Sinine

Sinine on spektrivärvus rohelise ja violetse vahel, taeva ja vee värv.

Piibel

Ja nad laotagu ohvrileibade lauale sinine riie ja pangu selle peale vaagnad ja kausid, kannud ja joogiohvri peekrid; ka alaline leib olgu selle peal!
- Neljas Moosese raamat 4:7

Proosa

...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. peatükk, tlk Tatjana Hallap

Oktoobris, kui Niiluse veed kogu Egiptuse üle ujutavad, on see madu vetesinist värvi, veebruaris aga, kui jõeorg kattub kevadise taimestikuga, on ta roheline, sinine triip piki selga ja suur hulk siniseid soonekesi peas, - need on deltat läbivad kanalid. Märtsis muutub sinine triip kitsamaks ja mao nahk sillerdab päikese paistel valmivate viljade kullast. Juuni algul, põua ja tolmu käes, paistab Niilus vaevalt märgatava sinise triibukesena mao kehal, mida katab hall tolmukord nagu leinaloor.
- Bolesław Prus, "Vaarao", tlk Paul Viiding, 2. trükk, Tallinn: Kunst, 1997, lk 8

Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad sinised viirud nähtavale — sinav vesi paistab rannas olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära.
- Juhan Liiv, "Peipsi peal"

Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 32. peatükk

Nösuninaline peletis tõuseb pinnale ja purskab oma tömpidest sõõrmetest välja kaks veesammast, keskelt tulivalged, servast pihustunud siniste pärlite ridadeks. Sinised pintslitõmbed ääristavad tema naha musta puldanit. Ta laulab, suhistades vett läbi suu ja nina, veest raske; sinine sulgub ta kohal ja loksub üle ta lihvkivikestest silme. Ta lamab, rannale heidetud, tömp, nüdi, puistab kuivi siniseid soomuseid. Nende metalne sina määrib ranna roosterauda. Sinised on paadivraki roidedki. Siniste kellade all rullub laine. Kuid katedraal on erinev, külm, viirukist tulvil, madonnalooridest kahvatusinine.
- Virginia Woolf, "Sinine ja roheline" proosakogus "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", tlk Mirjam Parve, LR 25-26 2017, lk 27

Pärast kahte vastikut vihmakuud, mil tuul vahetpidamata ulus ja märatses, tuli kevad. Nüüd oli siin kaks merd, üks, mille sinised vood pekslesid vastu kallast, ja teine sisemaal — terved väljad lõhnavaid, säravsiniseid iiriseid, mis kõikusid väikeste lainetena tuule käes siia ja sinna. Nii kaugele kui silm ulatus oli kõik sinine.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 49, Maroko

Tema Saint-Cloud’s asuv maja oli spetsiaalselt nii ehitatud, et see uudishimulike pilkude eest varjatuks jääks, kuni suure imekauni terrassini välja, mille äärtesse olid istutatud sinised priimulad. Sinine oli Gabriel Corte’i lemmikvärv. Kirjutamise ajal pidi ta kõrval alati väike sügavsinine klaaskuul olema. Aeg-ajalt võttis ta kuuli kätte ning vaatas ja silitas seda nagu armukest. Ka Florence’i juures meeldisid talle kõige rohkem - nagu ta seda naisele sageli meelde tuletas - tolle selged sinised silmad. Need tekitasid temas samasuguse värskustunde nagu ta klaaskuul.

"Su silmad kustutavad mu janu," sosistas ta.

Irène Némirovsky, "Prantsuse süit", tlk Mirt Väli, Hea Lugu, 2012, lk 37-38

Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu. lk 7
Siis laotas Elisabeth, läbi pisarate naeratades, oma poja õlgadele helesinise mantli ja andis talle kaasa oma õnnistuse.
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund 1961, lk 67

See oli seitsme või kaheksa aastane, kõhn ja kahvatu jumega, mille tõttu ta tumedad silmad näisid veelgi suuremad kitsas näos. Puhas helesinine kleit laskis aimata, et ta pidi olema värvali tütar, kellele midagi ei maksnud ka kulunud ürpi korraks värvipatta heita.
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund 1965, lk 10-11

"Millal see ravim valmis saab?" küsis Valentin ootamatult.

Hetkeks jäid kõik vait, siis vastas professor, et ravim on tegelikult juba valmis, puudub ainult üks aine, ja Ubised ei suuda leida, mis see on. Praegu proovivad nad järgemööda kõiki aineid, mida maa peal leidub, et ehk leiavad selle tundmatu, mis annaks ravimile ta mõjujõu. Kui ravim omandab mõjujõu, muutub ta siniseks, mitte tumesiniseks või taevasiniseks, vaid saaresiniseks. Kui Valentin saaresinist näeks, tunneks ta selle kohe ära, sest teist niisugust sinist värvi maailmas rohkem ei ole.

Magda Szabó, "Saaresinine", tlk Aino Pervik, 1974, lk 75

Eile nägin ma helesinist hobust. Jajah, helesinine hobune sõi hernepõllul siniseid herneõisi, ja ma tean, mispärast ta on helesinine.

Nõnda otsustasid teised hobused. Kogu maailma hobused tulid kokku Kõigi Hobuste üldkoosolekule. Mustad, valged, kõrvid ja võigud, lapilised, hallid ja õunikud hobused ütlesid: "Võib juhtuda, et autod saavad võidu ja meil ei jää muud üle kui hukkuda. Juba praegu on meil nii vähe varssu. Ja vanad hobused antakse rebasefarmides hõberebastele. Teeme nii, et üks hobune on igavene. Nad otsustasid, et igavene hobune peab olema igatsuste ja lootuste värvi — sinine nagu sinililled, siniliiliad ja meelespead. Kõikjal, kus keegi unistab, peab see hobu kohal olema, seepärast anti sinisele hobusele sinised tiivad ja pandi talle nimeks

SININE LOOTUSTE HOBU.

Veel otsustati Kõigi Hobuste üldkoosolekul, et Sinine Lootuste Hobu peab olema alati üksi, sest kõige tugevamini igatseb see, kes on üksinda, seepärast ei tohi tal olla teist hobust, sõpra ega sugulast, ja sinist varsakestki mitte — ta on üksainus ja igavene. Selle peale muutus sinine hobu nukraks, kuid kõik hobused ütlesid, et nukrus on ka sinine ja sobib talle hästi, ega muutnud oma otsust.

Imants Ziedonis, "Värvilised muinasjutud", tlk Valli Helde, 1978, lk 10

Ütlen, Värvi pärast tundub teile väike. Kahvatusinine nagu lastetuba. Need tölplased, kes kipsplaadid üle värvisid, jah need uued remondivennad, kellel oli töökojas kopa ette visanud portfellide vorpimisest - võidu nende tüüpidega kuskilt sealt kaugelt, olid need kilid nüüd hiinlased või tailased, vabad või trellide taga seda ei tea, aga igatahes vähempakkumise ässad - ühesõnaga poisid tahtsid puhvetis käimiseks pappi saada ja lasid end remonditöödele üle viia, need vennad ei jaganud asjast sittagi, polnud elu sees pintslit ega rulli käes hoidnud. Võõpasid siis vaheseinad taevasinise vinüülvärviga üle, sest muud neile ei antud, pehmendav asjaolu, või et mitte liiga ametialaseks minna ütleme: vääramatust jõust tingitud - ei vabandust, see ka ei lähe - ütleme lihtsalt nii, et kui midagi pole võtta, siis tuleb kuidagi läbi ajada. No selle vähesega mis on. Pärast suurt remonti volksus purgi põhjas veel natuke värvi ja nii nad siis värvisid veel laua ja toolid ka ära. Kõik on sinine, nagu oleks suvine taevas meile kaela nirisenud.
- Annie Saumont, "Külastus" proosakogus "Aeg elada ja teisi jutte", tlk Maria Esko, LR 33-35, 2018, lk 72

Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.
- Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, Varrak 1996, lk 8

Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.
Sinisel ei ole maitset. Ta on sügava sisuga.
- Lola Liivat, intervjuu: Kaire Nurk, Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus. Kunst.ee 1/2000

Siis on tal veel kleit. See on enne teda teeninud paljusid tema õdesid ning on ta ema käte vahel niivõrd palju kordi suuremaks, väiksemaks, kitsamaks ja laiemaks lõigatud, et selle oleks pidanud juba ammu lihtsalt tükkideks lõikama. Kuid Tiffanyle kleit päris meeldib. See ulatub talle pahkluuni ja on nüüd oma algsest värvist sõltumata piimjas sinine, mis on juhuslikult täpselt sama värvi tee kõrval lendlevate liblikatega.
- Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 12

Sest kas Jumal mitte selleks ei läinud ega lähe jälle igal suurel ristipäeval (mis on alati üks salajane kevadelõpu neljapäev, sest ei kuulu praegu siin valitseva Riigi ametlikku pühadekalendrisse) tagasi üles taeva, et laotuse servast oma tugeva käega kinni asida ja see vana sinine palakas taas alla Lõpmatuse peale heita? Laotada ta pahrade, pääsukeste ja üldse kõigi ja kõige üle. Teadku nad sellest midagi või ei. Vahet pole.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA, 2019, lk 196

Luule

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendelle
ning purpurrätiku mu õlgadelle
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41

Unes avavad enese lõpmatud taevaste pooled
ja üle Su helendab kaugete päikeste mäng,
aga sinine ruumide sügavus on sinu säng.

Marie Heiberg, "À la Rabindranath Tagore" valikkogust "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 99

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Ellen Niit, "Ma arvasin" (1958)

Mida mõtleb mees kui ta enam
maailma teedel ei kolla?
Vaev on vanaks saada,
aga hea on vana olla.
Kõik on nii sinine, sinine, sinine:
silmad ja taevas ja meri.
Terve nädal – suur sinine esmaspäev.
Soontes on sinine veri.

August Sang, "Mida mõtleb mees?", Juhan Liivi luuleauhind 1969

Üles
juurtest latva
alt õitest üles õitesse
kerkib sinine värv
üles
kuni päris ära
sinna suurde sinisesse
päris üleval päris kõrgel
kuhu
sa voolad sinine jõgi
silmade ees
läbi silmade
Iris
Iris sibirica

Jaan Kaplinski, "*** Iga kullerkupu", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 267

Naine nagu naine ikka
mees on lihtsalt inime.
Olgu pulmad esmaspäeval
sest see päev on sinine.

Nädal otsa tööd sa vihud
särk su seljas higine.
Makske palka esmaspäeval
sest see päev on sinine.

Naaber norib ja sa äigad
lööd tal silma siniseks.
Mõistke kohut esmaspäeval
sest see päev on sinine.

Käed kord rinnale ma panen
otsas on üks inime.
Matke mind siis esmaspäeval
sest see päev on sinine.

Andres Vanapa, "Sinine päev" kogus "Grammofon" (1996), lk 54

Sinise hobuse seljas lennata
Siht pole võetud
kõiksusesse ega tähele tähtede seas
Me püsime omas reas
Mina ei juhi
sel hobusel polegi valjaid
Meie hüpe ja laskumine üle hingekuristiku
on see mida igatsesin

Helvi Jürisson, "Viis laulu armastusest" II kogus "Sinine kivi" (1998), lk 10

Nii sinisena nagu taevas Tallinna kohal
kaheksandal mail 2003
ei ole ma taevast kunagi näinud
kuigi üheksa poeeti kuuest rahvusest
koos ühes sekundis nägid seda taevast
saaksid kirjutada säärase sinise fooni aga
siis sõitsime me koju ja püüdsime, aga
me teadsime: selleks et kirjutada ridade vahele
tuleb kirjutada vähemalt kaks rida
selleks et elada tuleb teada
et taevas on meie kõikide vahel

Lars Saabye Christensen, "Taevas Tallinna kohal", tlk Eha Vain, rmt: "Teisele poole sinist: luulet kümnelt maalt", 2004, lk 96

Roosid on sinised / kannikesed on violetsed / roosid on mittevioletsed / sinine on sininormatiivne

Trace Peterson, "Üksnes Veenusel" ("Exclusively on Venus"), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016

Välislingid