Lihvimine

Proosa

• Talle meenusid kullassepatööga seotud oskussõnad ning isa napid seletused, tema sõnakehvus. Isa istus oma kullassepatoolil ning kasutas harja, et pühkida kuhjadesse hõbedatolmu, mida ta alles hoidis ja taaskasutamiseks üles sulatas. Väikestes karpides oli tal ka kullatolmu. Isa seletas, et suuremate kullassepatöökodade omanikud kangutavad aeg-ajalt lahti oma põrandalauad ja riiulid ja põletavad ära, et neist kulda sulatada. Isa tõstis luubi silma juurde, seejärel asetas kalliskivi luubi alla ning vaatas selle puudusi. See kõik on pettekujutlus, pomises ta kord, kui peene liivapaberiga ühte prossi lihvis: silutakse midagi, seda korduvalt kraapides. Cabochon oli teine kullassepatöös kasutatav sõna - sellega tähistati igasugust kivi, mis oli ühest küljest lame, teisest ümmargune. Paaris väikeses sahtlis olid isal merevaiguterad ja türkiisid, teistes pärlid, granaadid ja ametüstid. Ning metalli kuumutamine. Gwenile meeldis vaadata, kuidas metall järele andis ja värvi muutis, gaasileegi all pehmeks ja painduvaks muutus. Isa oleks öelnud, et Didol on kullassepa käed ja randmed ja õlad, kandilised, tugevad ja osavad. Polnud raske kujutleda Didot tegemas seda, mis temal, Gwenil, kunagi polnud õnnestunud, lihvida hõbedat ja kulda metallipoleerimisrattal, Dido poleks selle juures isegi oma pikki osavaid sõrmi mustaks teinud.
• Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009