Jaan Jõgever

Jaan Jõgever

Jaan Jõgever (15. juuni/27. juuni 1860 Hindu, Jaani kihelkond – 6. november 1924) oli eesti kirjanik, keeleteadlane, tõlkija ja kultuuriloolane, tsaariaegse Tartu Ülikooli viimane eesti keele lektor 1909 – 1918.

• Eesti ajalehed – sarnasid elukaid küll teisi enam maailmas ei leia. Just nagu kuked, kes enne vihma sõnniku huniku otsas kaagutavad. Iga kord peale lugemise on niisugune tundmine, nagu oleks tosina mädamune ära söönud, päris okse tikub peale.
  • Päevaraamat, 23. V 1898. Cit. via Pille-Riin Larm Faktofiili galaktika, ERR, 20. jaanuar 2012

Tema kohta

• Ka tolleaegne tsensor (J. Jõgever) oli naisautorite pooldaja. R. Kamseni nime all saadetud luuletuse "Siis tuli meelde" tõmbas tsensor punase pliiatsiga maha, aga kui sama luuletus saadeti uuesti Amalie Maasiku nime all, siis lubati ta "Lindas" muutmatult trükkida. Seda arvestades avaldas Kamsen edaspidi luuletusi ka Liis Lepiku, Lilly, Miralda Männiku jt. naisenimede all. Varjunimede võtmise motiiviks oli tal ka õige nime liiga sagedane kasutamine. (lk 153)
  • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

• Ajakirja [Eesti Kirjandus] esimene number, mis ilmus 1906. aasta jaanuari lõpul, algas aga hoopis ootamatult. Jõgeveri kirjutatud programmiline juhtkiri "Toimetuse poolt" oli ennekõike poliitiline: "Kas Eesti rahvas tahab kui rahvas edasi elada, või on ta valmis politiliste õnnejäägrite kihutusel maailma rahvaste tuleviku õnneks ennast ohverdama, sotsial-demokratlaste laagrisse asudes, kes kõiki riiklisi ja rahvuslisi vahesid maha salgavad ja maailma üheks ainsaks rahvusvaheliseks tööliste riigiks püüavad muuta, missugust maailmas veel nähtud ei oleja kunagi nähtud ei saada, sest et tema teoks tegemine inimese loomu vastane on, mis ainult rikki läinud pääajudes elutseda võib ja enesele poolehoidjaid ainult neist rahvakihtidest leida võib, kus mõtlema ei ole harjutud. Sotsialdemokratia püüete omandamine oleks Eesti rahva surm." (Jõgever, 1906: 3). (lk 152)
• 1907. aasta kümnenda numbri lõpetas Jõgeveri lõppsõna "Toimetuse poolt", milles ta koputas ka rahva südametunnistusele: "Üleüldised asjad, selletaolised nagu teaduslise kuukirja väljaandmine, ei või ilma rahaliste ohvriteta sündida. Tänini on suurim ohvrikandja selles asjas praegune toimetaja ja väljaandja olnud. Nüüd kutsub Eesti kirjanduse selts ka laiemaid rahva ringkondasid üles oma veeringuid asja hääks ohverdama ja ohvrimeel Eestis ei ole veel kaugeltki surnud....kui hästi kokkuhoidlikult, ilma tühiste himuasjade pääle raha raiskamata, püütakse elada, küll siis leidub ikkagi ka seltsi kuukirja tellimiseks raha, ja küll me siis näeme, et me ühisel jõul, kõigist arglikkudest hoiatustest hoolimata, endale üleüldisteaduslise kuukirja loome, mis haritud rahva ja Eesti kirjanduse seltsi, kui selle rahva haridusliste ja teadusliste püüete hinge kohane on." (Jõgever, 1907: 120) (lk 153)
• Esimene eestikeelne teadusajakiri oli sündinud ühe mehe ettevõtmisena ja jäi ilmuma 1940. aastani, mil uued võimud selle sulgesid. Ajakiri Eesti Kirjandus oli kõikide eestikeelsete teadusajakirjade eelkäija, kujundades eesti ajakirjanduseks teadusajakirjanduse traditsiooni, koolitades selle lugejaid ja muutes kogu ühiskonna vaimsust. (lk 153)
  • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158