Striptiis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Mulle on räägitud - isiklikult pole ma neis kohtades käinud, ent säärane autoriteet nagu meie konverentsiperemees Philip Swallow, kes on neis kohtades käinud, on mulle rääkinud (siinkohal pöördusid kuulajaskonnast mitmed ümber, vaatasid Philip Swallow' poole ja naeratasid, too aga punastas oma hõbehallide juuste juurteni), et tüdrukud võtavad seljast kõik riided, enne kui asuvad publiku ees tantsima. See aga ei ole striptiis, see on lahtiriietumine ilma ahvatluseta, terpsichorelik võrdkuju hermeneutikute ekslikult otsitavale tõelise tähenduse mõistele, mis väidab, et kui me eemaldame kirjanduslikult tekstilt tema retoorilise rõivastuse, siis avastamegi need alasti tõsiasjad, mida ta tahab edasi anda. Klassikalise striptiisi traditsioon aga, mis kandub tagasi kuni Salome seitsme loori tantsuni ja kaugemalegi ning mis labastatud kujul eksisteerib edasi teie Soho urgastes, annab meile lugemise kirjeldamiseks väga sobiva metafoori. Tantsija ahvatleb oma vaatajaskonda täpselt nagu tekst oma [lugeja]]id, tõotades neile lõplikku paljastust, mida äralõppematult edasi lükatakse. Eemaldatakse loor loori järel, ese eseme järel, ent ahvatlevaks teeb selle paljastamise just viivitus, mitte aga paljastamine ise, sest niipea kui üks saladus on paljastatud, kaob meil tema vastu huvi ja me ihkame uut. Kui oleme näinud tüdruku aluspesu, tahame näha tema alasti keha, kui oleme näinud ta rindu, tahame juba näha tema tuharaid, kui oleme näinud tuharaid, ihkame näha häbet ja kui ka häbe on ära nähtud, lõpeb tants — ent kas meie uudishimu ja iha ikka leiab rahuldust? Loomulikult mitte. Sest üsk jääb ikkagi tüdruku kehasse peitu, seda varjavad häbemekarvad, ning isegi kui ta meie ees oma jalad laiali ajaks (sel hetkel tegid mitmed daamid kärarikkalt minekut), ei rahuldaks see ikkagi uudishimu ja iha, mille see paljastamine on vallandanud. Sellesse avausse vaadates täheldame, et mingil kummalisel kombel oleme sattunud oma ürituse eesmärgist kaugemale, kaotanud käest naudingu, mida pakub kujutletav ilu; üska sisse vaadates naaseme omaenese päritolu mõistatuse juurde. Nõndasamuti on ka lugemise puhul.


  • "Miski vaevab sind." Sinised silmad, sinisemad kui kunagi varem, uurisid Harry nägu. "Millele sa mõtled?".
Harry segas toikaga lõket, ning Gwen märkas tema murdunud küüsi, marraskil sõrmenukke. Harry tõstis pilgu ning leidis oma tusatujust väljapääsu Gweni päevitanud, narritama meelitavas näos.
"Ma mõtlesin ühele vanale luuletajale, kes kirjeldas, kuidas ta parajasti aknast välja vaatas, kui välk tema aias puusse lõi ja sellelt koore viis, "otsekui oleks tüdruk riided seljast heitnud"."
Gwen puhkes naerma. "Seda ma tahaksin näha. Aga ilmselt mitte nii väga kui sina."
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 218