Vladimir Majakovski

Vladimir Vladimirovitš Majakovski (19. juuli (vkj 7. juuli) 1893 Bagdathi, Gruusia – 14. aprill 1930 Moskva) oli vene luuletaja, vene futurismi silmapaistvamaid esindajaid. Lisaks sellele oli ta oma aja väljapaistev näitekirjanik, stsenarist, režissöör, filminäitleja ja kunstnik.

Luule
     on sama,
             mis raadiumisaakki,
kui võtta
          vaid nende
                    tootmislaad:
tuhat tonni
            tuhnid läbi
toorsõnamaaki,
enne kui
        ainsama sõna
                    säält saad.

Vladimir Majakovski, "Kõnelus luulest rahandusinspektoriga". Tõlkinud Feliks Kotta. Rmt: V. Majakovski, "Luuletusi ja poeeme". Tallinn: Eesti Raamat 1980, lk 53

Allikata

Teater on mitte peegel, vaid suurendusklaas.
- Vladimir Majakovski

Tema kohta

28. aprillil [1928], just enne Venemaalt lahkumist, kohtasin Majakovskit varahommikul täiesti inimtühjal Kuznetski sillal.

- Noh, Majakovski, mida ma võin Teie poolt Euroopale edasi öelda?

- Öelge, et tõde on siin.

1928, aasta 7. novembri hilisõhtul, kui astusin välja Voltaire'i kohvikust, kus toimus Majakovski luuleõhtu, küsiti minult:

- Noh, mida Te ütlete Venemaa kohta, olles äsja kuulnud Majakovskit?

Vastasin kõhklematult:

- Jõud on seal.

Marina Tsvetajeva, Pariisis ilmuv vene ajakiri Evrazia, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koost Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 293

Aprillis sõitsin koos kahe kirjanikuga, Saša ja Velimiriga, Moskvasse kirjanike kongressile. Seal palusid kaks ajakirjanikku minult ja Velimirilt intervjuud. Kõigepealt pildistasid nad meid natuke hotelli Peking ees, kus me ühtlasi ka peatusime, siis aga tahtsid nad meid pildistada ka Majakovski ausamba ees, mis asus sealsamas hotelli ees. Meil polnud selle vastu midagi. Majakovski oli suurkuju, meie temaga võrreldes väga väikesed vorstikesed. Ausamba läheduses jalutas mingi vanake, kes meid piidles. Ajakirjanikud avaldasid meile, et too vanake ei ole keegi muu kui skulptor Kibalnikov ise, sellesama Majakovski autor. Siis tegid nad meist veel pilte, seekord juba koos Kibalnikoviga. Taas kord olime meie väikesed, Kibalnikov meist veitsa suurem, sest ta oli roninud Majakovski jala peale, ning Majakovski oli kõige suurem. Seejärel ajakirjanikud lahkusid, olles intervjuu sootuks unustanud. Minu Moskva sõber Vitja aga seletas, et skulptor Kibalnikov olla juba ammu surnud. Kõik see oli üsna ebaharilik.
- Dubravka Ugrešić, "Romaanijõe forsseerimine", tlk Madis Vainomaa, LR 6-9 2021, lk 8

Välislingid