Gravüür

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

Põllumees ja surm (Hans Holbein noorem)
  • [Hans Holbein noorema teosest:] Gravüür kujutab kündjat adra taga keset põldu. Taamal laiub maastik, paistavad viletsad hurtsikud; päike loojub künka taha. Lõpeb raske päevatöö. Talumees on vana, jässakas, seljas on tal närud. Hobused nelikrakendis, mida ta enda ees ajab, on kõhnad, väsinud; adratera tungib konarlikku ja tõrksasse maapinda. Üksainus olend on selles higi ja vaeva stseenis rõõmus ja väle. See on fantastiline kuju — luukere; piits käes, jookseb ta ehmunud hobuste kõrval künnivaos ja peksab neid, olles sel kombel vanale talupojale künnipoisiks. See on surm, viirastus, kelle Holbein on allegooriliselt sisse toonud filosoofilisi ja religioosseid, ühteaegu süngeid ja veidraid süžeid kujutavate teoste seeriasse pealkirja all "Surmatants". (lk 9)


  • Vaadake Goldsmithi populaarset raamatut "Elus loodus". 1807. aastal Londonis ilmunud lühendatud väljaandes leidub gravüüre, mis pidavat kujutama "vaala" ja "narvalit". Ma ei taha olla jõhker, kuid üks rohmakas vaal sarnaneb seal kaunikesti jalutu emisega; ja mis puutub narvalisse, siis paneb juba üksainus pilk sellele sind imestama, et üheksateistkümnendal sajandil võidakse intelligentseile koolipoistele ehtsa narvali asemel kaela määrida säärane hipogrüüf.