Omapära

Proosa

• Igaühe omapäradega oldaks meelsasti valmis leppima, kui ta ei püüaks neid vaid samal ajal oma eelisteks õilistada; siis alles saavad neist puudused.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 36/2004, lk 63

• Kuidas saab inimese omapära ja iseloom vastu panna eluviisile? — õieti peaks just eluviisiga seda iseloomulikku esile tõstetama.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 12

• Pidagem alati meeles, et soomeugrilased ei ole ei mere ega mäe, ei rohtlaane ega kõrbe, ei kiltmaa ega tundra, vaid Põhjala metsade lapsed. Mets ja põhjavaim — need on vormind läbi aastatuhandete soomeugrilaste olemust, nendes ep kätkebki mitte ainult meie omapära, vaid ka sisejõud.
  • Oskar Loorits, "Eestluse elujõud". Tõrvik 1951, lk 29

• Me einetasime provintsirestoranis. Tahan seda rõhutada. Provintsil, mida teised alavääristavad, on "tihedamate kontaktide" võlu. Pealinnas omapära hajub, muutub märkamatuks. Sest see upub massi. Pole karta, et midagi niisugust võiks juhtuda alevis või väikelinnas.
  • Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, lk 15

• Mu isa ütleb, et ma olen "paras tegelane", sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu tädi Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma lillade saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: "Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?" ning ema kõkutab seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen "omapärane", mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili.
• JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk, lk 23

Luule

omapärasest teismelisest saab omapärane täiskasvanu, Dostojevski ja Elioti
tuhinas areneb eetiline ja moraalne tundlikkus, sotsiaalne õiglustunne,
noorus on vanaduse õpituba, selle kohta ei anta mingit diplomit, jäävad
vaid valusad põletusmärgid keha õnnaldesse, neist päevist ja öist, mida
võinuks ka teisiti veeta, igaveseks kadunud, alati siinsamas

• Rita Dahl, "Perekond, võimas tammepuu. Vanem tütar", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 55