Sisemaa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Peale kõige muu, mida nad tundsid - mure, süütunne, suletus, üle keha leviv kihelus - tundsid nad ka, et neid on reedetud. Polnud mitte mingit võimalust selle tunde poole pöörduda, polnud kedagi, kelle peale karjuda. See oli rumal, arutu. Kuna nad olid sündinud ja kasvanud mere ääres, siis olid nad lootnud, et nende ja mere vahel valitseb usalduslik suhe. Nad lootsid seda väites, kinnitades, et nad on mereäärne tõug. Nad olid piiri-inimesed, pärit maa serva pealt. Isegi kui saatust ei mainitud, siis selle peale igatahes mõeldi. Sisemaa rahvas ei pidanudki sellest vahest aru saama, piisas, kui nad sellesse lugupidavalt suhtusid. Polnud tähtis, milline see veekogu oli - terve maailma rannarahvad tunnevad ära, kui nad endasuguste seas viibivad. Nad kauplesid aksioomides. Ookeani võimu ei seatud kahtluse alla. Vee mõistatuslikkus oli vara, sellesse oli turvaline investeerida. Ookeani ääres elamine oli, nagu oleksid sa käinud kolmandas klassis koos kellegagi, kes hiljem maailmakuulsaks sai. See seos muutub sinu identiteedi lahutamatuks koostisosaks. See, et ookean polnud nendega kunagi sellist lepingut sõlminud, unustati niikauaks ära, kuni selle kohta meeldetuletus välja saadeti. (lk 29)
  • Tollal ilmus diplomaatilistele suareedele veel "metsikuid" pašasid sisemaalt. Need olid barbarid, kes seltskondlikke kombeid eriti ei tundnud, kuid olid praktilise mõtteviisiga, sest alati nad "võtsid kaasa" igasuguseid asju. Keegi maiasmokk nende seast olevat pärast korralikku einestamist terve langusti taskusse libistanud. Üks noor atašee märkas seda, haaras ülemeelikusehoos kastmekannu ja tühjendas selle paša taskusse, sõnades: "Votre Excellence a oublie la sauce".
Noore atašee karjäär ei olevat olnud eriti edukas. (lk 75)
  • Teistes Euroopa pealinnades on rikkus ja vaesus, elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, Peterburis seevastu oli kõik läbisegi. Uhke palee kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane kõrts. Suvi polnud Peterburi jaoks õige aeg, "seltskond" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte restoranide õhtune luksus imestama: naiste dekolteed ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka kaupmehi Nižni Novgorodist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, sülitasid avalikult põrandale ning jätsid kelnerile sada rubla jootraha. Õhtuti mängisid "saartel" vene mustlased, kelle muusika erutas veel rohkem kui ungari mustlaste oma. Ka siin vajutasid valged ööd kõigele ebamaisuse pitseri, kõik mõjus peaproovina päevavalgusega täidetud teatris, mitte aga tragöödia viimase vaatusena, mis aeglaselt, ent kindlalt lõpule lähenes. (lk 98-99)
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981


  • Meri mõjutab inimest väga. Olen ju mere ääres kasvanud, Pärnus oli meil meri peaaegu ukse ees. Hiljuti ajasime suvejuttu Maimu Vannasega, tal on Tartu lähistel suvekodu. Ma küsisin, miks see sul nii kaugel on, otsi endale midagi siia Tallinna lähedale mere äärde. Ta imestas: "Suvel — mere äärde? Ei, ma ei taha!" Vaat huvitav, ta on sisemaa laps, ta ei taha. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin suvel elama sisemaal. Olen ühe suve proovinud. Mui tekib kohe nagu lämbumistunne. Ma lihtsalt pean tundma mere lähedust, mere hingust. Mereäärsetel lastel kasvab sellest üks meeletu igatsus, mille vastu ei saa. See hakkab juba lapsepõlvest, see kummaline igatsus — võid tundide viisi rannas istuda, merele vahtida ja küsida... mis on selle taga? (lk 6)


  • Lõuna vanemad ja auväärsemad piirkonnad vaatasid Georgia sisemaa elanikele ülalt alla, kuid siin, Põhja-Georgias, ei peetud puudujääke klassikalise hariduse peensustes häbiasjaks, eeldades, et inimesel olulisemad oskused kenasti käes olid. Ja oluline oli osata head puuvilla kasvatada, hästi ratsutada, täpselt lasta, kergejalgselt tantsida, daamidega elegantselt flirtida ning juua vägijooke nagu härrasmehele sobiv. (lk 7)
    • Margaret Mitchell, "Tuulest viidud", I osa, tlk Ester Heinaste, Tallinn: Eesti Raamat, 1990