Mine sisu juurde

Yōko Tawada

Allikas: Vikitsitaadid
Yōko Tawada (2016)

Yōko Tawada (多和田葉子 Tawada Yōko; sündinud 23. märtsil 1960 Nakanos, Tōkyō prefektuuris) on jaapani kirjanik, kes elab peamiselt Berliinis ja kirjutab nii jaapani kui saksa keeles.

"Kahtlased kujud öises rongis"[muuda]

Yōko Tawada, "Kahtlased kujud öises rongis", tlk Lauri Kitsnik, LR 16-17/2020.

  • Kui ilmas ringi vaadata, siis on ka selliseid armetuid riike, kus pole üldse võimalik streike korraldada. Niisugustes maades leidub haletsusväärseid töölisi, kes teevad pigem enesetapu või kaotavad töö ja surevad nälga, kui et kliendile tüli teevad. Nendega võrreldes on kõrgesti austatud klienti öörongi pealt maha ajav Prantsuse raudteetöötaja täie tervise juures ning heatujuline... oojaa, just sellepärast tahadki sa streiki toetada. (lk 9)
  • Täna hommikul võtsid sa hotellis rahulikult einet ja käisid siis vaatamas Doonau lätet. Vaatasid seda lompi ja mõtlesid, et siit saabki alguse tohutu Doonau jõgi. Kuidas nii väike kogus vett suureks jõeks saab? Seda teab küll ainult vesi ise. Mao teed teab vaid madu, vee teed vaid vesi. (lk 14)
  • Murrak seob inimesi tugevamini kui mammon. (lk 18)
  • Kas inimesed, kes püüavad ausat elu elada, õpivad selgeks seitse võõrkeelt? (lk 36)
  • Kui öö lubab igaühel oma hullust välja süljata, siis kannatab see, kel midagi ette näidata pole. (lk 39)
  • Ajale sõnade kallamine on nagu kõrbele viina jootmine. (lk 47)
  • Kuna aeglased liigutused kulutavad palju kehajõudu, on need väsitavad. Oleks päris keeruline päevalille kombel tund aega pead paremalt vasakule keerata. Huvitav, kuidas päevalill ise selliseid liigutusi tehes ära ei väsi? (lk 68)
  • Pojengid õitsevad, justkui tahaksid nad oma õite raskuse all korraga kokku kukkuda.
Hortensiad, paistku päike palju tahab, õitsevad rõskelt, hoides oma ihul mälestust vihmastest päevadest. (lk 68)
  • Kas me pole une ajal mitte kõik üksipäini? Unes on nii neid, kes aknast välja lendavad, neid, kes jäävad maha alguspunkti, kui ka neid, kes on juba sihtpunkti jõudnud. Me pole juba algusest peale samas ruumis. Kas kuulete, kuidas kohanimed kohutava kiirusega magamisaseme alt läbi kihutavad? Kiirus, millega koht jalge alt kaob, on igaühe jaoks erinev. Mitte keegi ei pea maha minema. Kõik meie, kes me oleme, ilma et me siin oleksime, jookseme laiali igaüks omaette ise suunas. (lk 90-91)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel