Ulmekirjandus

Ulmekirjandus kujutab maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses (veel) ei ole. Ulme jaguneb kolmeks alamžanriks: teadusulme (science fiction), imeulme (fantasy) ja õudusulme (horror). Vahel nimetatakse ulmeks aga neist vaid esimest.

Proosa

• Ulmekirjanduses väidetakse, et kui muusika on matemaatiline, peab see olema ka universaalne. Tähtedevahelise ruumiga suhtlemisel pole mõtet jännata verbaalsete sõnumitega; saatke fuuga. Kindluse mõttes saatke mõlemad. (lk 245)
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

• Kas sobib ulmevisioonideks keel, kus tuleviku kategooriatki peab ümber nurga väljendama?
  • Astrid Reinla, "Kuhu on jäänud eesti ulmekirjandus?", Keel ja Kirjandus 7/1991, lk 435.

• Need on muutused, pidevad muutused, vältimatud muutused, mis on tänapäeval ühiskonnas domineerivaks teguriks. Ühtki mõistlikku otsust ei saa enam teha, võtmata arvesse mitte üksnes maailma sellisena nagu see on, vaid ka sellisena nagu see olema hakkab... See omakorda tähendab, et meie riigimehed, meie ärimehed, meie tavakodanikud peavad kasutama ulmele omast mõtteviisi...
• It is change, continuing change, inevitable change, that is the dominant factor in society today. No sensible decision can be made any longer without taking into account not only the world as it is, but the world as it will be ... This, in turn, means that our statesmen, our businessmen, our everyman must take on a science fictional way of thinking.

• • Isaac Asimov, "My Own View", The Encyclopedia of Science Fiction (1978), toimetanud Robert Holdstock

• Väga hea luule avardab inimeste tajusfääre moel, mida on raske kirjeldada, ja teeb meid paremaks inimeseks. Väga hea ulme avardab inimeste maailmatunnetuse ulatust moel, mida on raske kirjeldada, ja teeb meid paremaks inimeseks.
  • Raul Sulbi, "Terra Fantastica kartograafid 2: kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat aastaist 2000–2023". Lk 307