Kersti Unt

Kersti Unt (sünninimi Kersti Tigane; sündinud 25. juunil 1950 Tartus) on eesti kirjandusteadlane ja tõlkija.

Intervjuud

Tõlkimisest on raske rääkida sellepärast, et tõlkimine on vahetu, konkreetne, praktiline ja individuaalne tegevus. Teoreetilises plaanis on läinud sajandi teisel poolel ning selle sajandi alguses tõlkimisest palju räägitud, ent ükski teooria pole kunagi suutnud hõlmata kõiki praktikas esinevaid momente: ikka jääb kusagilt midagi puudu. Lõppude lõpuks on ju tegemist oletustega, kuidas võiks olla, mitte suunistega, et nii peab olema või nii ongi. Vahel juhtub, et tõesti nii ongi, ja see on ju siis tore. Aga see on ka kõik. (lk 52)
Kui kirjanduse tõlgendamisel on hea lähtuda teooriast, leida ikka ja jälle uudseid ja huvitavaid tõlgendusi nende valgusel, siis tõlkimisel raskendab sellest rääkimist just see vahe tõlkija tegevuse ja tõlkimisest rääkimise vahel. Teooriad ja üldistused on pigem seletus selle kohta, mida tõlkija teeb või mida ta konkreetsel puhul on teinud, ehk siis omamoodi ka kriitika. Sellepärast räägitaksegi ikka ja jälle tõlkimise puhul millestki muust, saamata üle tõigast, et tõlge ei ole originaal. Nõnda oleme koguni öelnud, et tõlge on kuritegu, sooritades seda kuritegu ometi ikka ja jälle uuesti. (lk 52)
Esitame kõiki neid küsimusi, mida ikka esitatakse. Ja tõesti, paljudele küsimustele saab paremini vastata keegi teine, mitte tõlkija, see teinegi vaid osaliselt. Kriitika aga räägib sageli kõigest muust peale tõlkimise, sest konkreetsest tõlkest rääkimiseks peaks kriitik selle tõlke või selle kritiseeritavad osad ise võrdlevalt tegema, siis on tema väiteid võimalik ka põhjendada. Ja ka siis on tulemus ikkagi kaheldavapoolne, sest tegemist on ju teise inimesega, kel on teistsugune (tõlke-)keel ja (keele-)maitse. Iseasi on nähtavad eksimused ja vead, mida sageli ju kritiseerides loetletaksegi. See on aga pigem kirjastamise küsimus. Ka siin oleks siiski huvitavam jälgida vea tekkimise mehhanismi kui neid lihtsalt loetleda või osutada. (lk 52)
Tegelnud aastaid tõlkimise õpetamisega, lisaksin niipalju, et mingil määral on tõesti ka võimalik osutada kõige elementaarsematele eksimisvõimalustele tõlkimisel, näidata, mida pole soovitatav teha, kui kaugele originaalist (antud juhul) saaks/tohiks minna (üks põhilisi dilemmasid tõlkimisel) jne, ja taas ongi see kõik. Edasi sõltub tulemus juba isikust, kes tõlke valmis teeb: kui hästi ta emakeelt valdab, kui nõtke on ta väljendusviis, kui terane ta on lahendite leidmisel, ning õpetamise puhul — kui vastuvõtlik õpilane õpetusele on. Üldiselt torkab ka silma, et õpetusest pole pahatihti eriti palju kasu, sest tõlge sünnib paljude tegurite koostoimel. (lk 52)
Ma ei tea tegelikult, millal minust sai tõlkija. Esimene tõlgitud raamat (raamatu osa, kaks juttu) ilmus 1978. aastal. Tõlkijaks hakkasin kujunema vast sellest ajast, kui mul hakkasid olema regulaarsed pakkumised kirjastustelt, s.t kui hakkasin tõlkimisega tegelema enam-vähem kogu aeg, hakkas tekkima üldine kogemus. Esimene tõlgitud raamat ei tee kedagi veel tõlkijaks, see on lihtsalt tõlgitud raamat. (lk 55)
Hea tõlge on see, kus pole tunda tõlkija ponnistusi anda edasi edastamatut, kus süntaks eesti keele seisukohalt ei lonka, mida on hea lugeda, millega on võimalik seostuda. Seega siis võiks hea tõlke puhul tunda olla seda "nähtamatut ainet", millele Jan Kaus Kultuurkapitali auhinnatseremoonia kõnes viitas, aga enam-vähem ikka seda, mida on sinna pannud autor. Tõlkimist olen vahel võrrelnud ka ratsutamisega metsikul hobusel: tarvis on püsida sadulas, mitte lohiseda hobuse järel, jalad jalustesse takerdunud. (lk 56)
Minu nomineeritud tõlge, Saul Bellow' "Augie Marchi seiklused" oli üks raskemaid tõlkeid mu elus: seda ennekõike Bellow' keele keerukuse tõttu just selles teoses: muidu on ju Bellow' teosed kas isegi kõik või suuremalt jaolt eesti keeles olemas. Selles teoses kasutab Bellow aga isesugust, n-ö oma keelt (sõnavaliku ja eriti süntaksi mõttes), mida ta on ka ise rõhutanud. Selle keelekasutuse puhul oligi tihti väga raske mõista, mida autor on öelda tahtnud, palju tuli kasutada guugeldamist, sest sõnaraamatutest polnud suurt abi, guugeldades aga selgus, et isegi ingliskeelsel lugejal on mõnes kohas mõistmisega raskusi. Õnneks leidus enamasti ikka mõni tark ameerika professor, kes pakkus välja oma variandi. Oli meeldiv, kui see variant minu arusaamaga ühte langes. Sain sel kombel kätte ka mõningate sõnade tähendused, mida muidu kuidagi leidnud poleks. Eks siis tõlkimisel see oligi kõige raskem ja muidugi tuli paljudel puhkudel ka alla anda. See tähendab, leppida silutud variandiga ja loobuda püüdest anda edasi autori erilist keelepruuki. Tõlge tuligi ehk liiga sile, ent samas, kui võrdlesin tõlkega vene keelde, leidsin mõningat lohutust. (lk 59)
Aga ühtlasi näib, et lugejaskonna lugemisvõime või ka maitse on oluliselt muutunud: mõned päris haritud tuttavad on öelnud, et teos oli lugemiseks liiga raskepärane. Mõistan neid. (lk 59)
Nominentide hulka jõudis "Augie March" ehk ennekõike sellepärast, et see on väga kaalukas teos, nimetatud koguni maailma saja kõige olulisema raamatu sekka kuuluvaks. Eks tal siis ole ka mingid tõlkeväärtused, sest usun, et selle üle otsustama on hindajad pädevad. Üldiselt kestis ka töö tõlke kallal tavatult kaua, mõnes mõttes isiklikel põhjustel, paljuski lihtsalt seetõttu, et tegemist on tõesti raske ja ka väga mahuka tekstiga. (lk 59)
Oma tõlgete autoritega on minul olnud vähe kokkupuudet. Eesti tõlkijate puhul tuleb ju arvesse ka see, et vähesed tõlgitavad autorid oskavad nii palju eesti keelt, et siin kuidagi sõna sekka öelda. Nende väheste kokkupuudete puhul, mis mul on olnud, on autor suhtunud tõlkimisse ja tõlkijasse suure mõistvusega. (lk 61)
Suure rahva (inglise) keelest tõlkides mingit väga suurt originaali mõjuängi küll ei tunne. See ei tähenda, et ma ei austa autorit, kuid tean, et tõlge on tõlge ja et kui hästi järele mõelda, saab ka väga hulle asju tõlkida. Eks ilusti ja kultuurselt tule ikka teha, nii palju kui suudetakse, seejuures liialt ilustatud tõlge on ka paha: sõnasõnalisus on paha, kuid paha on ka liigne ilustamine. N-ö iluslause jätab iseenesest küll hea mulje, ent pole pahatihti autori suhtes aus. Arvan, et tõlkija peaks kõik oma otsused vastu võtma teatud pieteeditundega, olema kindlasti suuteline originaali teksti keeleliselt ja stiililiselt analüüsima, mõistma, kus on tegemist kõrgkeelega, kus kõnekeelega, peab suutma ka omaenda keelega vastavalt mängida. (lk 63)
Konaruste sirgekstõlkimisega on keerulisem: kui autori keel ongi konarlik või iseäralik, siis selle sirgekstõlkimine poleks nagu õige, kuid samas jätab konaruste konarlik edasiandmine tekstist sootuks vale mulje. Ühe keele konarus ei võrdu teise keele konarusega. Mõned asjad lihtsalt ei anna tõlkida ja kui siin ponnistatakse, siis tekibki tõlketeksti mingi kunstlikkus, tõlkija traagelniidid jäävad näha. Või siis saab tõlge hoopis liiga sile. (lk 63)
Iga tõlge on tervik — keeleline, psühholoogiline, mõtteline, ajalooline jne — see tervik peakski tõlkija vahendusel ilmsiks tulema, mis juhtub (peaks juhtuma) minu meelest tajumusliku ja tahtliku koostoime tulemusel. (lk 63)
Eks igast keelest tõlkimisel ole omad "momendid". Paljugi sõltub ehk sellest, kui vana on üldse tõlkimise traditsioon sellest keelest, kuidas selle keele tõlkekeel on ennast üles ehitanud. See omakorda on siis seotud kultuuri- ja tõlkelooga. (lk 63)
Kui ei ole tuju, väldin töötamist kuni vähegi võimalik. Kuna ma aga ei kannata kukil istuvaid tähtaegu, püüan siiski pigem iga päev natuke töötada, mitte loota tohutule (ja tervistkahjustavale) inspiratsioonipuhangule, mis võimaldaks ühe-kahe päevaga hirmsa koguse teksti valmis visata. Kõva häälega püüan (mõttes) tekste tõesti endale ette lugeda. Inspiratsiooni annab töö ise, tihti aitab tehtu läbilugemine, uuesti sisseelamine, eriti tunne, et pole hullu, nii võiks olla küll, et olen ehk ikkagi asjaga hakkama saanud — seega siis teatud edevus. (lk 65)
Suhtun üldiselt umbusuga tõlkimiseks ühiste sõnakasutuste, sõnastike, terminoloogiate jms väljatöötamisse, ehkki abivahendiks võiks see ju olla ka ning diskussioon on igati teretulnud asi, peaasi et otsuste tegemisse ei suhtutaks kui absoluuti, mis kõik paika paneb. Siin meenub ka Jaan Undi kunagi poetatud lause, et mitu kokka head suppi ei keeda. (lk 65)
Kusagil eespool mainisin, et tõlkekriitika kipub olema olematu: enamasti on tegemist tõlkeraamatu tutvustuse või reklaamiga ja ka siis räägitakse pigem teosest enesest kui selle tõlkijast. Samas on juba tõlkest kirjutamine ise omamoodi positiivne kriitika. Tähendab, tõlget märgati. (lk 67)
Samas võidakse tõlget märgata küll, aga sellest mitte kirjutada. Sest tõlkest kirjutada on raske. Selleks tuleks originaali sisse elada ja seejärel mõtestada ka tõlkija tegevust, mitte otsustada, et meeldib või ei meeldi, et tõlge ei vasta meie eelnevale ettekujutusele teosest. Mõista, miks tõlkija tõlkis nii, nagu ta tõlkis. See aga on raske, kui arvestada, et eks meil kõigil ole oma individuaalne keelekasutus ning terve tõlke läbinärimine on ikkagi parajalt mahukas töö. (lk 67)
Tõlkekriitikat esineb enamasti tõlketeaduslikes (üliõpilas)töödes, kuid siin tuleks (niipalju kui mul on olnud sellega kokkupuudet, tegelikult mitte väga palju) arvestada, et nende tööde autoritel on vähe kogemust tegeliku tõlkimise alalt, sageli pole nad üldse midagi tõlkinud. lähtutakse peamiselt teoreetilistest ettekirjutustest. Rõhutan veel kord, et otsustan oma kogemuste põhjal. (lk 67)
- Kersti Unt, intervjuu: Heli Allik, "Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali 2013. aasta tõlkekirjanduse auhinna nominentidele", rmt: "Tõlkija hääl II", Eesti Kirjanike Liit, 2014, lk 49-67

Kirjutised

Üks selliseid igihaljaid probleeme on murdekeele tõlkimine. Ka meil Eestis kerkib see küsimus üha uuesti, sedamööda, kuidas tõlkijate põlvkonnad vahelduvad. Tõsi, praegusel ajal on sagedamini esinev küsimus pigem ehk see, kuidas tõlkida muid allkeeli. murrete kasutus ja tõlkimine paistab kõige sagedamini olevat pigem kirjandusklassika tõlkimise probleem. Mõlemal puhul ent on tõrke sisuks nende keele erikujude tavakeelest erinev omavaheline vastamatus. (lk 84)
Kui tavakeeled on pikki aegu omavahel suhelnud ja selle käigus vastastikuse laenamise kaudu mingil määral ka ühtlustunud — vt näiteks kas või paljud vanasõnad ja ütlemised, mille puhul võime tõlkides koguni üllatuda, et see meie oma raudvarasse kuuluv väljend on tegelikult ka originaali keeles olemas; suur hulk sõnugi on, sõltuvalt keelest, n-ö rahvusvahelised —, siis murded on ennekõike suhtes oma normeeritud kirjakeelega ning need suhted on üldiselt eri keeltes erinevad — ikka olenevalt sellest, millal kirjakeel normeeriti ja milliseks kujunesid hiljem tema suhted murdekeeltega. Seejuures on murded veel n-ö erineva levialaga: on dominentsemad ja väikemurded, vahel ehk isegi väga väikese inimgrupi kasutatud murded. Pealegi on murre pidevas muutumises, kuni teda pole normeeritud, tal on eri kujud, ta pole kuidas üleüldse murdeid kirjalikult edasi anda. Tungimata erialateadlaste, s.o murdeuurijate tegevusvaldkonda, võib üldiselt öelda, et murdeid pannaksegi kirja peamiselt ilukirjanduses. Siin on see kirjapanek tinglik, häälduslikud iseärasused sageli juurdemõeldavad ning igas keeles kujunevad selleks välja oma tavad. (lk 84)
Lõplikke juhiseid on murrete tõlkimiseks (nagu ka tegelikult tõlkimiseks üldse) raske pakkuda. Iga juhtum on lõppude lõpuks individuaalne ja nõuab seepärast ka individuaalset lähenemist. Sellegipärast on kasutusel mitmeid soovituslikke võimalusi, millest hättasattunud tõlkija kuuleb peamiselt oma toimetajalt. Siinmail (aga ka üldisemalt) on levinuim soovitus: murret ei tõlgita murdeks. Aga nagu tõlkesoovituste puhul ikka, ei ole seegi alati jälgitav. mõnes tekstis pole murde puudumine tõlkest tõepoolest väga oluline ning tõlge jääb mõistetavaks ja nauditavaks ka ilma murdekeelsete dialoogijuppide või lõikudeta. Tihti aga peetakse siiski vajalikuks murdekasutust n-ö markeerida. See võib olla tingitud kontekstist, kus näiteks öeldakse, et tegelane kõneleb murdes, kuulub teise ühiskonnakihti, või rõhutatakse murdekasutust kuidagi teisiti. markeerimine tähendab seda, et lugejale antakse märku teistsugusest keelekasutusest, mis pole kirjakeelne, kusjuures selliseks markeeringuks on eesti keeles kasutatud enamasti segatüüpi võtteid: -nd-lõppu, nagu näiteks tulnd, teind, pole asemel põle, või mingeid muid murdelisi või kõnekeelseid elemente; samuti arhailisemaid sõnu või sõnade murdevorme. See on täiesti aktsepteeritav tõlkimisviis ja seda kasutab suurem osa meie tõlkijatest-toimetajatest. (lk 85)
Vahel proovivad tõlkijad ka kanda originaalist üle võõra keele murdeelemente ja väänata eestikeelseid sõnu nende järgi, et anda ikkagi aimu, kuidas see lähtekeeles kõlab; selle katse enamasti toimetajad nurjavad ja neile tuleks minu arvates jätta õigus, sest pole midagi halvemat, kui pakkuda eestikeelsele lugejale teksti, mille keelekasutus ei ole tema jaoks kuidagi põhjendatud ja tundub imelik. (lk 85)
Minu isiklik keeletaust on tartumaine: vanaisa pruukis vanemaks jäädes kohati murdekeelt, ehkki oli kauaaegse õpetajana muidugi kirjakeelne. Ta oli ka omamoodi keelefilosoof, arutledes sageli selle üle, et kuidas ikkagi lõunaeestiline palatalisatsioon võib muuta sõna tähendust. (lk 86)
Miks valisin tõlkimiseks just lõuna-eesti pruugi? Aga ikka sellepärast, et seda mingil määral arvasin tundvat, lisaks veel sellepärast, et suhe lõuna-eesti (võro, seto) keelte ja eesti kirjakeele vahel on enam-vähem sama mis suhe inglise kirjakeele ja šoti keele vahel: mõlemal puhul sõltub vaatenurgast, kas määratleda neid murrete või eraldi keeltena, mõlemal juhul, ehkki pahempidipöördult, on tegemist põhja-lõuna ajaloolise vastuoluga, mille teatavaks kandjaks on ka kõnepruuk. Muus osas loomulikult pole nende kahe murde vahel mingit vastavust. (lk 86)
Ja pealegi olen sellelt keelealalt pärinevana tihti tajunud lõuna-eesti keeles mingit kodusust, soojust, poeesiat, mis on väljendamatu kirjakeeles, ehk siis sedasama, mida kirjanduse uurijad olid leidnud Stevensoni loomingu puhul. (lk 86-87)
Hiljem, lõuna-eesti liikumise edenedes, ilmus veelgi katsetusi tõlkida lääne tekste lõuna-eesti murretesse: eriti on meelde jäänud Kauksi Ülle suurepärane tõlge Edgar Allan Poe (kirjakeelsest) luuletusest "The Bells" (Kellad), kus just murdelisus pakub võimaluse anda edasi Poe puhul nii olulisi kõlasid, mida luuletaja ise luule juures väga tähtsaks pidas. Järjekordne tõestus, et tõlkimisel ei pea alati järgima norme ja reegleid: mõnikord annab suurepärase tulemuse normi eiramine. (lk 87)
Kindlasti tuleks ka kahelda võimaluses koostada mingit üldkehtivat sõnastikku võimalike murdeliste tõlkevastetega, mis tõlkija tööd kergendaks. Sellistest sõnastikest (filosoofiaterminite, väga kaalukate autorite tekstide jne tõlkimiseks) on aeg-ajalt unistatud. Mina sellistesse katsetesse ei usu: esiteks sellepärast, et sõnastik ei suuda kindlasti hõlmata kõiki juhtumeid, kus mingi sõna esineb, teiseks sellepärast, et sõnad paiknevad kontekstis ning olen korduvalt pidanud omaenda tõlget korrigeerima, kui juba leitud vaste ei klapi, või tõlkima olulise sõna siiski mitmel viisil, sõltuvalt kontekstist. Ilukirjanduse puhul kindlasti ka sellepärast, et autori sõnakasutus ei pruugi samuti olla järjekindel: vahel ta on seda, vahel mitte. mis tulemuse annaks siin klammerdumine sõnastikku? (lk 87)
Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni väljasõidukogunemisel Tartus rääkis Jaak Rähesoo sellest, kuidas nad Enn Soosaarega ühtlustasid omavahel mustanahaliste kõnepruugi vasteid Faulkneri teoste tõlkimisel. Selline ühtlustamine kahe tõlkija vahel oli vägagi loomulik ja õige, seejuures järgiti ikkagi markeerimispraktikat: oluline oli see, et markeeringud oleksid mõlemal tõlkijal ühesugused. Suurejooneline plaan Faulkneri loomingu väljaandmiseks jäi muutuvate aegade keerises lõpule viimata. Hiljem, kui Jaak Rähesoo oli (tema jaoks) tähtsamate tööde tõttu keeldunud Faulkneri romaani "Absalom, Absalom!" tõlkimisest, nõustusin seda tegema. Selles romaanis kasutab Faulkner vaid paaris kohas mustanahaliste kõne edasiandmiseks eraldi pruuki, seega polnud mõtet siin markeeringut eraldi kohaldada. (lk 88)
Üks huvipakkuvamaid võimalikke lahendeid murdekeele tõlkimiseks on kindlasti teose (tõlke) oma murdekeele loomine. Sellise katse on teinud olev Jõgi, kes Vassili Belovi jutustuse "Igapäine asi" (V. Belov. "Igapäine asi ja teisi jutustusi", Tln, 1987) tõlkimisel on loonud päris iseseisva tõlkekeele, s.t kasutanud tavalistest markeerimisvõtetest märksa enam segatüüpi muudatusi, nii et tekib omaette keelekasutus, mis päris hästi loob illusiooni murdelisest ehedusest. Tõlke ilmumise ajast mäletan äärmiselt positiivset suhtumist sellesse. Jälle põhimõtteliselt soovitatav võte, ent selle kasutamine võib takerduda tõlkija keelelisse suutlikkusse, mis sellisel juhul peaks tuginema laialdasele keelelisele ja kirjanduslikule alusele, kogemusele ning tõlkija osavusele ja mängulisusele. (lk 88)
- Kersti Unt, "Murrete tõlkimisest", rmt: "Tõlkija hääl II", Eesti Kirjanike Liit, 2014, lk 84-88

Aastaid töötas Chesterton ajalehtede The Speaker ja Daily News juures, saavutades ajakirjanikuna peagi suure populaarsuse. Sel eluperioodil oli Chesterton koos oma venna Ceciliga hõivatud ka ägeda poliitilise võitlusega: legendaarseks on saanud tema avalik seisukohavõtt Buuri sõja küsimuses. Astuda välja buuride õiguste kaitseks tollasel imperialistlikult meelestatud Inglismaal, kus igasugust sõda eitavat patsifismigi peeti äärmiselt ebapatriootlikuks — see kõneleb kindlasti vaimsest sõltumatusest, kodanikujulgusest ja oskusest mitte lasta üldlevinud hoiakutel end mõjutada. (lk 375)
Teiseks valdkonnaks, mis Chestertoni alati paelus, on muidugi kirjandus. Tema sulest on ilmunud rida nii ulatuslikumaid kui ka lühemaid kirjanduskriitilisi töid, mis, kui ka mitte alati just viimse detailini akadeemilises mõttes usaldusväärsed, on oma tähelepanekute teravmeelsuse, värskuse ja analüüsi sügavuse poolest ometi soovitatavad igale inglise kirjanduse, kultuuri ja ajaloo uurijale. (lk 376)
Chesterton on kirjutanud palju ka teoloogilisi ja usufilosoofilisi töid, eriti pärast seda, kui ta 1922. aastal pärast pikka aega kestnud kõhklusi ja kaalumist leidis oma vaadetega kõige enam sobivat katoliikliku usutunnistuse. Tuntumad sellelaadsetest teostest on "Püha Aquino Thomas" (1933), "Assisi Franciscus" (1923) ning essee "Igavene inimene" (The Everlasting Man, 1925) jt. Northamptoni piiskop Peter Doyle on algatanud Chestertoni kuulutamise katoliku pühakuks. (lk 376)
Eluõhtul kirjutatud "Autobiograafias" (1936) annab Chesterton ise oma ilukirjanduslikust loomingust kõneldes sellele (eriti oma romaane silmas pidades) järgmise hinnangu:

"Lühidalt öeldes, ma ei saanud hakata romaanikirjanikuks, sest tegelikult meeldib mulle, kui ideed ja arusaamad astuvad võitlusse ilustamata, niisugustena, nagu nad on, ilma et esineksid meesteks ja naisteks maskeeritud kujul. Kuid ajakirjanik võisin ma olla, sest ma pole kunagi suutnud hoiduda polemiseerimast." (lk 377)

1937. aastal kirjutas meie väljapaistvamaid anglitsiste Ants Oras pikemas mälestusartiklis Chestertonist (Akadeemia, 1937, nr. 1), kelle austajate hulka ta ise ilmselt kuulus ja keda ta koguni oli kord isiklikult kohanud, et "... see John Bulli välimusega elurõõmus härra oli mitmeti... Cervantese kangelase sarnane. Temagi sõdis kogu oma elu kestes mittemoodsate ideede eest... Katoliku kirikul pole käesoleva sajandi Inglismaal olnud rüütellikumat eestvõitlejat... Materialismi vastu Chesterton kaitses imede usku, ratsionalistide vastu fantaasiat, imperialistide vastu väikerahvaid, modernistide vastu vanu traditsioone, traditsionalistide vastu ebakonventsionaalsust." Ja nii edasi ja nii edasi. Sellesama võitluse peegeldusi leiame kõikjalt Chestertoni kirjandusloomingustki, mis annab sellele omalaadse, heas mõttes ajakirjandusliku kõrvalmaigu. (lk 377)
Küllap on Ants Orasel õigus, kui ta nimetab Chestertoni inglise don Quijoteks, sest võitluses oma veendumuste eest on inglanegi üsna üksi, niisama rüütellik ja vapper nagu kuulus mees La Manchast. Chestertoni kodanikujulgust tuleb tõepoolest imetleda, küllap vist eriti sellepärast, et kui juba võitlus oma poliitiliste tõekspidamiste eest nõuab pahatihti suurt vaprust, siis võitlus üldlevinud, nn massiarusaamade vastu on ju peaaegu lootusetu. Chestertonile, tõsi küll, oli suureks toeks asjaolu, et oma võitlusi pidas ta suure ülluse ja heatahtlikkusega, olles tihtipeale rünnatavate isikute, nagu näiteks G. B. Shaw', R. Kiplingi või H. G. Wellsi hea sõber. Teiseks oli paradoksimeistril tema eluajal suure naljamehe kuulsus, mistõttu kirjaniku täiesti tõsiseid mõtteavaldusi võeti tihtipeale lihtsalt mõnusa, koguni absurdse naljana. (lk 377-378)
Nali, nonsenss, paradoks, nähtuste ja asjade "pahempidipööramine" on tõesti üks Chestertoni tunnuslikke kunsti võtteid. Siin pole ta muidugi üksi, sest nonsenss, absurdne nali, on inglise kirjandusele üldse omane, paradoks aga muutus eriti populaarseks 19. sajandi lõpu poole ning oli 20. sajandi esimesel veerandil lausa üldlevinud. Pole vist aga kirjanikku, kes oma loomingus neid võtteid oleks kasutanud nii varieeruvalt ja virtuooslikult kui Chesterton. (lk 378)
Chestertoni esseelooming kannab tugevalt ajakirjanduslikku pitserit ning on tihtipeale midagi essee ja veste, koguni essee ja följetoni vahepealset. (lk 378)
Chestertoni värvikatest paradoksidest piirduvad mõned keelemänguga, teised viitavad terve mõistuse ülistamise kõrval sellesama "terve mõistuse" nõrkadele kohtadele, kolmandal puhul on paradokslik situatsioon. (lk 378-379)
Isa Brownist aga pole Chesterton kogu oma elu jooksul suutnud loobuda, ning tema loomingu kõige hinnatavamaks osaks ongi enamasti peetud Browni-lugusid kui kunstiliselt kõige õnnestunumaid.

Nende lugude kandjaks on lihtne kohmakas külapreester, kelle ilmetu, puhuti koomiline välimus ja kohmetu käitumine varjavad paindlikku mõistust, sügavat humaansust ja kahtlevat vaimu, mille abil ta harutabki lahti ühe kriminaalmõistatuse teise järel, tehes seda hämmastava kerguse ja taibukusega. (lk 379)

Esimese loo "Sinine rist" idee põhineb tõsielulisel seigal, kus kaks Cambridge'i üliõpilast võtsid üsnagi üleoleva hoiaku kellegi Chestertoni tuttava vaimuliku suhtes, kellega vesteldes Chesterton oli just enne seda mõistnud, et too teab selle maailma pahedest kaugelt rohkem kui tema ise või nood kaks üleolevat noormeest. Nõnda saigi isa Brown mitme seeria paeluvate juttude peategelaseks, kes ühtlasi osutub ka Chestertoni ideaalkujuks, paljude tema enese ideede kandjaks, mida kirjanik ju kunagi ei suuda hoiduda propageerimast tihtipeale paradoksaalses, enamasti romantilises ja fantastilises, keskaegselt kirevas garneeringus. (lk 379)
Tähelepanelikule lugejale ei jää kindlasti märkamatuks, et isa Brown pole sugugi mitte ainult autori geniaalsete mõttevälgatuste kandja, vaid et kõiki lugusid seob omamoodi selgroona isa Browni eetiline hoiak, autori enda eetiliste hoiakute kajastus, mis teeb Chestertoni lugudest alati midagi enamat kui tavalised detektiivlood, ehkki nad muidugi on ka lihtsalt detektiivlood, ning arvesse võttes Chestertoni mitmeid teoreetilisi kirjutisi detektiivkirjanduse kui žanri kohta, siis ilmselt lausa kavatsuslikult, Chestertoni enese reeglite järgi konstrueeritud lood. (lk 379-380)
Nagu Chestertoni enesegi puhul, ei ole isa Browni hoiakud aga süsteemiks, tervikuks seotavad: kui püüame üldistusi teha, lipsab lihtsameelne preester meil üha käest. Chesterton võitleb ühtede nähtuste, suhtumiste ja arusaamade poolt, samas jälle teiste vastu, teeb teravmeelseid tähelepanekuid, pöörab tõdesid pea peale ja saab tulemuseks uued, täiesti vastuvõetavad tõed, mõistetamatud ja naljakad tema eluajal, tihtipeale arusaadavamad praegu. Ning on siiski olemas miski, mis vapra rüütli värvikirevad loomingukillud üheks liidab - see on usk, isa Browni usk, Chestertoni usk tervesse mõistusse, päevavalgusse, inimsuse üldisesse võidukäiku. Või nagu Chesterton ise ütleb:

"Täiesti kindlalt võime väita: olevik on omadega hukas, läbi kukkunud. Selleks, et seda teada, ei ole vaja idealiseerida keskaega - on lihtsalt vaja mõista praegust aega... Pole vaja arvata, et inimene peaks elama kas hülgavates tulevikulossides või siis möödaniku kirevlõbusates kõrtsides; ei, me peame olema veendunud, et inimene ei pea mitte elama lõksus." (lk 380)

Kersti Unt, "G. K. Chestertonist", rmt: G. K. Chesterton, "Isa Browni lood", tlk Kersti Unt, 2013, lk 375-380

Tema kohta

Kõigepealt, alguse aluseks, tahaksin teha maani kummarduse tõlkijale, aga ei saa. Sellel on kolm põhjust. Esiteks see, et ta on kaugel, elab Tartus. Ma võiksin muidugi Tartusse sõita ja seal oma tänuavalduse mainitud moel sooritada, aga ikka ei saa, kuna tõlkija on mu (elu)ülikooliaegne sõber. Ja sõprade ees ei kummardata kohe mitte ühelgi juhul.

Ja ikka ei saa, kuna Kersti on kasvult väike ja mina liiga vana, et oma konte vibuna maani välja venitada. Ja ikka ei saa (ja nüüd tuleb see kõige tähtsam, allajoonitu): Kersti on täpselt nii pikk, kui on tema viimane tõlgitud raamat – 750 lk ehk siis lahti harutatult (ja paksendatult): seitsesada viiskümmend lehekülge. Ei ulata ju. Mis omakorda peidab minu ja peatselt ka Kersti vanust. Nii saavad kokku aeg, ruum ja elu.

Toomas Raudam, "Tähekriitika, maani kummardamata", Postimees, 30. mai 2023

Välislingid