Mine sisu juurde

Küüned

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Küüs)
Rembrandt, "Vana naine küüsi lõikamas" (u 1655–60)

Proosa

[muuda]
  • Siiani oleme põhiliselt vaadelnud sümpaatilise maagia seda haru, mida võib nimetada homöopaatiliseks ehk jäljendavaks. Nägime, et selle juhtivaks põhimõtteks on "sarnane tekitab sarnast" ehk teisisõnu, tagajärg meenutab põhjust. Sümpaatilise maagia teine suur haru, mille ma nimetasin kokkupuutemaagiaks, lähtub arvamusest, et kunagi omavahel kontaktis olnud asjad jäävad ka edaspidi paratamatult sümpaatilisse suhtesse, nii et mis ka ei juhtuks ühega, mõjutab see samamoodi teist. Seega on nii kokkupuute- kui homöopaatilise maagia loogiliseks aluseks ideede väär seostamine; selle füüsiliseks aluseks, kui millestki niisugusest saab üldse rääkida, on, nagu homöopaatiliselgi maagial, teatav aineline meedium - nagu eeter füüsikas - millest arvatakse, et see ühendab eemalasetsevaid objekte ning kannab mõjutusi ühelt teisele. Kokkupuutemaagia tuntuim näide on maagiline sümpaatia, mida arvatakse esinevat inimese enda ja tema keha küljest eemaldatud osade, näiteks äralõigatud juuste või küünte vahel; usutakse, et isik, kelle kätte satuvad inimese juuksed või küüned, võib nende abil teda omatahtsi mõjutada ükskõik kui kaugelt. See ebausk on levinud üle kogu maailma [---].


  • Jõumeestest on Toomingas endale kivi jala peale kukkuda lasknud, ta istub nüüd sama kivi peal ja siputab jalga. Kui saabas maha tõmmatakse, tuleb nartsude seest sinine suurvarvas nähtavale. Küüne all on veri. See küüs läheb nüüd muidugi maha nagu vähja koor, ja enne läheb mitu nädalat mööda, kui varba peremees uue küünega uhkustada võib. Kellelgi on ühekorra niisugune juhtumine olnud: löönud joostes varba vastu kivi ära... seitse nädalat võtnud aega, kuni...
    • Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 235


  • Kas keegi teab, milleks mõned kasvatavad oma esimese või väikese sõrme küüne pikaks? Mina kasvatasin ka oma parema käe esimese sõrme küünt, kuigi ma ei teadnud, milleks ma seda tegin. Aga täna süües avanesid mu silmad: pikast esimese sõrme küünest on suitsuräimede nülgimisel suur abi. Poolkuivaltki räimelt võtad temaga ilusasti naha maha. Selles veendudes ei saanud ma kuidagi hoiduda imetlusest, et kuidas küll siinilmas igal kõige mõttetumal asjalgi on oma kenakene otstarve.


  • Kulunud harudega kahvel on kahvel, kes närib oma küüsi. (lk 18)
  • Kaunite naisekäte küünevalendikud on armuöödeks kerkivad kuud. (lk 25)
  • Köögitüdruk teeb küüslaugule maniküüri. (lk 40)



  • Endasse tõmbunult uuris ta niiskuslaike laes, kuulas Haridusraadiot ja näris küüsi, sõrm sõrme haaval.
Ta alustas väikesest sõrmest. Surudes küüne nurga ülemise ja alumise keskmise lõikehamba vahele, kaksas ta väikese tükikese lahti ja eemaldas häiriva küüneserva ühe ropsuga. Pärast ära kiskumist näris ta seda natuke aega, ajas keele rulli ja puhus: küüs läks lendu ja kukkus minu kirjatehnika vihiku peale. Väljas haukusid koerad. Mina vaatasin seda, surnud ja räpane, mõne millimeetri kaugusel minu pliiatsiotsast. Siis joonistasin selle ümber ringi ja maalisin tähti edasi, jälgides hoolega, et ma ei kirjutaks joonistatud ringi sisse. Mu laiajoonelise Scribe vihiku peale sadas taevast küüsi nagu ventilaatori tuulest heidetud meteoriite: nimetamats, pikkpeeter, nimetissõrm ja pöial. Ja siis teine käsi. Mina paigutasin tähti ümber väikeste ringjoonestatud kraatrite, mida isa lendavad heitmed paberile jätsid. Kui ma harjutuse valmis sain, kogusin küüned hunnikusse ja pistsin püksitaskusse. Seejärel oma toas panin need ümbrikusse, mida ma hoidsin padja all. Mu kollektsioon kasvas nii suureks, et oma lapsepõlve jooksul sain täis mitu ümbrikku. * Valeria Luiselli, "Minu hammaste lugu", tlk Mari Laan, Tänapäev 2022, lk 15


Vanasõnad

[muuda]
  • Igaühel kasvavad küüned enese (omale) poole.
  • Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
  • Mine kulli küüsist saaki kiskuma.
  • Oleks põrsal küüned, ta läheks puu otsa (ahju peale).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929