Surnuauto

Proosa

• Dido kuivatas ühte taldrikut. Ta sirutas käe järgmise järele, kuid siis meenus talle midagi, ning nõuderätik jäi paigale.

"Ma nägin eile öösel hirmsat und."

Ka Eleanor katkestas töö ja pööras pilgu Didole, kes seisis nagu paigale naelutatud. Mõtetes oli ta taas oma unenäos.

"Ma olin mingis suures linnas ja oli väga pime, valitses pilkane pimedus. Tundus, nagu oleks see kuskil Ida-Euroopas. See tähendab, kõik oli süsimust. Üks takso tuli ette, ma istusin sisse ning me hakkasime sõitma mööda ühte vana, kitsast tänavat. Esiistmel istusid kaks mustas ülikonnas meest. Nad vahtisid otse enda ette. Nende nägusid ma ei näinud. Mul polnud aimugi, kes nad on, ma ei teadnud, kuhu me sõidame või kus ma olen." Dido hõõrus käega otsaesist. "Mu peas polnud midagi," lausus ta aeglaselt. "Mul polnud mälu. Mul polnud mõistust. Ma ei teadnud midagi. Seal oli niisama pime kui väljas." Ta vaatas Eleanorile otsa. "See oli kohutav."

Ta kirjeldab surnuautot, mõtles Eleanor. Ta kirjeldab omaenda teekonda surma. (lk 127)

• Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009