Mine sisu juurde

Asalea

Allikas: Vikitsitaadid
Alfrida Baadsgaard (1839–1912), "Vaikelu asalea, ööliblika ja kumalasega", s.d.
Maud Naftel, "Asalea sinises potis" (1880)
Marie de Bièvre (1865–1940), "Vaikelu asaleaga", s.d.
Marie Egner, "Õitsvad asalead aknal" (u 1895)
Henri Fantin-Latour (1836–1904), "Kannikesed ja asalead", s.d.


Asalead on grupp liike rododendronite perekonnast, õitsvad põõsad, mille hulgas on nii igihaljaid kui heitlehiseid taimi. Kaunite värvikate õite tõttu populaarne ilutaim vaatamata kapriissele iseloomule.

Proosa

[muuda]
  • Ja siis möödusin ma araukaariast. Nimelt läheb trepp selle maja teisel korrusel ühe korteri eest mööda, mille ukseesine on kahtlemata veelgi laitmatum, puhtam ja harjatum kui teised, sest see väike platvorm hiilgab lausa üliinimlikust hoolitsetusest, ta on väike helendav korralikkusetempel. Parkettpõrandal, millele ei söanda astudagi, seisab kaks nägusat taburetti ja kummalgi taburetil suur lillepott, ühes kasvab asalea, teises küllaltki esinduslik araukaaria, terve, sirge, ülimalt täiuslik lastepuu, millel pealegi iga viimase oksa iga viimane okas särab äsjasest pestusest. Mõnikord, kui ma tean, et mind ei jälgita, kasutan ma seda paika templina, istun trepiastmel araukaaria vastas, puhkan veidi, panen käed risti ja vaatan hardusega seda väikest korralikkuseaeda, mille liigutav üksiolek ja naeruväärsus kuidagi mu hinge härdaks teeb. Ma oletan, et selle ukse taga, mõnes mõttes araukaaria pühas varjus, on korter täis läikivat mahagoni ning elu täis kõlblust ja tervislikkust — varajast tõusmist, kohusetäitmist, mõõdukalt lõbusaid perekonnapidusid, pühapäevast kirikuskäiku ning varajast magamaminekut.


  • Mees koogutab, kuidas ta isegi asalea ees koogutab. Ta koogutab isegi vana naise ees, sest tollel on kõrvas briljandid ja ponikaarikuga oma mõisas ringi kihutades teatab ta, keda abistada, milline puu langetada ja kellele homme hundipass anda.


  • "Ilus on, eks ole, miss Maudie?"
"Koera hänna alla see ilu! Kui täna öösel külmetab, on mu asalead omadega läbi!"
Miss Maudie vana õlgkübar sädeles lumekristallidest. Ta oli kummargil mingite väikeste põõsaste kohal, sidudes neile ümber kotiriidest katteid. Jem küsis, milleks ta seda teeb.
"Et neil külm ei hakkaks," vastas miss Maudie.
"Kuidas saab lilledel külm hakata? Neil ei ole ju vereringet."
"Selle kohta ma ei tea midagi öelda, Jem Finch. Ma tean ainult, et kui täna öösel külmetab, külmuvad need taimed ära, ja seepärast tuleb neid katta. Selge?"
  • Harper Lee, "Tappa laulurästast", tlk Valda Raud, 2017, lk 84-85


  • Ta vaatas päikest täis tänavat pidi kõndides ringi, päevavarju sõõr truult kannul. Eelmisel päeval oli sadanud ja nüüd teravdas vanade puude haljus ja pahklik põõsastik ning kõikjal parkides ja aedades õitsvate asaleade sära kevadetunnet veelgi. Ta kõndis vaikides, pea püsti, ja hingas sisse päeva aroomikat värskust.


  • Ainuke asi, mis Madlit algul häiris, oli see umbne hämarus, milles ta siin päevad otsa ringi liikus. Tube ei varjutanud mitte üksi pikk lahtine rõdu maja ees ning teine samasugune maja taga, vaid ka lopsakas, tihe magnooliapuu eesukse kõrval, suured asaleapõõsad maja ümber, ning suur tamm tagaaia nurgas, mis sirutas oma pikki, hispaania samblaga koormatud oksi üle kogu aia kuni katuseni välja. Kui ta koristades selles rohelises hämaruses toast tuppa liikus, oli tal vahel tunne, nagu asuks ta mõnes veealuses koopas.
  • Katrin Jakobi, "Miss Scotti lossid" novellikogus "Suvekodumaa", LR 24-26 1992, lk 35


  • Me seisime metsaga kaetud mäe nõlval ning jalgrada keeras meie ees alla orgu, läks piki suliseva oja kallast. Siin ei olnud valgust varjavaid puid ega põõsaräga, mõlemal pool kitsast rada kasvasid asalead ja rododendronid, mitte veripunased nagu sissesõidutee ääres seisvad hiiglased, vaid lõheroosad, valged ja kuldkollased, kaunid ja õrnad, ning nende hurmavad sulnid õiekroonid olid maheda suvevihma all pisut longus. Õhk oli tulvil nende lõhna, magusat ja joovastavat, ning mulle näis, nagu oleks see lõhn segunenud langeva ojaveega ja sulanud üheks vaikse vihmasajuga ning koheva niiske samblaga meie jalge all. Ei olnud kuulda ühtki muud häält peale selle väikese oja vulina ja vaikse vihmasabina. Kui Maxim suu lahti tegi, oli ka tema hääl vaikne, õrn ja tasane, just nagu ei tahaks ta seda vaikust häirida.
"Selle koha nimi on Õnneorg,"ütles ta. (lk 105)
  • Ma riivasin möödudes teeraja serva palistavate asaleade veepisarais õiekroone, mis seisid üksteisega nii lähestikku. Mu kätele langes märgadelt kroonlehtedelt väikesi veepiisku. Ja minu jalge all oli samuti kroonlehti, mis olid pruunid ja vett täis ning kandsid endas ikka veel oma lõhna ja veel üht rikkalikumat ning sügavamat lõhna - koheva sambla ja mõrkja mulla ja sõnajala võrsete ja maa sees looklevate puujuurte lõhna.


  • Linzi botaanikaaiale langes ere päikesepaiste, nagu oleks maapinnale tilkunud asaleamett. Lille õhukesed ja laperdavad, pitsi moodi õielehed meenutasid aluspesu ja näisid pisut siivutud. Mesilased liigutasid osavalt tiibu ning püsisid õie sisse piiludes õhus ühe koha peal. Nad peavad ju luurama, kas seal leidub mett. Ükskõik kui kõrgele sina ka ei hüppaks, kukuksid sa järgmisel hetkel maapinnale tagasi. See on tantsija saatus.
    • Yōko Tawada, "Kahtlased kujud öises rongis", tlk Lauri Kitsnik, LR 16-17 2020, lk 68

Luule

[muuda]

Hommikul sadas vihma
konnad krooksusid aias
ja asalead õitsesid meeletult
tundmatu poeedi haual

  • Krista Ojasaar "Maopüüdja" 8 kogus "Hommikused unenäod" (2006), lk 46