Lumesadu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maria Christina Adelaide Bass, "Lumi" (1936)

Lumesadu on väikeste jääkristallide tants.

Proosa[muuda]

  • Aeg-ajalt kostab meie enamjaolt vaikusest koosneva kõne vältel, kuidas ühekroonine kukub kõlinal mündiautomaati.
"Kas sinu juures sajab ka lund?" küsin lõpuks.
"Ma ei tea," vastab Jim, "ma seisan koridoris ja siin ei ole ühtegi akent, aga teie ärasõidust peale sadas vahetpidamata."
"Mis haigus sul siis on?" esitan küsimuse toru sooja suhu.
"Mu tiivad läksid liiga suureks, ma ei saa enam lennata."
"Mida see tähendab?"
"Ma täpselt ei tea," ütleb Jim, "küsin doktori käest, kui ta tuleb, aga ma jään siia ilmselt kauemaks."


  • Esikulambi valguslaigus paistis lumesadu kui tasane ja unine dušš. Isevärk seisis minu kõrval vaikides, pikk, kõhetu, kondine - nagu kuju, mis visandatud paari pliiatsitõmbega. Iga liigutusega langes temalt lund kui tuhksuhkruga üle puistatud koogilt.
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020


Luule[muuda]

Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. -
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.

  • Juhan Liiv, "Rändaja", rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 43


Eile õõtsus pargipuudes raju,
tuisud kihutasid mööda teed.
Täna päev on pehmes lumesajus,
räästast nirisevad sulaveed.
...
Nagu linik vajub üle kõigest
valges sajus videvikutund.
Nääripuhkus ainult siis on õige,
kui on õues puhast paksu lund.

  • Ilmi Kolla, "Lõbus on lumes", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 35


Või — ehk teda polnudki üldse?!
Ehk oli ainult
        lumesadu
          järvesse
             ja räitsakate
                 sulamine
                   järvesse
                      ja üheskoos
                         jäätumine?...

  • Paul-Eerik Rummo, "Ikka Liivist mõteldes" 1, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 87


Meel unus mägede taha,
hea uni su silmile vajus.
hellalt kumiseb kodukiriku kell
pehmes jõuluöö lumesajus

  • Jaan Kaplinski, "* Meel unus mägede taha" kogus "Uute kivide kasvamine" (1977)


Lumesajus, unesajus
olin eemal siit.
Äkki mulle pihku vajus
pehme elus niit,
sulas ühte näoga, käega -
lõputumalt pikk...
Tundsin keset oma aega,
mis on igavik.

  • Leelo Tungal, "Mullaketraja" [1978], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 175