Häbitus
Ilme
Proosa
[muuda]- Naine silmitses mind. Ta ei istunud minu laua ääres, kuid tundus, nagu oleks ta ometi siin. Tema pikalt minu poole välja sirutatud jalad, mis pisut harki hoidusid, ja tagasikäändunud kleidisaba viisid mõtted delikaatsematele kehaosadele, salli salakaval langemine puuderdatud õlgadelt, tugevate käte liikumine, mis pakkusid end, pihud avali, kes teab mis armuanniks — kõik see oli tõepoolest väljakutsuv.
- Pagana pihta, meil provintslastel pole niisugune rafineeritus kombeks. Liiderlikkusel, mida meilgi harrastatakse, miks mitte, puudub meie pool külmavereline häbitus, kaalutletud jultumus - vajadusi ei vaevuta riugastega maskeerima. (lk 13)
- Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984