Punapea

Punapea on enam-vähem punaste või punakate juustega pea või selle omanik.

Proosa

[Lible:] Ühe sõnaga, minul, vanal käsnal, pole end sugugi vaja nooremate hulka toppida ja nii edasi, aga vaadake Jorhi, kelle auks ja iluks me siin täna oleme kokku tulnud — kes võis arvata, et sellest tedretähelisest vigurist niisugune asi saab! Kes on Paunveres tänapäev kuulsam mees kui Jorh Kaabriel Kiir! Kes teeb veel lõhkisema sabaga pintsaku kui tema, olgu see linnas või maal? Kus on keegi näinud viisakamat noormeest, kes ei joo, ei suitseta, vaid käib kirikus iga pühapäe, vahel koguni kroonupühadelgi? Mitte kogemata ei saanud ta selle õnne osaliseks, ega pääsnud ligi lillele, mis valge-punane; küllap hakati temast lugu pidama tema viisakuse ja heade kommete pärast. Punane pea ei tähenda midagi, seda pead pole ta mitte ise punaseks värvinud, vaid nii on jumal selle loonud, näituseks, et ka punapealiste seas võib olla häid ja armsaid inimesi.
- Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 220

See oli kõige eriskummalisem tüdruk, keda Tommy ja Annika eales olid näinud, - Pipi Pikksukk oma hommikusel jalutuskäigul. Ta nägi nõnda välja.

Pipi juuksed olid täpselt porgandi värvi ning punutud kahte kõvasse patsi, mis harali hoidsid. Ta nina oli nagu pisike kartul ja üleni tedretähti täis. Nina all oli päris suur suu tervete valgete hammastega. (lk 10)

Peen isand vaatas Pipi punapead ja otsustas ennast ooteajal veidi lõbustada.

"Kas sa ka tead, mis ühist on sinul ja äsja süüdatud tuletikul?" küsis ta.

"Ei tea," kostis Pipi. "Aga ma olen seda alati teada tahtnud."

Peen isand sikutas Pipit õige kõvasti patsist.

"Näed sa, te mõlemad hakkate peast põlema, hahahaa!"

"Inimene peab ikka palju küll kuulda saama, enne kui kõrvad peast kukuvad," ütles Pipi. "Et ma selle peale varem pole mõelnud!"

Peen isand vaatas teda ja lausus siis:

"Kuule, ma usun tõesti, et sa oled kõige inetum laps, keda ma kunagi olen näinud."

"Oh jaa," vastas Pipi, "ega sa ise minu meelest ka just nii looduslikult kaunis ole, et sind nähes peaks rõõmu pärast lakke hüppama."

Peen isand tegi solvunud näo pähe, kuid ei öelnud midagi. Pipi seisis veidi aega vaikides ja silmitses teda, pea viltu.

"Kuule, sina," lausus ta lõpuks. "Kas sa tead, mis sarnasus meil sinuga on?"

"Sinu ja minu vahel," ütles peen isand, "pole loodetavasti mingit sarnasust."

"On küll," väitis Pipi. "Me mõlemad oleme suure suuga kelkijad. Välja arvatud mina."

Tommy ja Annika poolt kostis tasast kihistamist. Peen isand läks näost päris punaseks. (lk 207)

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999

Draama

[Märt:] Inimene küll ei pea teise nägu laitma, Jumal on kõiki loonud; aga vanasõna ütleb: punased juuksed ja vindunud lepad ei kasva hüva maa peal.
- Lydia Koidula, ""Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", I vaatus

Luule

Tuleb suvi ju nüüd oma raevukas väes
Ja minu noorusaeg on surnud nagu kevad
Oo Päike nüüd on võim kuuma Mõistuse käes;
Ja ahvatlevad
Ta sulnid vormid mind nüüd kogu eluea
Teda teenida vaid tahan lõpuni mina
Ligi tõmbab ta mind ju lausa magnetina
Näib kauni olendina
Kui veetlev punapea

Kuldjuus nii et võrdlema hakka
Imevälguga mis ei lakka
Või siis lõõsaga mille uhmas
On närbumas teeroosipuhmas

Guillaume Apollinaire, "Ilus punapea", tlk Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" I (1976), lk 93

Just kevaditi punapääsid olen
ma armastama lausa sunnitud
sest käivad nõnda uhkelt püstipäi nad
kui Rooma naispatriitsid hunnitud

nad näivad nagu leevikesed talvel
kes toidulaual rõõmsalt toksite
oh punapääd miks olete nii kaunid
ja mis te minu hingest otsite

Priidu Beier, "Laul punapäile ja pihlakaile", Vikerkaar 1/2 1997, lk 49

Kirjandus

Arthur Conan Doyle, "Punapeade liit". Tõlkinud Krista Kaer. Rmt: "Sherlock Holmesi seiklused" I, 1992