Mägionn
Ilme
Proosa
[muuda]- Mägionn annab varju neile, kes kavatsevad asuda selle kõrge tipu vallutamisele ja saabuvad kohale pärastlõunal, et järgmisel hommikul varavalges teele minna. Kolmandal külaskäigul sellesse paika tõin ettekäändeks pahkluu, mis oli muidugi pisut hõõrdunud, lisaks oma ea (sic), et veeta onnis ööd.
- Näha hajumas Mont Blanc'i roosakat jääkuplit, otsekui ära noolitud suure ööolendi, selle peaaegu nähtamatult lagendikult voogava leviaatani poolt, pakkus vaatepilti, millest ma kindlasti kunagi ei tüdine.
- Ma joobusin sellest, varitsedes tulukeste ilmumist, mis panevad tumerohelised mäenõlvad kaljupaljakuteni kumama. Arvatavasti tundsin kõik ära. Äkki nägin algul vaevalist ja hubisevat, siis teravate, pimedust lõhestavate sähvakutega tuld, mis süttis Jorassidega ühel joonel. Uurisin matkaskeemi. Selles kohas polnud ühtki mägionni ära märgitud.
- Võtsin binokli. Suurivaevu eristasin puuderäga piiril, seal, kus kuused annavad tasapisi teed põlevkivil vohavale samblale, väikest hämarat hütti. Aken tundus hiiglasuur, ning sedamööda kuidas öö päeva üle võimust võttis, paistis sealt tulvav valgus eredana nagu majaka tuli. Seejärel ei näinud ma enam onni ning üksnes aimasin mustendavat auku, mille sisemuses lõõmas põrgutuli.
- Mul on liiga elav kujutlusvõime. See on üks minu võlusid. See võlu avaldab muide muljet eelkõige mulle endale. Milline väärtus on sel minu silmis! Lapsest peale olen pajatanud endale lugusid ning et neist mitte ainsatki kõlavarjundit kaotada, jutustan neid valjusti, tihtipeale unustades, kus ma parajasti olen. Niisiis hakkasin loomulikult endamisi heietama, kust ja miks see salapärane lamp siia on saanud. (lk 19)
- Onn? Elaniketa, kuid nelja tuule poole lahti. Madal ase, tool, laud. Peatala küljes rippus topeltakna raami kõrgusel lamp. Hädavajalike toiduainetega külmkapp ja puhvetil puuvaagnal paberrahad ning mündid, öeldagu mis tahes, üksildus teeb ausaks.
- Imelik, mulle tundus, et paik on nõiutud. Esmalt mingi nelja klaasseina vahele suletud kiirgav vaim otsekui majakas, teiseks onnis aimuv naise varjukuju. Olin väga lähedal selle mõistmisele, mida kirjanikud meile lehekülgede kaupa ette luuletavad "paikkonna hõngust" ilma seda pikemalt seletamata. Arvan, et kui minu töösuhted Maa- ja Veeteede Valitsusega niisama ebamääraseks oleksid jäänud, oleks seal pikemalt mõtlemata minu teenetest loobutud. (lk 21)
- Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984