Eneseteadvus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • [Isaak Gantmani märkmed:] Siis mõistsin, et juudi eneseteadvuse tuumaks on ajude eluaegne lihvimine, pidev töö mõttetegevuse arengu nimel. Nimelt see on lõppkokkuvõttes andnud marxe, freude, einsteine. Kuna side religioosse pinnasega oli katkenud, hakkasid ajud tööle veelgi intensiivsemalt ja kvaliteetsemalt. (lk 21)
  • [Isaak Gantmani märkmed:] Tänapäeva rahvuslik eneseteadvus ei püsi mitte dogmade järgimises, vaid toiduretseptides, riietumistavades ja pesemiskommetes, samuti ka ühes, kuid ümberlükkamatus eksiarvamuses, et nimelt traditsionalistidele kuulub tõde kogu tema täiuses. (lk 196)


  • Muidugi polnud Paša mingi fanaatik. Usuvahetus tähendas tema käsitööalale omaste esteetiliste sümbolite ja traditsioonide omaksvõtmist. Aga kas ta ei mõelnud siis selle peale, et võiks need omaks võtta ilma teatrit tegemata, nagu Brodsky oli seda teinud? Kas oli selleks siis tõesti vaja uskuda? Suurejooneline žest oli olnud vajalik. Paša oli olnud liialt kaugel, oli ise liialt valutanud. Selline äärmiselt võimas eneseteadvu] ei sobiks Vene poeedile kohe kuidagi. Saades õigeusu kiriku liikmeks, selle kiriku liikmeks, millel on sada miljonit liiget (täpne arv?), mis moodustab seitsekümmend viis protsenti Vene elanikkonnast, kinnitas alles kogemusi omandav Paša end keti külge, mis võimaldas tal vabalt ringi hulkuda, ilma et oleks pidanud kartma elevandiluust torni katusekambrisse triivimist (negatiivne gravitatsioon ohustab luuletajaid alati). Ja selle keti abil tõrjus ta eemale kalduvusi, mille oli pärinud oma suguvõsa depressiivsete liinist. Isa, vanaisa, onud, vanavanaisad - rusutud kirjandus- ja meditsiinitegelased, kes ei pannud tähele ei poliitilise ega kultuurimaailma kliimat, kes allusid vaid vaimsele ilmastikule ega suutnud seejärel taibata, kuidas küll võisid nad sattuda sellesse pogrommi või sõtta. Paša lämmatas need geneetilised kalduvused endas enne, kui nemad jõudsid tema lämmatada. Uskumise ja teiste hingede külge seotuna polnud tal muud valikut kui hoolida, olla puudutatud, olla osa.


  • Kuigi piiblit peavad tõe kriteeriumiks tänapäeval pigem vähesed, tundub, et mingid arusaamad ja hoiakud on siiski visad kaduma. Näiteks on võtnud aega, et popkultuuri imbuks arusaam inimesest kui pelgalt looduse osast, seda ilma hierarhiata. Ikka tundub, et inimesel on endiselt eristaatus. Sügaval sees istub tunne, et inimesel on justkui midagi, mida teistel ei ole. Olgu see siis hing või eneseteadvus, kujutlusvõime või mälu – ometi on raske tõestada nii ühe kui teise olemasolu inimestes kui ka kummagi puudumist mitte-inimestes.


  • Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus.
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", Mari Tarvas, 2021, lk 55