandidaadi sarnast, kellel oli vaja vaid mõne bürooliikme surmatunnike ära oodata ja jõudiski aujärg tema kätte.

[---]

Kõrgharidus või selle poole püüdlemine oli kohataotleja juures kui mitte just välistav tegur, siis igal juhul tugev miinus. Intelligents on igas sootsiumis alati olnud kõhklev ja kõikuv element, eriti just ajaloo pöördelistel hetkedel, kui läheb vaja meelekindlust ja raudset distsipliini. Nagu näiteks tasavägise mängu lõpuminutitel. Siis hakkab endas kahtlev intelligendike kätt väristama, teeb püksid täis ja paneb kogu mängu pikalt – kui ta muidugi sel otsustaval hetkel mingi ime läbi platsil juhtub viibima.

Üleüldse kaasnes haridustaseme tõusuga meeskonnavaimule kahjulik isepäisus. Kool teeb ju hobusevargaks, see oli vana tõde. (lk 377)

"1977 Mängumehe viimane elu"

• Ühesõnaga … RAPP. Российская Ассоциация Пролетарских Писателей⁷⁵. Rõhutasid kunsti klassiolemust. Oli vaid proletaarne või mitteproletaarne kirjandus. Suund oli tähtsam kui meisterlikkus. Loomingus kujunes peamiseks võitlus stiihiaga. Esikohale asetati distsipliin, kilbile tõsteti oma mina suretamine. Sündis nahkkuues võitleja stampkuju … (lk 448)

_____

⁷⁵ Ülevenemaaline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon (vene k.).

• Vasak kunstirinne osutus aktiivseks rühmituseks, esines manifestide ja muude aktsioonidega. Püstitasid loosungi ""Jah!" tehismaailmale!". Ilus on see, millel on inimese organiseeriva käe jälg. Võitlesid looduse ja stiihilisuse vastu. Harmoonilise inimese vastu. Psühholoogia vastu. Üleüldse kõige isikliku vastu.

"Kellele läheb korda isiklik armuvalu? Tähtis on võitlus!" kuulutas Vladimir Majakovski, kes oli nende tulevikuinimeste ninamees. Kirjandus pole mitte tegelikkuse peegeldus, vaid võitlusrelv. Tuhkagi sa mingit armuvalu seal keset võitlust tunned! Tormad aga ummisjalu platsile ja kukud seal punapäist välku ahistama. Võitlus stiihiaga … Eriti veel kui Sokk su kohe algviisikus sisse paneb, nahkkuues trummimehega paaris. (lk 449)

"1978 Suured manöövrid"

• Elu jätkas oma kulgu rangelt loodusseaduste järgi. Suvi koosnes peamiselt vihmasajust, mis tõotas kogu kartulisaagi mädandada ja eesrindliku põllumajandusvabariigi maine põhja viia. Kuid operatsioonist toibunud üliõpilasele ei läinud see korda. Ta pani punkti oma diplomitööle, mille kallal ammust aega treeninglaagrites higistanud oli ja mille teema "Algused erinevates ajakirjandusžanrides" oli mõneti sümboolnegi, sest tal polnud õrna aimugi, mis žanris algus see teda ennast ajakirjanduspõllul ees ootab. Diplomitöö juhendaja, kateedrijuhataja professor Peegel saatis omapäi pusinud üliõpilase kaitsmisele julgustavate sõnadega: "Ise tegid, ise kannatad." Üleni karva kasvanud ja pigem äranälginud Carl Robert Jakobsoni kui nõukogude sportlast või ajakirjanikku meenutav metslane sai kätte oma elu kõige väärtuslikuma diplomi. Sellel seisis kirjas, et poiss on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonna filoloogi-toimetustöötaja kvalifikatsiooniga. Oli kulunud küll seitse aastat, kuid vana õpetaja T. võis sellegipoolest oma lahtise peaga poisi üle uhkust tunda. (lk 506)
• Varakult keskhommiku paiku majja jõudes luges toimetaja teadetetahvlilt kuulutust, et tulemas on komsomoli aruande-valimiskoosolek, millest osavõtt oli komnoortele kohustuslik. Nagu välja tuli, tegutses televisioonis turniirisaatele lisaks rohkearvuline komsomolirakuke ja peeti isegi koosolekuid. [---]

Telemaja komsomolipere polnud uue komitee valimisega veel kuigi kaugele jõudnud, kui poiss kuulis äkki ka oma nime välja hõigatavat. Ühe kandidaadina teiste seas. Ta ei suutnud oma kõrvu uskuda. Teda tahetakse komsomolibüroosse valida? Kuidas on see võimalik? Mis õigusega? Kes lubas? Ilma tema endaga rääkimata? Seltsimehed, mis siin üldse toimub? [---] Miks nad siis teda selle jama sisse tõmbavad? Kas keegi tema nõusolekut küsis? Ei, tema ikka küll ei hakka … Kuradile mingu! Ta võib ka üldse mitte enam tööle tulla …

Siseheitlus oli lõppenud põhimõtete võiduga. Aga kahjuks liiga hilja. Kuni tema ajukäärud asja vaaritasid, olid käed juba püsti aetud. [---]

Pärast koosolekut jäi üdini vapustatud inimene tühja saali omaette istuma. Juhtunud oli midagi uskumatult vastikut. Aus nimi oli ära määritud, puhas hing räpaseks tehtud. Коммунистический союз молодёжи! [---] Ja nüüd – ka sina, Brutus! Sina, kes sa kogu teadliku elu seda värki jälestanud olid. Oma südames kõiki neid režiimile lojaalseid põlastanud. Enda mahamüümist kõrgilt halvaks pannud. Sina, kes sa lugesid "Gulagi" käsikirja ja tõid salakaubana sisse "Die grosse Wende des Sozialismus"! Kes sa lauluväljakul rahvale tõde kuulutasid ja oma hulljulgusega Eestile vabaduse tõid! Hiilgava triumfikäiguga poliitikaareenile astusid … Ja mis toimus tegelikult? Esimesel kokkupuutel eluga astusid lihtsalt nagu vasikas sita sisse … Nagu sa said, nii lasid ennast selle ebainimliku masinavärgi teenistusse värvata. Ilma piuksugi tegemata. Mida ühelt kommunisti pojalt oodata võiski! Käbi ei kuku ju kännust kaugele … (lk 513)

• "Räägi mulle ka, mis sa seal televisioonis üldse teed," ilmutas õpetaja T. elektroonilise pressi saladuste vastu huvi. Televiisor oli ju moodsa aja leiutis, mida tema nooruses ei olnud. Aga vanainimese uudishimu pidi rahuldamata jääma. Pojal polnud tahtmist teletööst rääkida.

"Sina pole kommunist või?" lendas hoopiski sapine küsimus ema suunas.

"Mina? Oh ei!" vastas ema õnnelikult naeratades, et poeg temaga juttu tegi. "Mind pole niisugused asjad kunagi huvitanud. Kuidas sul selline mõte korraga pähe tuli?"

"Tuli lihtsalt."

"Sinu isa oli poliitikast alati väga huvitatud," teatas ema iseäraliku hellusega hääles. "Tema astus juba noorena parteisse."

"Seda ma tean jah."

Õpetaja T. lõpetas nõude kuivatamise ja tuli tuppa. Suhtlemine pojaga paistis täna vedu võtvat.

"Ta valiti alguses isegi rahvasaadikuks."

"Mis rahvasaadikuks?"

"Sellesse … kuidas seda tollal nüüd nimetatigi … riigivolikogusse."

"Minu isa? Millal??"

"Eks ikka neljakümnendal aastal, kui riigipööre tuli."

"Mis sa nüüd ajad!? Seda küll ei saanud olla!"

"Kuidas ei saanud? Sinu isa valiti Kolga-Kõnnu vallast Toompeale rahvasaadikuks. Seda aega mäletan ma veel väga hästi. Kas sa seda siis ei teadnud?"

Vastust ei tulnud.

"Sinu isa oli alati hästi aktiivne," kiitis ema. "Ja poliitikast juba noorena väga huvitatud." (lk 515)

• Noortesaadete toimetaja hakkas aega surnuks lööma sellega, et asus kirjutama näitemängu. [---]

Tegelikult polnud ses idees midagi originaalset. Samasugusele otsusele jõudis näiteks ka ajakirja «Вестник пароходства» ("Aurulaevanduse Teataja") töötaja Maksudov, Bulgakovi teatriromaani peategelane, kes analoogilistel ajenditel öösiti romaani kirjutama hakkas. Millest lõpuks samuti näidend välja tuli. (lk 519)

• Ainuke häda oli selles, et näitemäng kippus õige pea valmis saama. [---] Ning värske šedööver rändas draamateatri uue peanäitejuhi ja suure korvpallisõbra Richard Kolmanda töölauale. Poiss aga jäi põnevusega ootama, kuidas päritud literaadigeenid oma töö ka teinud olid. Oleks, et Mikiver selle kas või vana tutvuse poolest tüki lavastada võtaks! Küll siis korvpalluri nimega näitemängul juba minekut oleks. Publik jookseks võib-olla teatrisse samamodi tormi nagu "Kalevi spordihalli. Ja kopikas (viis protsenti kassast või palju see autor saama pidigi?) pudeneks inimesele edaspidi niisama ilma tööta pihku. [---]

Vaene mees ei tulnud selle pealegi, et juba ammu enne teda olid miljonid grafomaanid üle terve ilma just selsamal viisil lootnud leivateenimise needusest pääseda. Eks jätkanud ta enda isagi veel vanuigi oma optimistlike rahvatükkide treimist, matmata poolpimedast peastki lootust Eesti tähtedevaeses dramaturgiataevas särama lüüa. Ja nüüd oli poeg isa saabastesse astunud. [---]

Õige pea selgus, et isa literaadigeenid olid pojale liigagi hästi üle kandunud. Mikiveri korvpalliarmastus ei pidanud proovile vastu. Teleajakirjaniku näitemäng, millel polevat dramaturgilist vedru sees, sai ilma vähimagi vennaarmuta välja praagitud. Ja äpardunud toimetajat haaras veelgi suurem masendus kui enne. Mis elu see küll oli!? Üks ebaõnnestumine teise järel ja loodetud õnnest mitte haisugi. Jää elu lõpuni sinna "Aurulaevanduse Teatajasse" komsomolivärki ajama. (lk 520–521) [Vikitoimetatud: tüki]

"1979 Metsade rüpes"

• Vanadest oli jäänud rivisse veel ainult kaks meest – Onu ja Batka. Aga noodki seisid ühe jalaga juba haua äärel. Esimene tõmbas oma vigase põlve igaks treeninguks nahkrihmade ja metalloradega kinni nagu proteesi, kuid liipas sellele vaatamata, ei saanud valu pärast õieti hüpata ning muutus kibestudes järjest onumaks. Kunagisest võimsast mängumehest oli järel üksnes hale vari. Teine vanema põlvkonna mängija Batka ehk Vjatšeslav Filatov seevastu tegi ainult sellist nägu, et on millalgi kõva mängumees olnud. Pikakasvuline Batka oli alles täiskasvanuna avastatud ja liiga hilja palli mängima õpetatud. Tema pallikäsitsus jäi üsna krobeliseks, mänguoskus puudulikuks ja ka inimesena oli ta pesuehtne eestivenelane, Kriksiga ei andnud võrreldagi. Puudulikke oskusi korvas Batka oma tahtelis-moraalsete omaduste demonstreerimisega, konarlikku tehnikat toorusega ning laiskust kisa ja õiendamisega.

[---]

Oli vaid lähema aasta-paari küsimus, mil nemadki pillid lõplikult kotti panevad. Üks, tõsi küll, vaid selleks, et mõne aja pärast uuesti nagu fööniks tuhast korvpallitaevasse tõusta, kuid mitte enam mängija, vaid hoopis treenerina. Uue meeskonna loojana, kelle karmi käe all algab eesti korvpalli uus tõus, mis viib päris tippu, kus "Kalev" koguni Nõukogude Liidu tšempioniks kroonitakse. Enamgi veel: vanemtreener Onu püstitab koos oma uue võimsa jõuga lausa hävimatu mälestusmärgi, sest sellest ajast peale jäävad eestlased igavesest ajast igavesti Nõukogude Liidu meistriteks. Seda tšempionitiitlit ei saa neilt mitte keegi kunagi võtta, sest järgmiseks hooajaks pole riiki enam olemas. (lk 531-532)

• Nähtavasti toimetas peas tegutsev kompuuter hiljem omapäi ja kustutas halbu tundeid esile kutsuvad mälestused lihtsalt ära. Mis nad inimest ikka ilmaasjata piinavad ja rahus elada ei lase. Palju tervislikum on mäletada, et oled kogu elu õiget asja ajanud ja koos teistega vabaduse eest võidelnud okupatsioonivõimu seestpoolt õõnestades. (lk 533)

"Elumees"

Mihkel Tiks, "Elumees", sari: "Poiss sai 50", Tallinn: Tänapäev, 2011

"1980 Lõpu algus"

• Maailma oli haaranud mingi rahutu käärimine, õhk oli täis elektrit. Ja kui Argentiina talunaine põllult veel neljakilose ämbliku leidis, siis ei jäänud enam kahtlust, et saatuslik äike on tulekul. Kas ammugi ennustatud viimnepäev või vähemasti maailmarevolutsioon. (lk 7)
• Lõpuks saatis autor oma teose parajasti väljakuulutatud draamakonkursile (ega siis teatrimaailmas ainult Richard valitsenud, küllap juba žürii kollektiivne mõistus tema vaimuannetele objektiivse hinnangu annab). Kuldmedal jäi küll tulemata, see jäeti kena kombe kohaselt üldse välja andmata, Strindbergi ega Ibsenit polnud seegi kord välja ilmunud (Tätte ja Kivirähk aga käisid alles lapsekingades, kui nad üldse sündinudki olid). Kuid hõbedaga pärjatud tööde kannul pälvis sportlaste ja tudengite elu kujutanud kirjatükk siiski ühe kolmandatest kohtadest. [---] Tüse pronksmedal vaimualal valmistas rõõmu nagu elu esimene medal ikka, mis aga kõige toredam – tema tükk pidi ka lavale tulema, ja mitte mõnes kultuurimaja näiteringis, vaid kutselises teatris, lausa "Vanemuises"! [---] Ta sõitis mängude vahepeal koguni oma vanasse kodulinna, et proovi vaatama minna. Piinlik oli küll kuulata, kuidas teised inimesed sinu väljamõeldud sõnu loomuliku häälega rääkida püüavad, igatahes tema kirjutatud tükk see enam ei olnud, isegi pealkirjast "Kaks silma" oli millegipärast "Lahtihüpe" saanud. Kuid autori nimi oli sama, proovid käisid ning mõte õhtust, mil tühjuse asemel viibib saalis seitsesada inimest, kes kõik peavad seda laval toimuvat kahtlast asja pealt nägema, kusjuures tema ise istub samuti publiku seas ega saa ka püsti karata ja minema joosta – selline perspektiiv täitis südame kõhedusega. Nüüd alles hakkas pärale jõudma, et kergel käel valmiskeedetud supp tuleb endal ka ära süüa. Rõõmust polnud enam jälgegi, mõte iga etenduse pealt autorile laekuvast seitsmest protsendist, mis nii suure saali puhul võis kena kopikas olla, asendus aimdusega lähenevast viimsepäevakohtust.

"Niimoodi võib dialoogi kirjutada küll!" kostis korraga pimedas saalis jube möiratus. Autori lähedale rida ettepoole prantsatas istuma sassis juuste ja kaela ümber keeratud salliga peletis, kes oma kottis silmadega nägi välja nagu mingi ooperifantoom.

"Ainult nemad ei oska seda mängida!" kriiskas teatrivaim lava suunas, kus tegevus sedamaid soikus ja ülemeelik tudengiseltskond soolasambaks tardus. Proovi ärarikkunud käratseja kordas öeldut natuke tasemini, käänas ennast siis ringi ja autor sai aru, et kohale oli saabunud Vana Hirmus ise.

"Ega näitemäng ei ole mitte süžee, vaid karakterid!" karjatas Kaarel Ird sülge pritsides ning küsis siis autorile rusikaga rindu tonksates: "Mis asi on teater?"

Teatris, oli see siis mis asi tahes, valitses hauavaikus. Näiteseltskond ja prooviga ametis olnud tehniline personal ootasid õhku paisatud küsimusele pingsalt vastust. Et ärakohkunud näitekirjanik selle võlgu jäi, mida teatrijuht ilmselt ka oodanud oli, siis jätkas Nõukogude Liidu rahvakunstnik ise.

"Teater … see on tõelised tunded … kujutletavates olukordades," kuulutas Vanemuise vaim kõuehäälel nii noorele näitetrupile, debütandist lavastajale kui ka algajale autorile. Ning seejärel, otsekui oleks teda ennast selle tõekuulutuse käigus tabanud ootamatu tundepuhang, lõpetas meeleliigutusest nutuse häälega: "Laske edasi." (lk 17-18)

"1981 Üleskäigutrepist alla"

• Ükskord olid tšehhid tahtnud endale isegi mereministeeriumi asutada. Sõitsid juba Moskvasse luba taotlema, aga Kremlis küsitud, et milleks teile mereministeerium, kui teil merd pole. Aga teil ju kultuuriministeerium on, vastanud tšehhid Moskva seltsimeestele. (lk 46)

• Kahekümne kaheksas suvi kadus eelmistele järele ning Pirita olümpiapurjespordikeskuses, kus kalevlased nüüd ennast uuteks meistrivõistlusteks küpsetasid, valitses taas absoluutne režiim. Õige toitumne koos polüvitamiinide ja teiste vajalike lisanditega. Regulaarne arstlik ja muidu kontroll. Üld- ja erimassaažid, taastavad saunad ja lõdvestavad ujumised. Kosutav uni ja sundpuhkus ("Paned ka puhkamist?" küsiti kaaslast keset päeva toas pikutamas nähes või mõnel protseduuril lõõgastumas kohates). Ja mõistagi – treeningud! Nii üldkehaline mahv kui ka palliväljak. Kaitsemängja ründetegevus. Tehnika ja taktika. Lihtsad sööduharjutused ja kombinatsioonide tulevärk. Katete tegemine ja kattest väljatulek. Läbimurded ja viskevõistlused. Mäng ühe korvi alla ja üle välja. Pluss muu igapäevane drill. Korvpall, nagu vanemtreener meestele teada andis, oli kord jooksu-, kord söödu-, kord viske-, siis jälle kaitse- või ründemäng. Ühel hommikul pöördus keskmängija Viktorov oma meeskonnakaaslase poole küsimusega:

"Miša, ega sa et tea, kas täna on söötude või katete päev?" (lk 46-47)

"1982 Olla või omada"

• Kuid paari päeva pärast, kui pressiesindaja kirjutas parajasti "Noorte Häälele" portreelugu taarakombinaadi eesrindlikust tündersepast, jõudis temani teade surmast, mis puutus kõigisse. Kogu maad haaras lein. Lahkunud oli inimene, kes oli väga kauaks elusse takerdunud, nii kauaks, et teade tema surmast ei tahtnud hästi pärale jõuda. [---] Ometigi tuli nüüd välja, et see ordeneid täisriputatud paksukulmuline monstrum, keda ajalehed ja ekraanid täis olid, oli siiski olnud lihast ja verest inimene, kellest surm jagu sai. Matuse otseülekandest võis igaüks oma silmaga näha, kuidas NLKP Keskkomitee peasekretär ja Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Leonid Iljitš Brežnev lamas puusärgis, näost kaame ja kerest kange kui pulk. Surnud mis surnud. Ehkki väga teistmoodi polnud ta ka elavana paistnud, kui ta oma kõnesid paberi pealt arusaamatu mõminaga maha luges. Aga ju nad seal ikka üle kontrollisid, et asi õige on. Igatahes uskumatu oli tõeks saanud, Ljonjat, kes nii paljudeks anekdootideks ainet oli andnud, ei olnud enam meie hulgas. Kõva kolksatus, millega kirst koos puusliku maiste jäänustega hauapõhja lasti, kostis Punaselt väljakult selgesti üle kuuendiku planeedist, aga võib-olla koguni üle maailma. Just nagu oleksid Kremli hauakaevajad meelega viimase aupaugu korraldanud, tahtes sellega märku anda, et üks ajastu oli otsa lõppenud ja uus algamas. Aga missugune? Kas võitlev-sotsialistlik või humaanne-kapitalistlik? Või ei muutu midagi ja kõik jääb vanaviisi? (lk 83)

"1983 Seoses üleviimisega teisele tööle"

• Ometigi ei tundunud kõige tähtsam isik teatrite valitsemisaparaadis olevat mitte selle juhataja, vaid hoopis vaneminspektor. Ametijuhendi järgi oli vaneminspektori rida kõik see, mis otseselt kunsti ei puudutanud – stange konksust ja afiši trükkimisest kuni aruandluseni külastajate plaani täitmise kohta. Tegelikult aga kuulus vaneminspektori haldusalasse kõik see, milles ta ennast pädevaks pidas, ja pädev oli elupõline vaneminspektor kõiges, mis vähegi teatrit puudutas. Eesti teatrielus ei sündinud midagi sellist, millega ta poleks üksikasjadeni kursis olnud, alates primadonna armuafäärist või rahvakunstniku viinaravist ning lõpetades lavapoisi tripperi või kostüümiõmbleja kassi surmaga. Etendustest endist rääkimata. (lk 92)

• Mittekoosseisulised tundsid teatrit läbi ja lõhki, olid vilunud kriitikud ja orienteerusid suurepäraselt ka teatripoliitika telgitagustes. Üks neist töötas põhikohaga noorsooteatris, kus oli peanäitejuhi paremaks käeks, teine oli hiljuti asunud provintsiteatrit juhtima, sest oli kutsumuselt lavastaja, ühtlasi aga kõige hämmastavam inimene üldse, keda teatrite valitsuse uustulnuk oma senise elu jooksul kohanud oli. Tolle mittekoosseisulise varumängija peas töötas teadlase aju, rinnus lõi luuletaja süda ja soontes voolas poliitiku veri. Kõik see kokku andiski Lavastaja, kelle režisöörikätt läks tarvis kord teatris, kord elus, kord mõlemas korraga, kus aga iganes leidusid lava ja osatäitjad. Ja kus asi Lavastajale endale parajasti pinget pakkus. Kui olid kitsad ajad, siis lavastas ta teatris, teatriliidus, teatrite valitsuses või asutas teatriajakirja. Kui aga ajad paranesid, siis laienes ta režissuur kultuuriminsisteeriumi, kultuurkapitali või poliitikalavale. (lk 95)

"1988 Inimene reedab revolutsiooni"

• Nõukogude pass, millest uhkusega rääkis Majakovski, kõlbas vaid isikute kodumaiseks tuvastamiseks, elukohast sisse- ja väljakirjutamiseks, perekonnaseisutemplite ja muu taolise riigisisese tarbeks. (Üdini korrumpeerunud Ukrainas, kus ma praegu, aastal 2011, neid ridu kirja panen, vaevlevad miljonid inimesed endiselt altkäemaksumaia bürokraatia küüsis, vormistades kuude kaupa endale välispassi ega oska uneski näha, et võiksid vaid ID-kaardi taskusse pista ja mööda vana Euroopat kommunismitondina hulkuma minna; oranži revolutsiooni maal ei ole kahekümne aasta jooksul midagi paremaks muutunud ega hakkagi muutuma.) (lk 286)
• "Aeg töötab meie kahjuks," oli Savisaar volikogu erakorralist istungit kokku kutsudes närviliselt teatanud. (Tohutu töökoormuse tõttu – rahvarinne pluss IME probleemnõukogu – elas ta nüüd ka nädalavahetustel oma "Mainori" kabinetis, saabus sageli alles vastu hommikut kusagilt Lõuna-Eestist või Saaremaa ringsõidult rahvaga kohtumast, tõmbas ainult puhta särgi selga ning asus isemajandamise töörühma koosolekut juhatama. Millal see inimene hinge tõmbas, jumala eest ei tea. Oktoobrirevolutsiooni päevil olevat keegi bolševikest, vist Dzeržinski, samuti tukastanud vaid viis minutit töölaua taga ja olnud uuesti vormis võitlust jätkama.) Rahvarinne pidi oma otsuste ja vajadusel ka aktsioonidega survet avaldama, sundides Eesti NSV Ülemnõukogu rahvuslike huvide eest välja astuma. (lk 292)
• Millega meil siis ikka nii väga uhkustada oli, et maailma ees rusikaga vastu rinda taguda? Tammsaare küll nii suur eestlane ei olnud kui mingi Velliste või Valk. Ka Savisaarele oli Eesti vaid vahendiks, millega terves Liidus perestroikat teha. Lavastajast rääkimata. Ja mis temasse endasse puutus, siis tulenes ta rahvuslus pigem vene survest kui mingist erilisest eestlaste armastusest. (lk 296)

"1989 Kaks õnne korraga"

• Kadalipp algas tulevasele trükisele kunstipärase näo andmisest, mille jaoks pidi leidma oskaja inimese, kes kullerile kavandi teeks, et aga toimetuse kunstnik ühtki tööd raha pärast teha ei võtnud, siis tuli otsida kedagi väljastpoolt maja. Valida olid seejuures kunstnik, arvutigraafik, kujundaja või küljendaja, mis kõik tähistasid sedasama oskustööd tegevat inimest, kuid tähendasid täiesti erinevaid asju. Kui õnnestus värvata mõni nii tagasihoidlik isik, kes ennast küljendajaks pidas, siis oli kirjastaja õnnega koos, sest töö sai tehtud enam-vähem õigeks ajaks ja suhteliselt mõistliku hinnaga. Kujundaja puhul pidid valmis olema kokkulepitust mõnevõrra hilisemaks ja märksa kallimaks teostuseks, kuid siiski oli veel hästi läinud. Arvutigraafik oli juba üsna pretensioonikas figuur, kes tegutses ikkagi veel maises ajas ja ruumis. Seevastu kunstniku otsa sattudes oli parem oma plaanist otsekohe loobuda. Too loomingulistes pilvedes hõljuv tegelane ei tundnud kella ega kalendrit, teda tuli kodust, ateljeest, Kuku-klubist, Soomest ja muudest vähem tõenäolistest paikades pidevalt taga otsida, paluda, meelitada, sõimata, koputada eestlase südametunnistusele ja kunstniku eetikale, kuid kõik oli asjatu. Ükski jutt ei aidanud, sajandale lubadusele järgnes saja esimene, tähtajad jooksid lootusetult umbe, töö oli aga ikka tegemata. Tellija vandus endale kõigi pühakute nimel, et olgu see viimane kord, kui ta midagi niisugust ette võtab, ja kui siis lõpuks mingi ime läbi oma bukletikese kujunduse kätte sai, oli õnnelik nagu laps, kuigi see, mis kunstnikukäe alt välja tuli, erines tellija soovidest nagu öö ja päev. (lk 329)
• Trükikoda ise oli ettevõte, mis oli loodud kindla eesmärgiga tellijad võimalikult kähku massihauda ajada. Trükiveakuradi süütutest tempudest oli nõukogude polügraafiatööstuses saanud ammugi kirjastajate põrgu. Koostööd selle sidusasutusega sai võrrelda ainult kroketimänguga Alice'i imedemaal, kus väravateks olid minema jalutavad sõdurid, pallideks siilid ja kurikateks vedela kaelaga flamingod. Kirjastaja ja trükikoja vahelises kroketis kehtis ainult üks reegel: mitte miski ei lähe nii, nagu kokku lepitud. Ükski tähtaeg ei maksnud midagi, ükski makett ei kõlvanud kuhugi, ükski slaid polnud küllalt kvaliteetne; kord ei töötanud värvilahutus, kord trükipress, kord puudusid klambrid, kord pakkenöör; tootmisosakond ei teadnud, mis toimub trükitsehhis; monteerijal polnud aimugi, millal retuššija talle töö üle annab; köitemasin kraapis, pakkeliin seisis, valmistoodangu ladu oli lukus, väravavalvur jooma pööranud, koristaja tagavaravõtmed ära pannud, tootmisdirektorit ei olnud majas ja peadirektor oli puhkusel. Ja kui õnnestuski mõni asjamees suure surmaga üles leida, siis too oli varustamise peal, et teadnud tootmises õhkagi ja temast polnud asja edendamisel vähimatki kasu. Eluliselt tähtis oli hoopis välja jõuda konkreetse töömeheni, jõuda iga inimeseni, nagu parteitööl alati nõuti. Kui isegi selle vabamaadluse tõeline raskekaallane – riiklik kirjastus – suutis oma vastase alles kolm kuud kestva võitluse järel seljatada ning ajakirjanumbri trükikoja lõugade vahelt lõpuks kätte saada, kuidas pidi siis kärbeskaalus olev eraettevõtja sihukese elaja vastu saama? (lk 329-330)

"Ärimees"

Mihkel Tiks, "Ärimees", sari: "Poiss sai 50", Tallinn: Tänapäev, 2011

"1992 Iseseisva elu õppetunnid"

• Oli selgemast selgem, et poolte inimeste koondamine tooks kaasa vana "Teater. Muusika. Kino" surma ja täiesti teise ajakirja sünni, aga võib-olla ei sünnikski pooliku ajuga enam midagi.

Aga teisest küljest – mida siis teha, kuiEesti Vabariigile käis nii luksusliku väljaande pidamine üle jõu? Mis võis keegi sinna parata, et stagnaaegne laristamine läbi sai ja karm eesti aeg sundis raha lugema? Betti Alver kirjutas küll ammugi, et vaim on vardas ja väntab härg, aga kas selles lõppude lõpuks midagi nii hirmsat oligi, kui üks ajakiri natuke vähem targaks, sügavaks ja vaimukaks muutus? Kui palju neid inimesigi üldse leidus, kes selles muusikateoreetilises kõrgpilotaažis orienteeruda suutsid? Või näiteks Barba või Grotowski loomemeetodite peensustesse süüvida viitsisid? (lk 145-146)

"1994 Lahkumine"

• [Ivi kirjast Mihklile:] Ma ei kavatse oma elus enam Tikside süüdistusi kuulata. Otsuste pärast, mis nad ise on teinud. Kus Ivi Herzlich elama hakkab ja kuidas, see on minu asi. Sinna ei ole Sinul asja, kuigi Astrid elab ka seal. Ma toon ta linnas kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta või toob keegi teine. Ma ei taha Sinu kolmekümmend tuhandet ka — pea endale.

Erakordse veenmisjõuga õnnestus romaanikirjanikul näidata, kuidas vermeile hõõrdunud kaelast visatakse pikki aastaid kantud ahistavad rangid ning sammutakse püstipäi iseseisvuse ja õnneliku elu poole. Tänapäeva naisel polnud ju kaotada midagi peale oma ahelate, võita aga terve maailm. (lk 241)

"Muidumees"

Mihkel Tiks, "Muidumees", sari: "Poiss sai 50", Tallinn: Tänapäev, 2012

"1995 Vabaduse magus koorem"

• Kuulda saanud, et peatoimetaja on hoopiski maale kolinud, tähendas Lavastaja omal sarkastilisel moel:

"Praegu oled geenius põõsas, aga varsti oled lihtsalt põõsas." (lk 5)

• Märtsis peetud parlamendivalimiste järel oli võim riigis vahetunud. Populaarse maarahva ühenduse turjal ratsutas Toompeale uus seltskond, kes nimetas ennast koonderakonnaks, kelle rahvasuu ristis koonukateks ja kes savisaarlastega mestis moodustasid koalitsioonivalitsuse. Pööre sai põhjalik, restauratsiooni käigus tõukasid endised parteisekretärid, tehasedirektorid ja punaparunid senise isamaalise võimu, kes oli rahvast šokiteraapiaga ehmatanud, sügavale opositsiooni. Rahvuskommunistide mimikrit kroonis hiilgav come back ning Valga autobaasi direktor moodustas uue valitsuse. (lk 6)
• Just sellepärast võiski ta oma eluga rahul olla: häda ja viletsus siia metsade rüppe ei ulatunud, aga igavust polnud samuti karta, sest mõtetest tulvil pea oli tal igal pool kaasas. (lk 8)
• "Tuleb töötada!" nagu hüüdis parun Tusenbach "Kolmes ões". Kolm õde – Anna, Lagle, Laura. Ja nende andekas vend, kellest loodeti professorit, aga sai semstvoametnik. Pluss väike vennake Bobik, kelle tulek elu majas pea peale pöörab. Ei midagi uut siin päikese all. Kas tõesti siis muud lahendust elus ei leidu, kui ainult see "tuleb töötada"? Õnnetut parunit, kes töölemineku asemel hukkub duellil, mängis Šapiro lavastuses Juhan Viiding. Kes ise hiljaaegu elust lahkus. Miks? Sina jõuad … kaugemale … kuni kord … ka sina oled muld … (lk 11)
• Ühel pehmel, tuulevarjus soojalgi aprilliõhtul vaatles maamees Balti jaamas bussi ootavaid nägusid ja asotsiaalide toimetamist. Oopel oli hommikul keeldunud Jõelähtmest edasi sõitmast, justkui sooviks enda kivikalmetesse matmist. (lk 11)
• Obukese jutust tuli juhuslikult välja, et laps polnud õiget Lumivalgekest, Pöial-Liisit, Tuhkatriinut, Okasroosikest ega Saabastega kassi näinudki. Kõiki neid muinasjutukangelasi, kes tegutsesid issi lapsepõlve raamatutes, mis Nõmmele maha jäid, kui isale hundipass välja kirjutati. Omal ajal sai neid muinasjutte loetud nii Aksli kui Annaga, aga Obuke oli vaadanud vaid multikaid ja kuulnud mingeid ümberjutustusi. Mis ettekujutus sai lapsel tekkida Lumivalgekeses ja Võõrasemast ilma Siima Škopi piltideta? Või Pöial-Liisist ilma nõiaköögi lõõmava kolde ning pimedas mutikäigus lebava haige pääsukeseta? Saabastega Kassist, kes ei lösutanudki inimsööja lossis sulepatjadel? (lk 13-14)
• Hingehaavad, mida kiri osatas, kodusõjas üleskasvanud lapse hädavaled ja Eestit raputav lindiskandaal segunesid mingiks vastikuks kokteiliks, mis pani väsinud pea pööritama. Elu jooksul korda saadetud häbiväärsed teod kerkisid ükshaaval esile justkui omaenda trahviroodus. Kodu lõhkumine ja traumeeritud lapsed märkisid tema saavutusi perekonnapeana. Spordibiograafia tähtsündmuseks oli rahvusmeeskonna saatuse hooleks jätmine, kui ta mängujuhina nagu rott uppuvalt laevalt raskel hetkel põgenes. Järgnes teatrisandarmi karjäär, kus ta näitekirjaniku ambitsioonide kütkes viigilehega litsi mängis, tegelikult aga kommunistide sabarakuna tegutses nagu ta isagi, kes tegi seda vähemasti avalikult. Kultuuriajakirja peatoimetajaks valituna oli ta rahvuskultuurile sülitanud ja toimetuse seljataga sahkerdamisega oma nahka päästnud. Vastsündinud riiki kukkus ta kohe petma, tulusid varjama ja raha välispankadesse peitma. Lõpuks aga põgenes koos juudaseeklitega metsa muretud põlve pidama, saagu Eestist mis saab. Nii nägi ta elukäik välja ilma ilustamata. Selline oli õpetaja T. lahtise peaga poisi tegelik saatus, kes kunagi unistas ikestatud rahvale lauluväljakul tõde kuulutada. Ärkamisajal aga esines saates "Mõtleme veel", kus tõstis Savisaarele osavalt palle ette, et rahvajuht saaks vaenlastele nagu kord ja kohus virutada. Veel nüüdki valutas ta südant riiki haaranud kriisi pärast nagu õige eesti mees, enda silmis palki nägemata. Koguelu oli kulgenud teisi ja iseennast pettes. Kas maksis siis imestada, et lapski õpib salgama ja valetama, nagu Ivi kirjutas? Vanemate patud nuheldakse laste kätte. (lk 37)

"1996 Maaelu kui muinasjutt"

• Kui omal ajal oli šeff toimetuse salongis võõrustanud rahvuslikku kunstieliiti, siis Männiku talus hakkasid käima maailma helgemad pead. Aastate jooksul oli tal siginenud hulganisti häid sõpru, kellega paras aeg oli vana tutvust uuendada. Kuid veelgi rohkem saabus külla võõraid, seni üksnes nime pidi tuntud tegelasi, kellel alles nüüd õnnestus Männiku peremehega tuttavaks saada. Vahel pakkus ta oma külalislahkusega isegi üle, kippus tujutsema ja võõrastest kiiresti ära tüdinema. Nautis tunnikese külalise isikupärast stiili ja kõnepruuki, siis aga jättis poole sõna pealt jutu katki ning laskis järgmise suurvaimu verandauksest sisse. Ei jõudnud Thomas Mann oma vendade Buddenbrookidega veel lahkuda, kui ilmus platsi Ivan Turgenev isade ja poegadega; Knut Hamsunil oli pool Iisaku elukäiku alles rääkimata, kui juba kibeles George Orwell pihtima Pariisi ja Londoni heidikutest; vaevalt sai Tõnu Õnnepalu oma Šveitsi mõrvalooga lõpule, kui võõrustaja võttis nõuks seitsmenda rahukevade lapse tundeellu süveneda; teinud tutvust Elias Canetti peas asuva maailmaga, kargas peremees äkki hobuse selga, et kihutada Isaak Babeli ratsaarmeega kodusõja lahinguväljadele. Nii kogunes kalleid külalisi terve trobikond veranda aknaservale, elutuppa diivanilauale ning vesivoodi peatsisse öökapile istuma ja ootama, kunas võõrustaja suvatseb poolelijäänud vestlust jätkata. [---] Kuid kõige rohkem meeldis majaperemehel vestelda siiski Frommi ja Schopenhaueriga, ühega armastuse kunstist ja teisega elutarkusest. (lk 46-47)

"1997 Maainimese aastaring"

• Milleks looduse ilu kohitsema hakata? Kus kasteheinas põlvini… Kuid siin puhkes diskussioon, sest sellega, et lastel õues kuskil olla pole, kitseke enam nõustuda ei tahtnud. Peatoimetaja rääkis talle küll vabi’st ja sabi’st, mille sibui harmooniliselt ühendab, aga jaapani esteetikast rohkem veenis sekretäri soe ja niiske suvi, mis kõik hullult lokkama pani. Naturalia non sunt turpia! väitis looduslähedane hundionu. Kui kasulik on näiteks nõgesesuppki, kui keegi seda teha viitsiks, olgu pealegi vastiku maitsega. Kuid kunstiüliõpilasele oli raske midagi selgeks teha ning aiakujunduse küsimuses jäi kumbki oma arvamuse juurde kindlaks, sest stiil – see on inimene. De gustibus non est disputandum, nagu ütles vanasti õpetaja T., kui poeg katsus teda õpetada hulkuvate kasside ilu nägema. Maitse üle ei vaieldud, vaid kakeldi. (lk 82-83)
• Jumalakoda oli sugulastest ja sõpradest tulvil, ristimistseremoonia kulges pidulik-hardas meeleolus. Perekond oli üle aastate kokku saanud. Koguni Panga Sass oli vanavanaisaks ülendamise puhul oma jala üle kirikuläve tõstnud. Vaevalt jõudis aga püha talitus läbi saada ja Sasse kiriku uksest välja pääses, kui kuulutas nii kõva häälega, et ühelgi kirikulisel tema veendumuste suhtes vähimatki kahtlust ei jääks:

"Nüüd hakkame jälle põrgu poole astuma."

Järgnenud koosviibimine kinnitaski, et Panga Sass polnud mees, kelle sõnad ja teod lahku läheksid. Kui Ivi lõpuks vastu ei pidanud ja üritas oma tuuri sattunud isale päitseid pähe panna, ei tahtnud too oma lihast last sugugi ära tunda.

"Sina minu tütar?" imestas Sasse võõra naise jutu peale, kes pealegi püüdis teda seltskonnast kõrvale toimetada. "Sa oled ju vana! Sa oled mu õde."

"No kuidas?! Kas sa mind siis ei tunne?" pahandas Ivi isaga. "Vaata ometi! Kes ma ikka su meelest olen?"

Papa takseeris tütart pika pilguga ja kuulutas siis:

"Pole aimugi!"

Väimeespoeg oli äiast alati lugu pidanud. (lk 88-89)

• Hundionu poleks nagu elanudki edenevas Eestis, vaid mingis Tagurpidi-Antslas. Õnneks ei pannud Tagurpidi-Ants seda ise tähele. Kogu polk käis vale jalga, ainult õpetaja T. lahtise peaga poiss käis õiget. Kes siis meelega vale jalga käies elada jaksaks? Nii toimetaski ta nagu Vene peaminister Tšernomõrdin: tahtsime paremat, aga välja tuli nagu alati. (lk 90)

"1998 Semstvovalitsuse liige saab nägijaks"

• Männiku peremees jagas Soomaa turismiguru seisukohta, et ääremaade unikaalsed omadused on väga õrnad ja ökoturismi ressurss ammendub väga kergesti. Hoidku taevas inimesi ärkamast ja oma eluviisi muutmast! Enamik pidi jäämagi linna rabelema ja masinavärki käigus hoidma, et arukam vähemus saaks maal elu nautida. Tõmmaku aga mööda pakardiviilinguid ja vooterveste, käis neile piitspaati küll. (lk 91)
• Telefonihelin tekitas kõrvas alati ebameeldiva aistingu, sest keegi ei valinud hundionu numbrit selleks, et teatada talle spordiloto peavõidust, õnnitleda vägeva porgandisaagi puhul või soovida head tervist. Ta otsiti üles ikka siis, kui kellelgi häda käes oli või midagi tarvis läks. Kas nõuti teda purjutavat poega isalikult noomima, taheti, et ta pulmatuuris Kustile järele sõidaks, kes kuskil metsatalus pererahvast terroriseeris, teatati mõne sugulase peatsest küllasaabumisest või püüti vähemasti kodutohtri tellimust kaela määrida. Heade uudiste liini polnud olemas. (lk 94)
• Hundionu jõudis järeldusele, et ei pea endale midagi ette heitma. Ta oli teinud kõik, mis tema tümikaloomus võimaldas. Ultra posse nemo obligatur. Vähemalt ei pidanud tema pärast keegi kannatama. Aga mida siis antud olukorras peale hakata? Otsida ei maksnud mitte lahendust, mida nagunii polnud, vaid lohutust, mida pakkus ainult Schopenhauer.

Pool maailmatarkust seisab kunstis mitte armastada ega vihata, teine pool – mitte midagi ütelda ja mitte midagi uskuda. (lk 106)

• Helistaja nimetas ennast Gunnariks, tundis huvi, kas Männiku peremees on kodumail, ning avaldas soovi kohtuda. Olevat tarvis vallas toimuvast suu puhtaks rääkida. Kohalikku ajalehte tuleks teha paljastav lugu, tema poolt oleksid faktid, ajakirjanik aitaks jutu paberile panna. (lk 108)
• Toime oli pandud vargus, mis vallamajas oli mõistagi tabuteema, kuid ei teinud asja olematuks. Abivallavanema ja tema kaasosaliste poolt (ning vallavanema vaiksel mahitusel) oli pihta pandud valla vara. Nagu külalise jutust välja tuli, polnud selleks aga mõni roostes autoloks ega kolhoosiaegne karjalaut, vaid sadam. Ja mitte paari kalapaadiga poollagunenud lautrikökats – loosi oli läinud endine sõjasadam betoonist kaide ja kaldapealse teeninduslinnakuga, mis laius mere ääres kümnetel hektaritel. Sisse vehiti kunagine allveelaevade remondibaas ja hooldekeskus, milliseid terves maailmas leidus vaid kolm. Vargapoiste saagiks langes vene sõjaväest maha jäänud hiigelpärandus, mille riik oli aastateks rüüstajate meelevalda jätnud, enne kui lõpuks kohalikule omavalitsusele üle andis. Vald oli sadama haldamiseks ja väljaehitamiseks asutanud aktsiaseltsi, koostöös mingi soomlasest avantüristiga, kuid asjast polnud asja saanud ning tänaseks oli see tohutu varemete kompleks läbi pankrotiprotsessi vallal käest libisenud ja võlgade katteks vist juba mahagi müüdud. (lk 110)

"1999 Poliitika on poliitika"

• Kulutatud ajale, vaevale ja rahale vaatamata tabas käremeelseid revolutsionääre hävitav kaotus. Ausate saagiks langes kõigest viis volikogukohta, millega võis üksnes opositsioonis istuda, mingist häälteenamusest ega võimuhaaramisest ei maksnud unistadagi. Vana mängujuht lükati jälle varumeeste pingile, meeskonna allakäiku hambaid kiristades pealt vaatama. Maarahva alalhoidlikku vaimu kinnitas seegi, et teine uustulnuk valimistel, erakonnalipu all välja tulnud seltskond, sai vaid viimase, viieteistkümnenda koha vastvalitud vallaparlamendis. Parteinimekirjadest pääses volikokku siinkandis tundmatu, kuid hullult agar naisterahvas, kes välimuselt meenutas modelliks hakanud kunksmoori, esinemismaneerilt polkovniku leske ning hääli sai ilmselt oma perekonnanime tõttu, kuna ta mees oli Nõmme turu erastamise ja muude hämarate tehingutega üle vabariigi kuulsaks saanud. (lk 115)
• Männiku peremehe imestamise peale, kas siis tollal võis vallas kinnipidamisasutust tarvis minna, kinnitasid teadjamad külaelanikud, et nii see siiski oli, ja andsid koguni mõista, et üks soolaputka asukatest oli olnud ka Männiku Maali. Männiku perenaine istunud kartseris liigse lõugade lõksutamise eest, kuid see lugu leidis aset millalgi riigikordade vahetumise aegu, nii et isapoolne vanaema võis mitte väljakannatamatu latatara, vaid hoopis poliitvang olla. Seda enam, et järgnesid tõepoolest jubedad sündmused. Nii Männiku perenaine kui ka üks tema poegadest – järelikult siis tümika onu – olid kusagil põllupeenral küürutades kuuli selga saanud, kusjuures oletati kättemaksu teise poja eest, kes neljakümnendal aastal punastega läks. Vanaema traagiline saatus oleks vajanud täpsemat väljaselgitamist, samuti nagu isa käitumise motiividki, kuid külainimesed, kes neid vanu aegu mäletasid, ei soovinud sel teemal kuigi meelsasti kõnelda. Hundionu võttis ette lausa eraldi reide, et rohkem teada saada, kuni veel mäletajaid leidus, kuid memuaaride asemel kinkis Kelbari Ilmar Männiku peremehele hoopis 1947. aastal ilmunud "Eesti Naise" ilma kaanteta numbri, kust võis lugeda isa enda kirjapandud versiooni tolle verise kuuliloo kohta, mis ilmus novelli kujul pealkirjaga "Ema". Kommunistliku literaadi sulg ei olnud talurahva ekspluateerimise vastu võitleva pereema portree loomisel värvidega koonerdanud. Põllupeenral tööd murdev naine (talu meeshinged olid ju läinud rindele fašistlike okupantide ja nende käsilaste vastu), kes metsas luuranud omakaitselase alatu kuuli läbi langeb, kerkis naisteajakirja kolletanud lehekülgedelt lugeja silmade ette heroilisena nagu Maksim Gorki ema. Nõnda oli Männiku peremehe kartseris istunud vanaema jäädvustatud küll kirjandusse, kuid ajaloolise tõe jäljed jäid kadunuks, sest külarahvas vaikis ja isa arhiivi ei nõustunud lesk isegi raha eest loovutama. (lk 120)
• Mis hundionu enda klubisse puutub, siis see koosnes opositsiooniliselt meelestatud vallakodanikest ja tegutses sildi all "Ka Ausalt On Võimalik!" Selle nime mõtles välja valimisliidu asutaja Gunnar, keda hundionuga ühendas juba teist aastat kestev relvavendlus ja kelle suusabaasist sai nende vennaskonna kooskäimise koht. Tümika meelest oleks "Meie Ei Lähe Vargile" olnud löövam ja teravmeelsem nimi, aga võibolla ka liiga kunstipärane. (lk 122-123)
• Opositsionääride valimisvankri ette rakendus isegi niisugune üleriigiliselt tuntud figuur nagu Simson Seakülast, kes tegi seda omal initsiatiivil ja täiesti vabatahtlikult. Ju oli vallas toimuv tundlikul kunstnikunatuuril kopsu üle maksa ajanud, nii et mees ei saanud enam oma pronksivalu juures vaiki olla. Sea nimega küla oli küll vallakaardilt kadunud, õigemini Tammispeaga ühte sulanud, kuid endine Seaküla ja selles elav Simson jäid mõlemad valla territooriumile, mistõttu genitaalskulptuuridega furoori tekitanud kunstnik võis vallaelaniku ja teovõimelise isikuna vabalt volikokku kandideerida. Ent skulptori poliitikasse tulekust veelgi hinnatavamaks osutus tema poolt läbiviidud personaalne valimiskampaania, kus vindise peaga Simson käis mööda valda talust tallu ja kuulutas igas majas, aga ka kõigile, kes talle tee peal ette jäid, et Mihkel Tiks vallavanemaks! (lk 128)

"2002 Hundionu astub suurde poliiitikasse"

• Õiguslikult ei kujutanud erakond endast küll midagi muud kui võimuihaga varustatud mittetulundusühingut, mis tuli kõigepealt luua ja seejärel ka registreerida. Selleks omakorda läks tarvis asutamislepingut, põhikirja, programmi ja veel ühtteist. (lk 227)

• Jälitaja pöördus siis nendegi netiserverite haldajate poole ning sai "Õhtulehe" peatoimetajalt IP-aadressi, millelt laimukampaania uus voor lahti oli läinud. Laimaja isikut kindlaks teha siiski ei õnnestunud, sest "Eesti Telefon" keeldus teatamast, kellele too aadress kuulub. Andmekaitse seadus lubas isikut paljastada vaid õiguskaitseorganite vastava korralduse peale, kuid politseil oli muudki teha kui igat sõimajat jälitama hakata. Sellesse punkti olid toppama jäänud paljude teistegi katsed oma anonüümset solvajat tuvastada.

Kuid vabariikliku tähtsusega poliitikategelane, uue erakonna juht, polnud tavaline pupujuku, keda loll seadus või ametkondlikud barjäärid pidada suudaksid. Paljulapselisel isal jätkus lähedasi isikuid ka vastavates organites ja nii ilmuski kannatanu uuesti Hobujaama tänavale "Eesti Telefoni" peakontorisse, vajalik politseiresolutsioon näpus. Ei läinud kuigi kaua, kui oli välja selgitatud, et erinevate varjunimede alt tulevat rõvedat sõimu produtseeriti IP-aadressilt, mis oli registreeritud Tallinnas Nõmmel. Suur oli aga ravi vajava mõttetu mehe jahmatus, kui selgus, kes tollel aadressil elunes. Anonüümseks laimajaks osutus riigikogu liige, võimul oleva erakonna volikogu esimees, kes ühtlasi oli konksmoori abikaasa. Kuna nii lopsaka keelekasutuse ja elava fantaasiaga prominentne tegelane pakkus huvi ka avalikkusele, siis avaldas ajakirjandus meelsasti teate viljaka internetikommentaatori isiku tuvastamise kohta. Jäi muidugi ka võimalus, et keegi pahatahtlik salaja riigitegelase arvuti kallale pääses ("Kass saatis," oletas kitseke asjast kuulda saades). (lk 232-233)

• Peastrateegi lähim võitluskaaslane ja abimees kaldus hingepõhjas küll rohkem selle poole, et nii ameerikalikku ajupesu poleks ehk vajagi, sest inimestel on endil aru peas. Samas puudus tal siiski kindlus, et see ka tegelikult nii on. (lk 240)
• Kuna selgus valimisliitude osas oli ikka veel saabumata, tõusis ühe võimalusena taas meedia huvi orbiiti kohalike valimiste erakond. See sundis partei juhtkonda tegema üliinimlikke jõupingutusi, et oma liikmeskonda kuidagimoodi kasvatada. [---] Parteijuht mõtles ka Valkla hooldekodu peale, et sealsed asukad täies koosseisus erakonna liikmeteks värvata. Terve mõistusega inimesed ju parteisse ei astu. (lk 249)

"2003 Poiss saab viiskümmend"

• Vilistlaskogu koosolekule olid saabunud peamiselt vanemate lendude esindajad, kelle hulgas leidus ka tuttavaid. Pärast kooli juubeliks kavandatud almanahhi, Õpetaja ausamba ja muude küsimuste arutamist räägiti niisama maast ja ilmast. Tont teab kus jumal teab mis elu elavaid inimesi ühendas see, et nad olid mingil hallil ajal ühes majas samu pinke nühkinud. Esimest korda elus sai poiss jutu peale luuletaja ja tõlkijaga, kes oli lõpetanud üksteist aastat varem, samas õpetaja T. lennus, kus Treener ja ta suur sõber Andreski. Luuletaja teenis oma igapäevast leiba maavalitsuse sotsiaalosakonnas. (lk 273)
• Kassaluugist piletit ostvale reisijale meenus üks vana komöödia, milles rongid ammu enam ei käinud, aga pileteid müüdi vaksalis ikka edasi. Teatrite valitsuse peatoimetaja oli palunud autoril tegelaste nimed võõrapärasteks muuta, et tekst tsensuurist kuidagimoodi läbi läheks. Näidendi lõpuks rong siiski tuli nagu Rapla jaamaski ning pühkis vana elu kõige täiega minema. (lk 274)
• "Sinuga ei tule ma kuhugi," ütles kitseke, kui hundionu pani ette minna koos pereterapeudi juurde konsultatsioonile. Tümikas võttis vastust sõna-sõnalt, nagu mees enamasti naise sõnu võtab, ehkki naine nii ei mõtle, ja solvus. (lk 277)
• Imelik, et kvalifitseeritud noorsootöötaja ja kogenud isa ei saanud oma koduse noorsooga hakkama. Viis inimkatset oleks võinud tast ammugi Makarenko või vähemalt Pestalozzi teha. Aga kingsepp käis ikka palja jalu. Kummaski perekonnas ei osanud ta õnne leida. Ja palju paremini ei käinud ta käsi ka väljaspool kodu. Koolipõlves unistatud olümpiavõidu asemel viis "Kalevi" mängujuht meeskonna kuristiku servale. Grafomaania viljad kõlbasid enamasti makulatuuriks. Teatriametniku leiba tuli süüa viigilehega litsi mängides. Ajakirja peatoimetaja roll asus selgelt ebakompetentsuse tasandil. Ärimehena tegi ta endale harakiri, jõudmata õieti jalgu alla saada. Jõukas rantjeepõli laskis ennast tänaseni oodata. Ja kõige krooniks sai veel poliitikukarjäär. Elu jooksul kogutud saak ei pannud just hõiskama. "Pigilind" öeldi vist rohkem sihukeste kohta. (lk 278)
• Simferoopol polnud sugugi vähem arenenud kui Rapla, tundus koguni, nagu oleks Aksjonovi hull kirjanikufantaasia päriselt teostunud ja Krimmist saanud mingisugune vene Singapur, ukraina Hongkong või hoholli Taiwan. Üks teeviit osutaski sellisele metamorfoosile – Новiй Свiт. (lk 281)
• Muinasjuttu kaotatud ajast vestis edasi kirjus sitskleidis ja kuldnööpidega kampsunis eideke, hall rätik peas ja villased sokid puuvillaste sukkade otsa tõmmatud. Baabuška ei karjatanud küll lapselapsi ega istunud naabrimuttidega maja ees pingil, vaid sikutas hoopis pudelitest pungil kilekotte käe otsas. Oma abi pakkunud molodoi tšelovek sai uudishimu palgaks kaela tulise valangu, kuidas mitu kuud pole makstud pensioni, sest Kiiev ei saada raha. Seda, et ka pensionär süüa tahab, taipas võõras isegi.

"Вот так и живем," nentis eideke, kui oli suurema sapilaengu välja tulistanud.

Uus Krimm polnud siiski sotsialistlik Eldoraado, kui vanurid pidid pudelite korjamisega endal hinge sees hoidma. Miks see Kiiev siis raha ei saada?

"Почему …" jäi mutike korraks mõttesse. "Потому, что это Украина!" (lk 283-284)

• Kui saadaks kitsekesele telegrammiga siit Musta mere äärest Mandelštami – nii nagu sekretär kunagi peatoimetajale valentinipäevaks üle ookeani Kareva faksis? Oma jutu järgi oskas kitseke vene keeles küll vaid kahte sõna, pohui ja požarnõi, kuid seda ta muidugi valetas tagasihoidlikkusest. Minimalistid armastasid ikka litootest ehk vähendavat liialdust. (lk 290)