Kaas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kezia tuli talle järele, keeras väikesel kreemipurgil kaane pealt ja nuusutas. Kaenla all oli tal hästi räpane kalingurist kass.
Kui tädi Beryl toast välja jooksis, sättis tüdruk kassi peeglilauale istuma ja pani kreemipurgi kaane kassile kõrva taha.
"Vaata, missugune sa nüüd oled," kurjustas ta.
Kalingurist kass kohkus sellest nii ära, et kukkus ülepeakaela ümber ja hüppas pots, pots põrandale. Kreemipurgi kaas lendas läbi õhu, jäi nagu münt linoleumile veerema — ja ei läinudki katki.
Kezia silmis oli kaas aga kildudeks samal hetkel, kui see õhku lendas, ta korjas selle maast, ise kõrvuni punane, ja pani tagasi peeglilauale.
Siis läks ta kikivarvul, tehtud kiiruse ja muretusega toast välja...


  • Mina pidin orkestris saama viiulimeheks ja tegema oma viiuliga heledaid hääli. Tahtsin esiti teha viiuli seest tühja, nii nagu on pärisviiulidki, kuid ei saanud kuidagi kaant peale liimida, ikka juhtus sellega mõni äpardus. Viimaks kaalusime asja Looguse Juksiga mitmest kandist ja tulime otsusele, et kui seest tühja viiulit ei saa, võib olla ka seest täis viiul. Peaasi on siin ikka, kui hästi mängid ja heledat häält teed.
  • Jüri Parijõgi "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 48


  • Paul D. oli alles alustanud, räägitu oli alles algus, kui naise pehmed rahustavad sõrmed ta põlvedel peatasid teda. Oligi parem. Oligi parem. Edasi kõnelda tähendaks paisata nad mõlemad sinna, kust nad enam tagasi pöörduda ei saa. Ülejäänut tuleks tal hoida seal, kus on selle koht: tema rinnus tubakatoosis, kus kunagi oli olnud punane süda. Toosi kaas on kinni roostetanud. Ta ei hakka seda nüüd tolle tubli ja armsa naise nähes lahti kangutama, sest selle sees olev lehk häbistaks teda naise ees.
    • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997, lk 70



  • Koos nõukogude võimuga saabusid Eestisse ka nuhid. Küll neid oli palju! Pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Nad sagisid igal pool, piilusid möödakäijatel üle õla ja kandsid keelt. Kõige suurem nuhk, keda ma nägema juhtusin, oli viiskümmend meetrit pikk. Ta luuras maailmaruumi ning kirjutas pidevalt kaebusi, et Kuu peal ei austata Stalinit. Aga oli ka tillukesi keelekandjaid, need pugesid hambaharjale ja vahtisid sulle suhu. Mõni maskeerus imikuks, kräunus vankris, aga kui sa teda lohutama läksid, tõmbas sipupükstest fotoaparaadi ja jäädvustas su mikrofilmile. Ühesõnaga, kõik praod ning pilud olid nuhke täis, tõstsid solgiämbri kaane - seal luuras üks, panid kaane kinni - ja sinna otsa volksas teine. Justkui konn. Küll oli vastik.
  • Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 62


  • Mu murdeea mäss jäi pooleli, sest vastased andsid loobumisvõidu. Nüüd seisis mul vastas terve maailm, aga ma ei saanud maailmaga kontakti.
Ma olin end lukku pannud ja võtme ära kaotanud. See, mis meiega juhtus, oli nii erandlik ja karm, et ma püüdsin kogu oma tahte, jõu ja kõigi vahenditega maailmale näidata, et ei juhtunud midagi erilist. See oli vaistlik ellujäämisestrateegia: kaas peale, kui sa ei kannata sisu vaadata, veel vähem seal sees tuhnida.


  • Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakuplil kaane pealt, pistab oma käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal temale endale sobiva korra. Ta ajab kõik segamini, viskab nii mõndagi, mis on enne luubi alla võetud, välja või sätib siis pärast harja ja nuustikuga küürimist ja energilist läikimapoleerimist jälle korralikult kupli alla tagasi ja kruvib kaane kinni. Kogu protseduur meenutab hakklihamasina puhastamist.


  • [Yusuf:] Ja mina ütlesin pottsepale: tee mulle savipotte, tee need kahe vaksa laiused ja nelja vaksa kõrgused ja avara suuga ja tee need parimast punasest savist; põleta hoolikalt ja valmista igaühele kaas, mis liibuks potile niisama tihedalt kui lapsesuu ema rinna külge, sest ma tahan, et see, mille ma potti panen, säiliks kangasse mähituna ning mäevaigu ja vahaga kaetuna igavesti. Sest võib-olla need, kes arvavad end olevat liiga head selle maailma jaoks, uitavad kunagi jälle kõrbes ja mägedes ja elavad muldonnides ja koobastes ja leiavad need potid ja siis, kui nad murravad lahti pitserid ja loevad seda, mis pottides on, need rullid, mis ma õige pea sinna panen, siis nad teavad. (lk 103)
    • Johanna Sinisalo, "Üheksa potti", tlk Arvi Nikkarev, rmt: "Nekromanteion", 2011, lk 103–131


  • Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Mõni asi jääb valusalt meelde, mõni nagu kaoks, ükskõik kumba pidi: ega sa palju olnule ei mõtle, sest see pole tähtis - tähtis on, mis tuleb.
    • Mari Saat, "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015, lk 9

Luule[muuda]

Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.

Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.


Su juuksed aga on siin,
öömustad, käegakatsutavad ja väga reaalsed
täitsa nagu Lumivalgukese omad.
Kui prints tuleb ta silmitseb sind möödaminnes
klaaskirstu kaane läbi ja väristab õlgu.

  • Ilona Laaman, "Mu väike sõbranna", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 5


astun rohelisse tuppa,
ütlen - klaver, ava kaas!
Astun rohelisse tuppa,
mis on avar nagu aas.
/---/
ja mu pikist vilkaist sõrmist
üha purskub sulatuld.
Keeletuks jääb ilus klaver,
kui on võetud lõppakord.

  • Ott Arder, "Tibukollane tiibklaver" kogust "Üks kõiksus". Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 11-12


Vanasõnad[muuda]

  • Kuidas vakk, nõnda kaas.
  • Vanal vara parem, kirstu kaas kindlam.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929