Sookail

Sookail (Rhododendron tomentosum, varasemas nomenklatuuris Ledum palustre) on kanarbikuliste sugukonda rododendroni perekonda kuuluv intensiivselt lõhnavate kaunite valgete õitega kääbuspõõsas, kasvab soo- ja rabametsades. Isegi rododendron peab Eestis olema midagi niisugust, mis hulluks ajab.

Proosa

Olin juhtumisi tutvunud Ridalaga juba enne, kui temast sai mu õpetaja. Kui käisin esimeses klassis, tegi kogu kool laevaga õppereisi Kvistentali. Matk kestis terve päeva. Rühm meid, esimese klassi õpilasi, läks teistest lahku; hakkasime mingit muinasjutumängu mängima. Mäletan, et seal kasvas palju sookailu. Ma ei tundnud neid uimastavalt lõhnavaid taimi. Mänguga seoses oli lilli pistetud ka mu pikkadesse juustesse ja riiete külge. Liiga tugeva lõhna toimel uimaseks muutununa kaotasin mingil ajal teadvuse. Teised jätkasid mängu ja läksid mujale. Alles laeval oli klassijuhataja märganud, et mina olen puudu. Ridala oli läinud otsima, leidiski siis mu soomättalt ja kandis laevale. Tema ja koolidirektor Elisabet Luiga viisid mu veel voorimehega sadamast koju.
- Eeva Niinivaara, "Ikka paistab seesama päike", tlk Mare ja Martin Ollisaar, 1994, lk 39-40

Üheskoos silmitsesid nad tillukest maailma enda ümber. Viimastel nädalatel oli Eleanor õppinud tundma lilli nagu kollane arnika, valgete kroonlehtedega drüaas, mis nägi välja nagu kibuvits, kollane ja violetne lipphernes ja metsik lillhernes, ta pistis need endale taskumärkmiku vahele ning visandas ja pani kirja nelkõielisi ja tähtõielisi taimi nende väikeste tähesarnaste õitega, lillasid ja kollaseid samblast välja ulatuvaid kuuskjalgu, roosasid arktika rododendroneid, kollaseid arktika magunaid, haralisi sookailusid oma ilusate valgete õiekobarate ja kitsaste allapoole kaarduvate lehtedega, tulikaid, hiireherneid, valgeid ja punaseid kivirikke, arktika kanarbiku väikesi valgeid kellukad, punavioletseid lapi rododendroneid, mis nägid välja nagu tillukesed aedrododendronid, roosasid kääbusasaleasid.

Kui Eleanor ja Ralph püsti tõusid, avanes nende pilgu ees ääretu põhjala inimtühi ala. Iga jalatäis laugjalt tõusvast lagendikust ning kulunud mägedest oli kaetud samasuguse mitmekesise taimestikuga nagu see lapike tundrat, kus nad seisid.

Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 228-229

Luule

Ma olen kastemärg rohi.
Sa oled tuul, mis ei tunnista pisaraid.
Ma olen lõdisev jõgi.
Sa oled naerukahin kõrkjates.
Ma olen hirmsasti purjus.
Sa oled valu südames.
Sa oled sookail.
Kuidas said sa mu sohu?

Aleksander Suuman, "*** Ma olen must taevas" [1959] kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 17

Kui õitsevad sookailud
see loendamatute küünalde valgus
rabade ja tundrate valgus
nagu salapärane pidu
ürgjõudude pühitsus
üle laukahaudade
juurte ühtepõim
õite eluleek
/---/
Kui õitsevad sookailud on aeg
täiel sõõmul hingata suveharja uima

Minni Nurme, "Sookailudes on loitsud" [1970], rmt: "Sõnarine" 3, lk 74

Kass söödetud, mees saadetud
kodunt, rändab ta muil mail.
Ööpimedas tunnen tuppagi -
lõhnab udu ja sookail.

Astun trepile, kuulan - kostab kui
ühe üksiku hundi hüüd.
Kostab siiani. Hingepõhjani.
Jah, minema
pean nüüd.

Mari Vallisoo, "Mineja" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 39

Kas oled näinud, kuidas põleb raba?
Ei sähvi leegid, sädemeid ei praksu,
on kibe hääletus, on vaakuv vaikus.
Saab vängemaks sookailu umbne uim,
mis siugleb üle kõrbend põdrasambla.

Vizma Belševica, "* Kas oled näinud, kuidas põleb raba?", tlk Ly Seppel, rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 111

Sinisaare rabas on murakaväli.
Enne päralejõudmist hingab ürgema sisse
sookailu peadpööritavat lõhna,
eksleb sinikate puhmastikes,
piilub edasiteed mahavarisenud puude
tagant.
Murakamoosini on pikk tee käia.

Lea Mändmets, "* Sinisaare rabas on murakaväli" kogus "Mullumuiste" (2017), lk 115