Ajalookirjandus

Proosa

• [Jean (John), lugulaulu "Histoire de Guillaume le Maréchal" autor:] "[---] Ajalugu on tõde, ja seda kirjutades ei tohi teadlikult valetada."
  • Rmt: Georges Duby, "Guillaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel", tlk Lore Listra, Tallinn: Varrak, 1997, lk 36

• Hool, millega autor püüab saada võimalikult suure faktisaagi, seletab ka, miks tal tellimustöö täitmisele nii palju aastaid kulus. Kuid luuletajana, truväärina ei lähe ta informatsiooni koguma väärikatesse raamatukogudesse. See sõltumatus ilmneb selgelt, kui tema ideid võrrelda kroonikakirjutajate arusaamadega, kelle ülestähendusi ta oleks ju kasutada võinud ja kes muide kõik üksteise pealt maha kirjutavad: mitte vähimatki kattuvust, mis lubaks arvata, et autor on neid lugenud.
  • Georges Duby, "Guillaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel", tlk Lore Listra, Tallinn: Varrak, 1997, lk 37

• Ajalookirjutamine on üks viis minevikku endal kaelast ära saada.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. Loomingu Raamatukogu, nr 33, 1974, lk 25

• Herodotos ütleb: "Vähe asju juhtub õigel ajal ja ülejäänut ei juhtu üldse. Hoolikas ajaloolane parandab kõik need vead." ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)}

Herodotus says, “Very few things happen at the right time, and the rest do not happen at all: the conscientious historian will correct these defects.”

• Mark Twain, "A Horse's Tale", London, New York: Harper and Brothers Publishers, 1907 (The Project Gutenberg eBook of A Horse’s Tale, by Mark Twain, Release Date: October 21, 1997 [eBook #1086]), Acknowledgements

[Twain ei tsiteeri Herodotost, vaid iseloomustab tema suhtumist ajalookirjutusse.]

• Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
  • Karl August Hindrey, "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees, 9. detsember 1941, nr 124, lk 1

• Vimesil polnud kunagi eriti palju sugulasi olnud: vähesed inimesed soovivad teada anda, et nende kauge esivanem on kuningatapja. See kõik oli muidugi ajalugu ja uut Ankhi hertsogit hämmastas, et ajalooraamatud ülistasid nüüd Vana Kivinäo mälestust, vahtkondlast, kes oli hukanud troonil olnud õela kaabaka ning kaitsnud selle teoga vabadust ja seadust. Vimes oli selgeks saanud, et ajalugu on selline, milliseks ta tehakse, ja isand Vetinari oli inimene, kellel olid võtmed ja ligipääs kõikvõimalikele veenmismehhanismidele, mis olidki õnnekombel just selle kuningatapu aegadest säilinud ja seisid endiselt hästi õlitatuna keldris. Ajalugu on tõesti selline, milliseks see tehakse, ja isand Vetinari võis ajaloo teha… täpselt selliseks, nagu ise tahtis. Nii oligi hirmus kuningatetapja nagu imekombel kadunud – teda pole olnudki, kindlasti te eksite, temast pole keegi kuulnud, sellist inimest pole olemas olnud – ja tema asemele oli tulnud kangelaslik, kuid traagiliselt vääritimõistetud Kivinägu Vimes, Türannitapja, ülimalt lugupeetud kõrgeaulise Ankhi hertsogi, rüütel komandör Samuel Vimesi kuulus esivanem. Ajalugu on imepärane asi, see muutub nagu meri, ja praegu kandis tulvavesi Vimesi laineharjal. (lk 30)
  • Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

• Mõningase liialdusega võib väita, et keskaegne ajalookultuur meenutab Orwelli "1984"-maailma, kus möödanikku pidevalt ümber kirjutati.
  • Marek Tamm, cit. via: Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna, nr 3, 2005, lk 1

• Ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine pole kaugeltki samased. Ajaloo kirjutamine on see, mis teeb ajalugu, see tähendab, ehitab üles minevikupildi ja muudab selle aktuaalseks, koostab narratiivi, jutustuse, milleta ajaloofaktide esitamine pole võimalik. Aga ajaloo kirjutamine, ajaloo uurimine ja ajaloo õpetamine on lahutamatud, kolmainus. Ajaloo uurimine peab olema kirjutamise ja õpetamise alus. (lk 4)
  • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna, nr 3, 2005, lk 4–9

• Ajaloolane Reinhart Koselleck on hulgas ajaloolise semantika teedrajavates uurimistöödes viidanud, et ajaloo mõiste sai alles 18. sajandi teisel poolel oma moodsa vermingu. Sõnas "ajalugu" avastas ta oma ajaloolist semantikat käsitlevates uurimistöödes abstraktse "kollektiivse ainsuse", mis asus mitmussõnana (plurale tantum) paljude "ajalugude" asemele. Suur hulk üksnes osalist vaadet avavaid, vaatepunktist sõltuvaid lugusid suubus ajaloo moodsasse mõistesse, nagu jõed suubuvad merre ning hajuvad abstraktse ajaloo meres. (lk 53-54)
• Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
• Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
  • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021