Mine sisu juurde

Enamlased

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Varsti hakkas ka minu parteiline silmapiir laienema. Niipalju oli selge, et nii enamlased kui ka vähemlased püüdsid üksteisele selgeks teha, et nemad üksi on need ainutõsised sotsiaaldemokraadid, kes tõlgitsevad Marxi õpetust õigesti ja puhtalt. Igaüks kiitis oma arusaamise ainuõigeks, võltsimatuks arusaamiseks. Raske oli tulla otsusele, kui lugesid mõlemate poolte ümberlükkamatuid tõdesid ja kõikumatut usku oma tõdedesse. Ka minu kaaslased kõnelesid vesteõhtuil nii kaljukindlalt, et ei võinud enam mingit kahtlust olla. Aga teisel päeval sain enamlastelt suurest vangikojast pikad kirjad, kus tehti minu kaaslaste väited naeruväärseteks ja lükati loitvalt ümber.
Viimaks taipasin nende kahe voolu psühholoogilist vahet. Enamlased olid otsekohesemad, ägedamad, järjekindlamad, usklik-fanaatilisemad, jooksid tormi õigussihis, ei vaadanud paremale ega pahemale. Nad ei tunnistanud, kui puhkeb sotsialistlik revolutsioon, mingit kompromissi ei kodanlastega, ei ka demokraatliku parlamendiga. Nad nõudsid tööliste sõjariistus vastuhakkamist ja proletariaadi diktatuuri - kõik võim töölistele! Ka uskusid nad, et Euroopa on küps sotsialistlikuks revolutsiooniks, mille algatajaks ja teetasandajaks pidi olema Venemaa. Oma äkilise, ägeda, aktiivse taktika pärast pidasid nad üksi endid tõsisteks revolutsionäärideks.
Vähemlased olid tasasemad, leplikumad ja parlamentaarsemad. Nad ei tunnistanud sõjariistus vastuhakkamist ega proletariaadi diktatuuri; üleüldse kartsid vähemlased verd, mille ees enamlased sugugi tagasi ei kohkunud. Vähemlased propageerisid hulkade valgustamist sotsialismiideega, üleüldist streiki ja muid rahulisemaid ja legaalsemaid võitlusabinõusid sotsialismi saavutamiseks. Ka sallisid vähemlaste põhimõtted kokkulepet kodanlastega.
Põhjendudes taktikale, kujunesid ka lahkvaated organiseerimise küsimuses. Enamlaste organisatsioonid olid vandeseltsid, kus valitses täielik konspiratsioon ja diktaatorlik printsiip. Igas rühmas, igas komitees oli üks vastutav isik kõrgema organisatsiooni poolt määratud, mitte algorganisatsioonist enesest valitud. See vastutav isik oli kõrgema organi tahtmise läbiviija. Keskkomitee otsused olid kõigile ülevenemaalistele organisatsioonidele sunduslikud. Kes ei talitanud keskkomitee tahtmisel, tähendab ei painutanud ennast partei distsipliini alla, heideti parteist välja. Keskkomitee sai oma sunduslikud määrused partei kongressidelt.
Vähemlaste organisatsioonides valitses demokraatlik põhimõte. Iga algorganisatsioon - rühm, komitee - valis kõrgemasse asutusse oma esindaja. Seetõttu oli ka distsipliin vähemlaste organisatsioonides lõdvem, enamlastel aga raudne. (lk 41-42)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010