Mine sisu juurde

Rododendron

Allikas: Vikitsitaadid
Frieda Menshausen-Labriola, "Lillevaikelu" (1895)
Marian Ellis Rowan, Rhododendron calendulaceum raamatust Southern Wild Flowers and Trees (1901)
Matilda Smith, Rhododendron sutchuenense (1911)
Adrienne Jacqueline s' Jacob (1857–1920) "Rododendron", s.d.
Laurits Tuxen, "Rododendronid aias" (1917)
Clara Voortman (1856–1926), "Rododendronipõõsas", s.d.
Jo Koster, "Rododendronioksad vaasis" (1919)
Bertha Stringer Lee (1869-1937), "Rododendronid, Golden Gate Park", s.d.

Rododendron (Rhododendron) on põõsaste või ka puude perekond kanarbikuliste sugukonnast. Eestis kasvatatakse ilutaimena, hiljuti rododendronite hulka arvatud sookail kasvab aga igas endast lugu pidavas soos ja rabas.


Proosa[muuda]

  • Kõrgeimal kaljunukil polnud Rhododendron Catawbiense (katavba rododendroni) suurtel õienuppudel pea ühtki värvikübet, ehkki orgudes olime kogunud ja näinud seda õites juba paari nädala vältel. Neilt kaljudelt nägime kolme valgeõielist põõsast ja puud all orus õitsemas: Amelanchier Canadensis (kanada toompihlakas), pärismaalaste "kasumari", mille viljad võtsid juba külge punaka tooni; pensilvaania kirsipuu (Prunus Pennsylvanica), graatsiline väike puu, mida katsid õblukeste õieraagudega valged õied, ning kõike kroonivas hiilguses villased lodjapuud (Viburnum lantanoides), selle tohutud hortensialaadsed kreemjad õisikud helendamas tumedate igihaljaste okaspuude vahelt nagu "hea tegu kurjas ilmas".
  • "Hea tegu kurjas ilmas" on viide William Shakespeare'i näidendile "Veneetsia kaupmees" (5. vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).
    • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389


  • "Lehtliilia lehvikud varjasid vaid osa kaubareisijast" - rododendronid varjaksid ta täielikult ja annaksid mulle pealekauba sahmaka punast ja valget, mille järele mul nälg ja tung on; aga rododendronid Eastbourne'is - detsembrikuus - Marshide laual - ei-ei, ma ei julge, siin on ainult hõbetoosid ja kreemiroosid, satsid ja sõnajalad. Ehk leiab neile hiljem mõne hetke mere ääres.


  • Kui juhtub, et päike jaanuaris oma palet näitab, haarab aednik peast kinni — äkki ajab põõsastel pungad enneaegselt puhevile. Kui tuleb vihma, siis kardab ta oma alpi lillekeste pärast; kui on kuiv, mõtleb ta südamevaluga oma rododendronite ja küüvitsate peale.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 11


  • Ja äkitselt nägin ma pimedal teel meie ees heledamat kohta ning laigukesi taevast, ja hetk hiljem oli paks mets hõrenenud, nimetud põõsad olid taandunud ning meie mõlemal käel kumas värvimüür, veripunane, ulatudes kõrgele meie pea kohale. Me olime rododendronite vahel. Selles, kuidas need nii ootamatult esile astusid, oli midagi, mis ajas segadusse, mis lausa vapustas. Mets polnud mind nendega kohtumiseks ette valmistanud. Need rabasid mind oma sügavpunaste õitega, paksult koos üksteise kõrval, uskumatus külluses, nii et ei paistnud ühtki lehte ega vart ega midagi muud kui ainult see veripunane kuma, imal ja fantastiline, sootuks teistsugune kui kõik rododendronid, mida ma kunagi olin näinud. Ma vaatasin Maximi poole. Ta muheles.
"Kas meeldib?" küsis ta.
"Jah," vastasin mina pisut hingetuna, teadmata, kas ma räägin ikka tõtt, sest mulle olid rododendronid olnud taltsad, kodustatud taimed, alati tavapärastes piirides, värvuselt kahvatulillad või roosad, reas üksteise kõrval korralikul ümmargusel peenral. Aga need siin olid meeletult suured, sirutusid taevasse, seisid tiheda hulgana koos nagu sõjavägi, minu meelest liiga toredad, liiga võimsad - kui nad üldse olidki taimed. (lk 63-64)
  • See oli naisterahva tuba, peen ja stiilne, siin oli elanud keegi, kes oli valinud iga mööblitükki suure hoolega, et iga tugitool, iga vaas, iga väike, kõige väiksemgi ese harmoneeruks teistega ja tema enda isikuga. Just nagu oleks naine, kes oli seda tuba korraldanud, otsustanud: "Ma võtan selle, ja selle, ja selle," - võttes Manderley aaretest ükshaaval asju, mis talle kõige rohkem meeldisid, jättes kõrvale koik teisejärgulise, keskpärase, pannes käe kindlalt, eksimatu vaistuga ainult parimale. Siin ei olnud stiilide segu, ajajärkude mitmekesisust, ja tulemus oli kummaliselt, jalustrabavalt täiuslik - mitte külmalt korrektne nagu saalis, mida näidati külastajatele, vaid ilmekas ja elav, ja see levitas niisamasugust õhetust ja sära nagu rododendronid väljas akna all suures summas. Veel nägin ma, et rododendronid polnudki piirdunud vaid lava kujundamisega ümber väikese muruplatsi seal akna all, vaid olid lubatud ka tuppa. Nende suured soojad näod vaatasid mulle vastu kaminasimsilt, nad ilutsesid sohvalaual kaussvaasis, nad seisid, siredad ja kaunid, kuldlühtrite kõrval kirjutuslaual. Tuba oli neid tulvil, seinadki võtsid nende värvusest tooni, olid selle võrra rikkamad ja kumasid hommikupäikeses. Need olid ainukesed lilled siin toas, ja ma oleksin tahtnud teada, kas sellel oli mingi tähendus, kas seda tuba oli sisustatud juba algselt niiviisi, ühest vaatenurgast lähtudes, sest kuskil mujal kogu majas ei surunud rododendronid end peale. (lk 81-82)
  • Me seisime metsaga kaetud mäe nõlval ning jalgrada keeras meie ees alla orgu, läks piki suliseva oja kallast. Siin ei olnud valgust varjavaid puid ega põõsaräga, mõlemal pool kitsast rada kasvasid asalead ja rododendronid, mitte veripunased nagu sissesõidutee ääres seisvad hiiglased, vaid lõheroosad, valged ja kuldkollased, kaunid ja õrnad, ning nende hurmavad sulnid õiekroonid olid maheda suvevihma all pisut longus. Õhk oli tulvil nende lõhna, magusat ja joovastavat, ning mulle näis, nagu oleks see lõhn segunenud langeva ojaveega ja sulanud üheks vaikse vihmasajuga ning koheva niiske samblaga meie jalge all. Ei olnud kuulda ühtki muud häält peale selle väikese oja vulina ja vaikse vihmasabina. Kui Maxim suu lahti tegi, oli ka tema hääl vaikne, õrn ja tasane, just nagu ei tahaks ta seda vaikust häirida.
"Selle koha nimi on Õnneorg," ütles ta.
Me seisime väga vaikselt, me ei rääkinud sõnagi, vaatasime vaid kõige lähemal kasvavate lillede valgeid õiekroone; Maxim kummardus ja võttis maast ühe varisenud kroonlehe ning ulatas mulle. See oli krimpsus ja plekiline, säbruline äär oli pruuniks tõmbunud, ent kui ma seda pihus hõõrusin, tõusis sellest magusat ja tugevat lõhna, elavat nagu elusas taimes, mille küljest see oli pudenenud. (lk 105)
  • See siin oli lõpuks Manderley süda, see oli see Manderley, mida ma pidin tundma ja armastama õppima. Ununenud oli esimene sissesõit, too tume ja tihe mets ning räiged rododendronid, lopsakad ja ülepakutult uhked. Ja tohutu suur häärber niisamuti - vastukajava halli vaikus ja tolmukatetesse mähitud läänetiiva halvaendeline rahu. Seal olin ma sissetungija, kes kolab ringi tubades, mis teda ei tunne, istub laua ääres ja tugitoolis, mis ei ole tema omad. Siin oli kõik teisiti. Õnneorg ei pidanud kedagi patustajaks. Me jõudsime jalgraja teise otsa ja lilled moodustasid meie pea kohal võlvistiku. (lk 106)


  • Kasper tundis päikese soojust oma nahal, nagu silitust. Ta lõi silmad lahti. Nad olid ta voodi õue veeretanud. Ta pooleldi lamas, pooleldi istus, nägu basseini poole. Vett varjas rododendron. Tema ema oli armastanud just nimelt seda taime. Selle vastupidavuse ja elujõulisuse pärast. Teised mehed tõid oma abikaasadele lõikelilli. Maximillian tuli koju kuupmeetrise Azalea diabolica'ga, see oli keset jaanuarikuud loomuvastaselt õide puhkenud.


  • Pedäjä nõal saisva paar vanna puujumalakujokeist, mis ma umal aol tei. Pedäjä all kasus pallo kurekelli ja üts rododendron, kinkäle ma turbapindre tei, alla panni kilet ja kile pääle turvast alt lumpe mant. Rododendronile saa ka näide jaos erisuku väetüst pantus: tuu om häste avitanu, nii et rodo läts mul peris ilosahe häitsemägi.


  • Praegu on suurte lillade rododendronite õitsemise aeg. Nende lõhn moodustab osa maikuise Inglise aia rammusast lõhnatapeedist. Rododendron on siin tegelikult nuhtlus. Nagu paljud asjad, mis nad oma maale on kokku toonud või mis siia ise on tulnud, suurest impeeriumist ja maailmast. Rododendron on Kaukaasiast. Aga Inglismaa kehvadel happelistel muldadel on ta ülihästi kohanenud. Eestis on rododendron aedniku hool ja uhkus, mida talveks kaetakse ja mille paari õiepalli naabrid vaatama tulevad. Siin on ta invasiivne võõrliik. [[Pöök|Pöögimetsaalused on täis kasvanud rododendronivõsa ja seda hävitatakse hoogtöö korras, vabatahtlike abiga.
    • Tõnu Õnnepalu, "Inglise aed". Rmt: "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 212

Luule[muuda]

Ma kaotasin iseenda õhtu ja hommiku vahele,
ei tea isegi, kuidasmoodi. Elasin korraga
kahes maailmas,
mille piirid olid nihkes.
Aknaruutude taha sugenes eriskummalisi silmi
(kas külalised Rodeesiast? jõudsin mõelda, kui
juba pugesid nad peitu rododendroni õitesse);
kohtasin hämaras lumivalgeid hobuseid
nii joogikünade ääres kui ka mägiteil,
aga neil oli kokkulepe surmaga
ja nad ei rääkinud minuga.


Täidlaste rindadega rododendron,
sa päästad valla oma roosa pluusi
kätele mis alguses surusid
su juuri mulda.


Mees astub edasi. Roheline kuru
laieneb, avaneb
tema ees nagu õis, rododendronid kahel
pool teed,
ja kivirik, kivirik.

  • Hasso Krull, "Ta rändab" kogus "Euroopa" (2018), lk 77


Vikipeedias leidub artikkel