Harry istus ühe pingirea otsas ning kuulas nutikat noort Yellowknife'i arsti, kes hoiatas järgmise lõunast tuleva ja põhjalat ähvardava mõju eest. Vaadake Alaskat, seletas arst, kus Alyeska gaasijuhe rajati pärast maaomandilepingu sõlmimist põliselanikega, ning isegi sellest hoolimata on sellel olnud hukatuslik tagajärg, mis avaldub enesetappude, lahutuste, alkoholismi, vaimuhaiguste ja vägivallategude arvu kasvus: see on nagu õuduslugu, aga viimane peatükk on meil veel kuulmata. Kuid siinsetel põliselanikel pole isegi maaomandilepet. Mis hakkab seega siin toimuma? Kolm talve saavad mõned põliselanikest tööd tänu suurele töökäte nõudlusele gaasijuhtme rajamisel ning nad hakkavad kõrget töötasu saama. Kuid mis saab edasi? Nad valguvad lõunasse, lootes seal samasugust palka saada, kuid täiendavad Vancouveri, Winnipegi või Toronto töötute ja abivajajate ridu, ning põhjala jääb ilma oma parimatest noortest meestest täpselt siis, kui dened on hakanud enesemääramisõigust taotlema. Valged juhutöölised, kellel on palju raha, alkoholi laialt käes ning kes ei mõtle oma teo tagajärgede peale, võrgutavad põliselanikest noori naisi ja kasutavad neid seksuaalselt ära. "Kes kõik selle kinni maksab?" küsis arst. "Kas gaasijuhtmekompanii? Või naftakompanii? Või Kanada rahvas? Need inimesed võivad küll dollareid maksta, aga me teame juba, kes inimeste kannatused kinni maksab."
Varem töötas Jenni meie ettevõtte kommunikatsiooniosakonnas. Tema ülesanne oli selgitada meediale, et nafta puurimine Alaskal on täiesti kahjutu tegevus. Lõpuks Jenni siiski väsis vastuoludest oma pärismina ja töömina väärtuste vahel. Ta vahetas ameti kriipsuke eetilisema vastu, asudes tööle meie kontori kõrval asuva metsatööstushiiglase kommunikatsiooni osakonnas. (lk 26)
Viimasel ajal on meie ettevõte olnud meedia pideva tähelepanu all seoses Alaska rannikul toimunud õnnetusega. Selle tagajärjel voolas naftat merre ja see hävitas ainulaadse rannikuala looduse. Ma mõistan inimeste pahameelt, aga tavaliselt on loodus laiema rahvahulga silmis ainulaadne alles siis, kui see hävib. Seni ei ole kellelgi sellest sooja ega külma. (lk 185–186)
Miika Nousiainen, "Väike iluremont", tlk Triin Aimla-Laid, Eesti Raamat, 2022
