Toomas Raudam

Toomas Raudam (sündinud 21. juulil 1947 Paides) on eesti novellist, romaanikirjanik, luuletaja, esseist, stsenarist jne.

Artiklid

• Kirjanike Maja, ükspuha kus ta ei asuks, kas eskimo igloos või eesti kagebees, on ohtlik mõiste. Parem, kui teda poleks. Kui aga on, siis peaks seal hea õhk olema. Sest maailm haiseb nagunii.
  • Toomas Raudam, "Maja", Postimees, 28. oktoober 1996

• Kust võetakse see, et raamatus on tähtsad just need probleemid ja mitte teised? Kas raamat on vaid pelk tekst, mida peab keetma nagu seeni ainult omas mahlas ning kuhu muu maailm sisse ei mahu?
• Heitke vaid pilk ajalehtede kultuurikülgedele. Kelle arvamus loeb? Mitte selle oma, kes asja tunneb ja armastab, vaid selle, kelle nimi on suurem: PeaToimetaja, Euro Kirjanik, Skandaalne Kunstnik, Ja Nii Edasi. Nemad juhivad ja suunavad asju ka siis, kui nad parajasti ei räägi. (Siis vahest kõige enam: telkide taga, vaenlaste eest varjul, omade eest peidus.) Nad on õiglased, nad on karmid. Nende otsus loeb. Loeb neile - ja see on üsna loomulik -, kelle lugemus on väike ning tundemaailm aher. Näited, need on ainult näited, pelgad metafoorid, mille taga puudub konkreetsus. Ei hakka vabandama. Kuid solvunuid leidub, selles võib - võin - kindel olla.
• Siit sõidame kohe sadamasse. Sadamas on kapten, kes maksab. Ning maksab ta mitte pikkade jobutuste, vaid trükki paisatud solvangute eest. Press - see iseendast lame sõna - pole midagi muud kui teravused, iga hinna eest turja kargamine, maksku mis maksab. Ja hästi maksab - oma kogemusest tean öelda, et lehekülg raamatusoovitust maksab enamvähem sama palju kui neli lehekülge süvenenud, raamatut laiendavat esseistliku käsitlust. (Kui seda muidugi üldse avaldatakse.)
• Raamatuarvustused on juba aastaid mind toitnud. Minu arvates on see väga vastutusrikas ning töömahukas žanr. Üks õige arvustaja ei tohiks kunagi kritiseerida ainult üht teost, vaid peaks lugema kõike, mida kirjanik on kirjutanud. Kahjuks peab nentima, et see pole võimalik. Ja pole ka vajalik, sest mahud, mida ajalehed arvustuste jaoks lubavad, on minimaalsed, kaks lehekülge kipub olema maksimum. Juhtub aga kriitik rohkem kirjutama, siis ilmub tema arvustus kärbitud kujul, sageli on ka mõte moonutatud.
• On veel üks asjaolu, mis raamatu kiiret kajastamist takistab. See on tema ajatus. Kõik ajalik, teater, kino ja kunstinäitused läheb, raamat mitte. Ajatut võib ajalise vahele pista nagu leivale vorstilõike. Kumb halvaks läheb ja haisema hakkab, kas vorst või raamat, on ütlematagi selge. Raamatu ajatus, ingellik hõljuvus on üks neid väärtusi, mida teised kunstiliigid ilmtingimata omada ei pruugi. Sestap jäävad raamatuarvustused toimetusse seisma, juhtub sedagi, et seismine kestab aasta või rohkemgi, ilma et suurevaevanägijale (raamatu lugemine ja analüüs on märksa töömahukamad kui kunstinäitustelt läbi lippamine) vaevutaks ütlema, kas tema töö kõlbab või mitte. Tasust ei maksa rääkidagi - raamatuarvustuse võtab ette vaid see, kes raamatut armastab.
• Raamat on väga õrn asi. Teda võib tappa nagu küülikut, osava, lühida löögiga kõrvade taha. Kardan, et olen isegi seda teinud. Kuid mitte kunagi pole ma pretendeerinud ainutõele.
• Empaatia ei pea raamatusse ilmtingimata ilmuma kõvera nina ja suure kõhuga tegelase näol (ehkki see on märgatavalt kindlam alus ka muul tasandil empaatia loomiseks), ta võib seal olla ka nö. stiilitasandil. Stiil aga, nagu teada, on alati inimene. Kui pole üht ega teist, teeb see mind kurjaks. Empaatiata teosed võtavad inimeselt võime olla keegi teine kui ta ise. Nad isegi eitavad seda. Sihilikult, kunstitaotluslikult, õelalt kihistades.
• Raamat on väljasuremisohus. Las ma ütlen seda, mida tõenäoliselt ei ole; või mis juba ammu olnud ja maailmakultuuri ajaloos suuremate kaotusteta möödunud. Eesti raamat sureb kõige enne - raamatu ja lugeja lühiste (lühiste=lühike+arvustis) tõttu.
• Ma olen mõelnud, et inimest peab ümbritsema ebamäärasus. Ebamäärasus ongi inimese saatus. Oma tööga püüab ta seda hajutada, vermides oma ebamäärasuspelu (võiks ka öelda, surmahirmu) rahaks ning raha asjadeks. Kommunism oli väga konkreetne - Hruštšovi lubatud tasuta linnatransport jne. See peibutas inimesi. Mõned jäid ootama, kuid enamik teadis, et seda aega ei saabu kunagi. Surematust pole olemas. Minu arvates on tasuta transport ja igavene elu üks ja seesama. Demokraatia läbipaistvus on vaid illusioon, meid juhivad nähtamatud käed: sõprade, parteide, julmade jumalate jäsemed.
• Ma väga armastan oma tööd - raamatuarvustusi. See on väike taskupeegel. Väga väike. Nii väike, et pole taskut, kuhu ta ära mahuks.
  • Toomas Raudam, "Raamatuarvustus kui taskupeegel", Sirp, 27. veebruar 1998, lk 7