Sotsiaaldemokraadid

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Varsti hakkas ka minu parteiline silmapiir laienema. Niipalju oli selge, et nii enamlased kui ka vähemlased püüdsid üksteisele selgeks teha, et nemad üksi on need ainutõsised sotsiaaldemokraadid, kes tõlgitsevad Marxi õpetust õigesti ja puhtalt. Igaüks kiitis oma arusaamise ainuõigeks, võltsimatuks arusaamiseks. Raske oli tulla otsusele, kui lugesid mõlemate poolte ümberlükkamatuid tõdesid ja kõikumatut usku oma tõdedesse. Ka minu kaaslased kõnelesid vesteõhtuil nii kaljukindlalt, et ei võinud enam mingit kahtlust olla. Aga teisel päeval sain enamlastelt suurest vangikojast pikad kirjad, kus tehti minu kaaslaste väited naeruväärseteks ja lükati loitvalt ümber.
Viimaks taipasin nende kahe voolu psühholoogilist vahet. Enamlased olid otsekohesemad, ägedamad, järjekindlamad, usklik-fanaatilisemad, jooksid tormi õigussihis, ei vaadanud paremale ega pahemale. Nad ei tunnistanud, kui puhkeb sotsialistlik revolutsioon, mingit kompromissi ei kodanlastega, ei ka demokraatliku parlamendiga. Nad nõudsid tööliste sõjariistus vastuhakkamist ja proletariaadi diktatuuri - kõik võim töölistele! Ka uskusid nad, et Euroopa on küps sotsialistlikuks revolutsiooniks, mille algatajaks ja teetasandajaks pidi olema Venemaa. Oma äkilise, ägeda, aktiivse taktika pärast pidasid nad üksi endid tõsisteks revolutsionäärideks.
Vähemlased olid tasasemad, leplikumad ja parlamentaarsemad. Nad ei tunnistanud sõjariistus vastuhakkamist ega proletariaadi diktatuuri; üleüldse kartsid vähemlased verd, mille ees enamlased sugugi tagasi ei kohkunud. Vähemlased propageerisid hulkade valgustamist sotsialismiideega, üleüldist streiki ja muid rahulisemaid ja legaalsemaid võitlusabinõusid sotsialismi saavutamiseks. Ka sallisid vähemlaste põhimõtted kokkulepet kodanlastega.
Põhjendudes taktikale, kujunesid ka lahkvaated organiseerimise küsimuses. Enamlaste organisatsioonid olid vandeseltsid, kus valitses täielik konspiratsioon ja diktaatorlik printsiip. Igas rühmas, igas komitees oli üks vastutav isik kõrgema organisatsiooni poolt määratud, mitte algorganisatsioonist enesest valitud. See vastutav isik oli kõrgema organi tahtmise läbiviija. Keskkomitee otsused olid kõigile ülevenemaalistele organisatsioonidele sunduslikud. Kes ei talitanud keskkomitee tahtmisel, tähendab ei painutanud ennast partei distsipliini alla, heideti parteist välja. Keskkomitee sai oma sunduslikud määrused partei kongressidelt.
Vähemlaste organisatsioonides valitses demokraatlik põhimõte. Iga algorganisatsioon - rühm, komitee - valis kõrgemasse asutusse oma esindaja. Seetõttu oli ka distsipliin vähemlaste organisatsioonides lõdvem, enamlastel aga raudne. (lk 41-42)
  • Sotsiaaldemokraadid - tööliste juhid ja õpetajad - pidid end lihtsustama ja labastama, et olla töölistele arusaadavamad ja lähedamad. Jäljendati tööliste välimust ja riideid, kanti vene särki tärgeldatud krae asemel. Organiseeritud töölised aga vastuoksa püüdsid haritlastele läheneda kommetes, kõnes, neid riietumises jäljendada.
Ma märkasin seda nüüd, vabaduse päevil. Suvel enne vangistamist elasin täiesti ideelises revolutsioonilises uimas ega näinud midagi sarnast. (lk 65)
  • Me sõime ja jõime ja olime heas tuleviku-tujus. Tallinna haritlased pühitsesid trellide taga peaaegu oma täiskogus revolutsiooni järelkaja. Vanglaülem oli vastutulelik, uksehoidjad lahked, sest nende lahkust osati hinnata ja tasuti rikkalikult.
Õhtuti pidasime kõne- ja lugemisistungeid. Loeti, vaieldi vene idealismi, vene noore intelligentsi ja vabadusliikumise üle. Vaidlused olid sõbralikud, rahulised, sest ei olnud sotsiaaldemokraate, ei vähemlasi ega enamlasi, ei sotsiaalrevolutsionääre ega muid õigeusklikke revolutsionääre. Koos olid soliidsed mehed, kes käsitlesid küsimusi puhtakadeemiliselt. Aga meie, revolutsionääride keeles tähendas see "puhtkodanlikult".
Pidin tunnustama, et mul polnud sugugi halb nende kodanlaste seas. Siiski kohustusin mõnikord tundma sotsiaaldemokraatlikke patukahetsuse piinu. Aga need piinad polnud tõsiselt mõeldud.
Varsti pääsesid haritlased vabaks. Nende asemele paigutati seltsimehed sotsiaaldemokraadid. Mul oli nendega igavam ja piinlikum. Pidin seda ka tunnistama. Midagi nagu pitsitas ja segas vaba avaldumist. Sarnast pitsitust tundsin sagedasti ka hiljem, kui viibisin ilmavaateliselt piiratud rühmas, mõnes parteifraktsioonis, usumäratsejate seltsis, moralistide ja pastorite majas - ikka üks ja sama hingemattev tundmus. Oli tarve kõnelda, end avaldada, aga sõnad jäid kurku. Kartsin nende valmis ümberlükkamatuid vastuseid ja tähtsate isikute arvamistel põhinevaid väiteid. Nad tegid minu siis vagaks. Teise autoriteetlik arvamine on nagu vasarahoop pähe - tunned enese nurka aetuna, väikesena, arana. Oleksin tahtnud ruttu välja joosta ringist, kus oli kitsas ja igav.
Sarnane tunne oli ka nüüd oma kaaslaste keskel. Oli igav. Olin vähem vaba kui nende äraneetud kodanlaste seas, kus võisin kartmata oma tarku ja rumalaid mõtteid avaldada, olles kaitstud iroonilistest pilkudest ja sallimatuist märkusist. (lk 74)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010


  • [Gustav Suitsust:] Kuid – ärgu unustatagu – see va­saraga virutav noor värsisepp lõpetab siiski manitsusega, et tõeline luuletaja ärgu olgu mitte sotsiaaldemokraat ega kodanlane, vaid enne kõike luuletaja, kes ka võitlejaile meelde tuletab, et inimene ei ela mitte üksi leivast. Väga ebakohane manitsus, kuna võitlus käib just leiva pärast neile, kel see puudub, – salvasid marksistlikud arvus­tajad.