Hardus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luule[muuda]

Ma tean, et hardus lõhnab nagu vaik
ning joobumus kui kõdunevad ploomid,
et kiivusel on sapiõunte maik
ja mõtteil nagu õitelgi aroomid.
Ma tean, et ööseti võib süüa kuud,
et mõrkjalt vürtsised on vanad müürid,
et saaki pillavad kui viljapuud
ka tapetid ja unustet gravüürid.

Proosa[muuda]

  • Martine asetas korvikese lauale ja Marie lähenes sellele uudishimulikult:
"Mis sul seal on?"
Martine võttis korvist välja väikese, peopesast veidi suurema pakikese, mis oli mässitud lumivalgesse siidpaberisse, Ta kõrvaldas õrnalt paberi ja nähtavale ilmus jumalaemakuju merekarbist groti ees; jumalaema ees põlvitas väike laps, Kõik see hiilgas õrnades värvitoonides: taevassinine, valge ja roosa. Marie lükkas käega üle lauanurga, et Martine võiks jumalaema lauale asetada.
"Kas selle kinkis sulle juuksuriproua?"
Silmi statuetilt pööramata noogutas Martine jaatavalt peaga. Marie seisis tema kõrval ja imetles samuti kujukest.
"Ta tõi selle mulle Lourdes'ist." ütles Martine lõpuks. "Mõtle, kui ma oleksin ta katki teinud!... Võib-olla teeb ta imetegusid..."
"Tütreke, imetegusid pole olemas, tean seda ja ütlen ka sulle... Heida magama, ma kustutan lambi ära, aga kujukese paneme puhvetkapile, et väikesed seda katki ei saaks teha."
"Oota pisut, seda saab ka üles keerata... Ma lasen tal sulle mängida."
Martine pööras kujukese ümber ja keeras võtmega üles; pühalikus vaikuses ja harduses kuulasid nad mitu korda järjest üliõrna Ave Mariat.
"Aitab nüüd küll," ütles Marie lõpuks, "kulutad muidu kohe läbi..." (lk 13-14)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962