Margaret Mitchell

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Margaret Mitchell, 1941

Margaret Munnerlyn Mitchell (8. november 1900 Atlanta, Georgia osariik, USA – 16. august 1949, Atlanta) oli Ameerika ajakirjanik ja kirjanik, kes võitis aastal 1937 Pulitzeri preemia raamatu eest "Tuulest viidud". See on läbi aegade üks populaarsemaid romaane maailmas ning räägib USA kodusõjast ja sellele järgnenud taastamisajastust sõja kaotanud lõunaosariikide ülemklassi vaatepunktist, idealiseerides Ühendriikide lõunaosa sõjaeelset orjanduslikku korda, mille harmoonilise idülli lõhub alatute põhjaosariiklastest "neegrisõprade" vaen. Raamatu peategelane on Georgia osariigis asuva Tara suurmaavalduse pärija Scarlett O'Hara. Romaani põhjal 1939. aastal valminud samanimeline film, kus peaosades mängisid Clark Gable, Vivien Leigh ja Olivia de Havilland, oli Hollywoodi üks edukamaid linateoseid, mis võitis ka rekordiliselt 10 Oscarit.


  • ["Tuulest viidud" kirjutamisest:] Iga üksikasi oli mu peas selge juba enne, kui istusin kirjutusmasina taha.
  • I had every detail clear in my mind before I sat down to the typewriter.
    • Ellen F. Brown ja John Wiley, "Margaret Mitchell's Gone With the Wind: a bestseller's odyssey from Atlanta to Hollywood", Lanham, Maryland: Taylor Trade, 2011, lk 9

"Tuulest viidud"[muuda]

Margaret Mitchell, "Tuulest viidud", tlk Ester Heinaste, värsid Edla Valdna, Tallinn: Eesti Raamat, 1990.

I osa[muuda]

  • Scarlett O'Hara ei olnud tegelikult ilus, aga ta võlu võimusesse sattunud mehed mõistsid seda harva, nagu näiteks Tarletoni-kaksikudki. Tema näos segunesid liiga järsult prantsuse päritolu rannikuaristokraadist ema õrnad näojooned õitsva välimusega iiri isa rohmakate joontega. Ent see oli kütkestav nägu oma teravatipulise lõua ja laiade lõuapäradega. Vähimagi pruuni varjundita kahvaturohelised silmad olid tal nurkadest pisut ülespidi ja neid ääristasid tihedad mustad ripsmed. Otstest ülespoole kaardusid ka paksud mustad kulmud, moodustades esiletükkiva põikjoone ta magnooliavalgel näonahal — nahal, mida naised Lõunas nii väga hindasid ja nii hoolikalt kübarate, looride ja kinnastega Georgia palava päikese eest hoidsid.
    • I ptk, lk 6, romaani avalõik
  • Aga kõigest ta kombekalt avarast kleidist, tagasihoidlikult võrgu alla sätitud juustest ja rüpes rahulikult ristatud väikestest valgetest kätest hoolimata oli ta tõeline loomus viletsasti varjatud. Rohelised silmad tehtult leebes näos olid rahutud, jonnakad, elujanused - selges vastuolus ta väärika hoiakuga. Ta kombed oli talle külge pookinud ema oma mahedate manitsuste ja amm palju karmimate nõudmiste abil, silmad olid ta enese omad.
    • lk 6
  • Sissesõidutee äärde olid seotud kaksikute hobused - suured loomad, punast karva nagu nende peremeeste juuksed, ratsude jalus pureles kari saledaid tugevaid jahikoeri, kes saatsid Stuartit ja Brenti kõikjal, kuhu nood ka ei läinud. Pisut eemal, nagu aristokraadile kohane, lebas mustalaiguline dalmaatsia koer, koon käppadel, ja ootas kannatlikult, kuni poisid koju õhtust sööma ratsutavad. Koerte ja hobuste ning kaksikute vahel valitses suurem sarnasus kui see, mis tekib pidevast koosolemisest. Nad kõik olid terved, muretud, noored loomad, sihvakad ja graatsilised, noormehed niisama tulised nagu nende ratsud – küll ägedad ja ohtlikud, kuid kuulekad nendele, kes oskasid neid kohelda.
    • lk 7
  • Lõuna vanemad ja auväärsemad piirkonnad vaatasid Georgia sisemaa elanikele ülalt alla, kuid siin, Põhja-Georgias, ei peetud puudujääke klassikalise hariduse peensustes häbiasjaks, eeldades, et inimesel olulisemad oskused kenasti käes olid. Ja oluline oli osata head puuvilla kasvatada, hästi ratsutada, täpselt lasta, kergejalgselt tantsida, daamidega elegantselt flirtida ning juua vägijooke nagu härrasmehele sobiv.
    • lk 7
  • "Sa tead küll, et mingit sõda ei tule," lausus Scarlett tüdinult. "See on ainult tühi jutt. Ashley Wilkes ja ta isa rääkisid alles läinud nädalal meie isale, et meie volinikud jõuavad Washingtonis mr. Lincolniga Konföderatsiooni asjus... ee... ee... sõbralikule kokkuleppele. Ja üldse ei söanda jänkid meiega sõdida. Mitte mingit sõda ei tule, ja mul on sellest jutust juba kõrini."
    • lk 8
  • Scarlettil oli tõsi taga, sest ta ei talunud kunagi kaua kõnelust, mille peateemaks ei olnud tema ise. Ent oma jutu juurde ta naeratas, süvendades teadlikult põselohukesi ja pilgutades kiiresti tihedaid musti ripsmeid nagu liblikatiibu. Poisid olid hurmatud, nagu ta oligi tahtnud, ja palusid tüütamise pärast kähku vabandust. Nad ei pidanud temast selle huvipuuduse tõttu sugugi vähem. Ei, otse vastupidi. Sõda oli meeste, mitte naiste asi, ja nad pidasid tema suhtumist ta naiselikkuse tõenduseks.
    • lk 8
  • Nagu kõik teisedki ümbruskonna inimesed, ei suutnud Scarlett kuidagi harjuda sellega, kuidas väike mrs. Tarleton oma täiskasvanud poegi kohtles ja neil isegi ratsapiitsaga üle selja sähvas, kui olukord seda näis nõudvat. Beatrice Tarleton oli usin naine, tema hooleks ei olnud mitte ainult suur puuvillaistandus, sada neegrit ja kaheksa last, vaid ka suurim hobusekasvandus kogu osariigis. Ta oli ägeda loomuga ning nelja poja sagedased tembud ajasid tal kergesti südame täis, ja kuigi kellelgi polnud lubatud lüüa hobust või orja, leidis ta, et poistele ei tee mõni nähvak kurja.
    • lk 9

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg